Startup

Mart sai mõnda aega tagasi valmis oma esimese NO99 etenduse: Startup.

Tore kuulda, et tehakse etendus teemast, millega tavaliselt teatrimaailm niiväga kokku ei puutu. Usun, et kergem on tuua lavale neid asju mis on kõikide inimeste juures ühine - suhted, seks, eluprobleemid. Keerulisem, kuid minumeelest palju kasutoovam, on lõigata lahti mingi spetsiifilisem ühiskonna probleem, viia ennast sellega kurssi ning näidata seda sellisena, et asjaga kursis olev publiku osa selle ära tunneb. Ja võibolla oma käitumise üle mõtlema hakkab ning midagi paremaks muudab?

Positiivsete mõtete inspiratsioon tuli kaugelt Rootsist: Ikea liidri Ingvard Kampardi elulooraamatust (mille ta kinkis mulle ka sünnipäevaks - aitäh!), negatiivseid näiteid oli palju lähemalt varnast võtta.

* * *

Ideede otsimise propageerimise poole pealt arendaks veidi mõtet edasi... Väga palju propageeritakse innovaatiliste ideede väljamõtlemist, kuid teostamise poole pealt jääb asi jänni. Kui ikka on 10 mõtlejat-ajuründajat ning 1 kes seda teostada oskab, siis ei ole midagi korras - selle tulemusena sünnivad mõtlejate kojad kes päevad läbi asju välja mõtlevad ning kommenteerivad, kuid midagi reaalset lõppude lõpuks ei tee. Kumb on lihtsam, odavam ja võtab vähem aega: kas võtta ette paber ja hakata kirjutama üles originaalsena tunduvaid mõtteid või hakata ühte neist teostama? Kes toote valmis teeb, kuidas ja millega teeb, kes investeerib, kes ostab? Sest teostamisetapp on see, millal mõte kipub kokku jooksma. Erandiks võiks lugeda IT ja internetiga seotud teenuseid, mis ei vaja suuri rahalisi investeeringuid, küll aga vastavaid teadmisi.

Linnar Viik rääkis ühel IT teemalisel konverentsil, et tänapäeva noortel on arvamus nagu oleks toorel ideel rahaline väärtus. Edulugu, kus ideega noor inimene istub rahapakiga ettevõtja vastu ning hakkab oma ideest rääkima. Mida rohkem nooruk ideest räägib, seda lähemale rahapakk talle ettevõtja poolt liikuma hakkab. Kui mõte on lõpuni välja räägitud, on rahapakike tal taskus ning ettevõtja mõtleb kuidas ideed teostama hakata. See unistuste jutt kõlab nii hästi, et on ideegenereerijate-teostajate tasakaalu praeguseks veidi paigast ära nihutanud.

Efektiivne karistamine 1. osa - omad vitsad peksavad! / Makra karaoke

Eksides mingite seaduste vastu, lükatakse tänapäeva inimene bürokraatiamasinasse ning tema süütegu vormistatakse. Kui mitte kirjalikult siis suuliselt asutuse juhtkonna koosolekutel või suitsunurgas. Inimesi saaks sõlutmatult ametikohast jagada ka ju paikapanijateks ning paikapandavateks. Kui teised positsioneerivad ennast esimeste arvamuste järgi, siis esimeste eesmärk on pakkuda enesekindlal häälel välja oma arvamus ning anda teise inimese kohta võimalikult adekvaatsena kõlav hinnang. Isegi ja eriti kui süüdlast juures ei ole - eesmärgiks on avaldada arvamust ja kinnistada enese usaldusväärsust, mitte reaalselt midagi muuta. "See inimene on selline selle pärast!"

Passiivne vs aktiivne karistus - esimesel juhul tembeldatakse inimene lihtsalt seaduse järgi süüdlaseks ja teda ootab vastav karistus; teisel juhul saab ta koorma vähendamiseks ise midagi ära teha. Varem anti inimesele võimalus karistusest pääseda - tuntuim näide oleks aukoodeksi vastu eksinud rüütel, kes eksimuse parandamiseks ja au tagasivõitmiseks ohtliku retke (quest) ette pidi võtma. Nii mõnigi võis peale seda saada edukamaks kui enne sigaduse tegemist.

Kumb oleks organisatsioonile kasulikum - kas ränga eksimuse teinud inimene stigmateerida, temast vabaneda või anda talle võimalus oma eksimus teatud organisatsioonile kasutoova pingutusega heastada? Kas murda karistuseks kellegi käsi või panna see kasulikku tööd tegema? See annaks süüdlasele võimaluse väljuda "patuse" passiivsest rollist ning oma kahetsust aktiivselt väljendada. Sellega kõigele kasu tuues.

Sellise karistamisviisi efektiivsuse juures on kaks aga - südametunnistuse olemasolu ja süüteo raskus. Saada teada kas ja kui kõvasti inimest omad vitsad peksavad ning kus maalt läheb piir andestava ja mitteandestava kuriteo vahel?

