Kontor on korterist umbes 60 meetrit. Mis täna õhtul teeks? Läheks hängiks kontoris ja ajaks mõne tööga hilja peale jäänud disaineriga juttu elu mõttest. Üsna paljud eelistavad töötada sel ajal kui kedagi teist tööl ei ole; on vaiksem ning projektijuhid ei tüüta rumalate märkustega ("Tee see logo suuremaks"). Hea on see, et kolleegid on pea kõik karsklased ning korralikud inimesed - ei teki mingeid jamasid. Samas, mida rohkem stabiilsust, seda enam tekib aeg-ajalt soov sellest korra välja astuda...
50:60 variant on kasutada kollektiivpuhkuse kahenädalast aega Hispaaniasse minekuks ning Camino Norte (või Camino Ingles) läbi käia. Seekord tuleks rohkem selline uitamine suvisel Hispaania põhjarannikul, rannas chillimine ja miks mitte ka pisike veinimekkimine. Ehk mitte läbi tuisu Püreneedes marssimine nagu 2 aastat tagasi. Võtan kaasa ainult vahetuspesu ning ühe voodilina, veidi raha ning märkmiku mõtete üleskirjutamiseks-joonistamiseks. Seekord läheksin siis ühte asja õppima mitte midagi otsima-leidma. Selja peal jooksevad jänesed kui sellele mõtlen!
Ainuke asi mis tekitab hirmu on üksi kusagil lagedal maal kõndimine - need mõtted ja sellest tekkiv tunne mis pähe tulevad on hell on earth! Kõrbes ei ole mammat-papat, sõpru ega telefoni levi. Lollidele mõtetele tuleb astuda vastu ilma koduväljaku toetuseta! Esimene reis olin nendega vahepeal üsna kõvasti kimpus, üritasin neid lõpuks isegi Gandalfi moodi eemale peletada ("You cannot pass!" ja kepp vastu maad).
Kõrghetkedel on see-eest topeltvõimsad: see on siis kui oled mingi põneva järelduse teinud, kohanud mingit väga-väga erilist palverändurit (ma ükskord kohtasin pimedat meest kes käis caminot tagurpidi läbi) või oled looduslikult ilusas kohas. Siis hakkab peas muusika mängima ja tekib hull soov mõni ballaad kõva häälega maha laulda
http://www.youtube.com/watch?v=va0vk5DFq10
No comments:
Post a Comment