Enda elu analüüsides leian, et mu käitumist kõige positiivsemalt mõjutanud karistusviis on "napikas." Kui tundus, et saan kõvasti ja asja eest naha peale ning mitte miski mind päästa ei saa. Jõuan vanduda kõikide pühade jõudude nimel et enam kunagi sellistel asjadel juhtuda ei lase! Ning siis järsku juhtub ime - kas suudan end ise karistusest vabaks sebida või päästab mind kellegi heatahtlikkus. Nendest lubadustest olen ma siiani suutnud kinni hoida. Aga kui nahatäis ikka täiega on tulnud, siis läheb päris palju jõudu karistusega leppimisele. Mulle sobib nii, ei tea kuidas teistel on? Liiga tihti andestamine tekitaks loomulikult karistamise tunde; kui suur on piir tihti ja mittetihti vahel?

Parim viis inimese (enese)kasvatamiseks ongi minumeelest südametunnistus - kui see on olemas, siis on teda (ennast) võimalik motiveerida; kui mitte, siis aitab ainult piits või präänik. Kui enese jaoks paikapandud põhitõdede vastu eksimine tekitab hinges allasurutamatu kripelduse, siis on vist tegemist südametunnistusega inimesega. Seepärast ma austangi jumalakartlikke inimesi; ükskõik kellesse-millesse nad ei usuks. Inimesed, kes usuvad mingitesse väärtustesse, on juba paljalt sellepärast ise väärtuslikud (pean ennast ateistiks, kuid üritan säilitan mõistuse paindlikkuse; usun, et see et me praeguste vahenditega midagi mõõta ei suuda, ei tähenda nagu nähtust olemas ei oleks). Usu poolt pakutavate väärtuste järgi elamine tagab harmoonilise elu vastavas kultuurilises ruumis. Olen otsinud orkuti communityt "kristlike väärtuste fännid," kuid edutult.

Kui selline inimene millegi vastu eksiks ning talle antakse teine võimalus, siis parimat alluvat annab otsida. USAs on seda taibatud - rahvale meeldimiseks on avaliku elu tegelasel vaja pidevalt rõhutada oma jumalakartlikkust. Jumalasse usk kui garantii, et tegemist on südametunnistusega inimesega ning vääriks seega erikohtlemist.

* * *

Üks temaatiline lugu ka kirjutise lõppu:

Sõjaväe metsalaagris meeldis ühele huumorilembelisele seersandile noorsõdureid kiusata - ta osutas telgis kordamööda erinevale ajateenijale taskulambiga näkku mille peale too pidi kiiresti ühe hea anektoodi rääkima. Kui see ei olnud naljakas, siis pidi ta kiiresti uue välja mõtlema või metsa lõkkepuid otsima minema. Teisele allohvitserile meeldis aga muusika - ta lasi millegi vastu eksinud noorsõduritel telki puust grammofoni meisterdada ning õhtusel ajal käis see telgis noorsõdurite vahel käest kätte. Kelle käes grammofon oli pidi allohvitseri lõbustamiseks ühe mõnusa laulu laulma; seejärel rändas rekvisiit järgmise õnnetu ajateenija kätte kellel pidi kohe laul varnast võtta olema. Kui laul oli liiga igav või vastupidi, kõlas väga uhkelt, tuli see kordusesitamisele.

Minu autol puudub raadio - see tekitab sõites pikki huvitavaid vaikushetki, mis võivad mõnedele suhtlemishimulistele inimestele ebamugavust valmistada. Kui iseendaga olles saab vaikust laulmisega täita, siis mitmekesi autos olles tuleb midagi muud välja mõelda - kõikidele ei meeldi puhas ja siiralt ebaprofessionaalne laulev mehehääl. Suure kondiga ja mehise häälega sõbralik tipikas Püta võttis ühele sünnipäevale minnes kaasa lõõtspilli, mis tuju ja laulutuurid üles küttis. Lilla Nissan Micra aknad lahti kihutamas Tallinna tänavatel, sees kaks täiest kõrist laulvat noormeest kellest üks lõõtspilli piinab! See oli parem kui raadio - Maardusse jõudes oli mu häälest saanud kähin ning ülejäänud tee pidin laulusõnu kaasa sosistama.

Edgar Savisaar - edgar24.ee

Minu lemmiktegelane meedias on Keskerakonna esinumber Edgar Savisaar. Alati kui tema nime kusagil näen, loen huviga millega ta tegeleb: ei ole teist nii värvikat kuju Eesti poliitikas kui tema! Tundub, et tema nime sisaldavad artiklid on internetis ka enim kommenteeritumad.

Kes kahtleb, tehku katse - pangu kirja 5 enim tuntud poliitikut ning peale seda kirjutagu neist igaühe kohta välja nii palju fakte kui teate! Usun, et suuremal enamusel torkab esimese inimesena pähe Saviets ning fakte tema kohta tuleb ka teistest kõige rohkem. Edgari lindiskandaal, Savisaared (Peipsi järve saar, mille ta ostis) Edgari Jõulukaart, Edgari K-Kohuke, Edgarjugend (kesknoored), Edgari laul, Edgari veebikaamera jne. Kui Ekspress otsis portaalidest poliitikutele pandud hüüdnimesid, oli enim hellitusnimesid saanud teadagi kes.

Keskide kampaaniatest lugedes tekib uskumatuse tunne - keegi tõesti julgeb tänapäeval veel selliseid trikke teha?! Eriti arvutimängud: "Juhi nagu Ansip" või "Ansipile kinga!" Hr peaministrina ma selle peale solvunud ei oleks; pigem võtaksin asja huumoriga ning võibolla teeksin Savietsile mingi heatahtliku vingerpussi vastu:
1. Super Mario stiilis mäng, kus Savisaare näoga tegelane mööda külgvaates Tallinnat ringi jookseb ja linnakassasse raha korjab.
2. "Nu pogodi" muna korjava hundi arvutimängu analoog - ainult siis tuleb munade korjamise asemel panna autodele parkimistrahve.
3. Strip-poker koos Edgariga (meessoost heteromängijad saavad endale partneriks siiski Evelin Sepa).

Kuna pean ennast parteide osas rangelt erapooletuks (valimas siiski käin), siis lisan ka mõned ideed kesikutele teostamiseks:
1. Jätkata arvutiprogrammide seeriaga, kust saab konkurente panna tobedusi tegema N: aeroobikat tegema, pidama rumalat kõnet, piinlikusse olukorda panna või muud moodi enda mõtteid avaldama.
2. Multifilmide sari, kus tigedad oravad (NB! Alvin and the Chipmunks häältega) ninasarvikule vingerpusse üritavad mängida, kuid ise selles alati kaotajateks jäävad.
3. Ampelmann "Tõmba Ansipit tillist" - Ansipi äoga 2D kuju, käest selja taga; kui tõmmata torso keskel rippuvast nöörist, siis tulevad mõlemad käed selja tagant välja koos siltidega: "Vahetus palun" ja sama sõnum venekeelsena.

Tundub, et ninasarvikute isandal on nagu partei tunnusloomalgi ülipaks nahk. Tal on lihtsalt savi, mida mõni uudisejanus ajakirjanik kirjutab. Kui kunagi mõisnikud pärisorjadele nimesid andsid, kas siis anti kõige jäärapäisemale talumehele nimega Saar boonusena vastav teistest eristav lisanimi Savi? Et tema järglasi teistest paindlikematest Saartest ikka eristada!

Keegi võiks ekstra eraldi monitoorida, millega ta tegeleb; sest tema poolt toodetud uudistest annaks kokku panna eraldi uudisteportaali! Meedia tema tegemiste materdamisel end tagasi ei hoia, tehes seda kas inertsist, vanast harjumusest või lihtsalt uudistejanust. Samas on Savietsil taga jumaldavad alamad, kes teda taevani kiidavad - kas tõde on kusagil vahepeal või on emmal-kummal poolel rohkem õigus? Võiks luua portaali, mis ühendaks uudised kõikidest kanalitest, mis Edgari kohta infot annavad. NB! Lisaks tavameedia uudistele ka killukesi Kesknädalast, venekeelsetest portaalidest ning loomulikult otseülekanne Edgari kabinetist. edgar24.ee, edgarsavisaar.ee, edgaritoimetused.com jm Etsi nime sisaldavad portaalinimed (edgar.com on küll juba hõivatud) on praegu täidsa vabad! Kes asja ära teeb, arvestagu heaga projekti käivitamiskuludesse ühe kasti (alkoholivaba või väga lahjat) õlut, mõned kinopiletid ning rikkaliku õhtusöögi tänuna idee autorile. Usun, et see portaal lööks laineid!

Niipalju kui olen teda ise eemalt näinud, kisub suunurk alati muigele. Avalik esinemine kukub Edgaril ka kuidagi naljakasvahvalt välja, näiteks legendaarne tsiteeritud sõnavõtt Kalev meedias "Tere Tallinn, siin ma siis olen!" Kuigi pronksöö seisukohtade osas olin tema peale sama vahus nagu teised eestlased, piirdus ta selle järel lõppude lõpuks vaid kritiseerimisega ning midagi tõsist venemeelsete toetuseks (peale moraalse toetuse) vist ära ei teinud (ja sellest saadi vist teiselpool idapiiri ka aru)? Nii et meie mees? Pulli ta julgeb teha ning parem tehku seda siis ikka korralikult edasi, sest ma tahan makstud maksude eest korralikult tsirkust saada!

Mis saaks siis kui Etsi enam ei oleks? Kellest siis kirjutatakse? Kas keegi suudaks tema trooni üle võtta? Usun, et nii mõnigi oponent hakkaks temast puudust tundma, ajakirjanikest rääkimata.

Rooma riigi languse põhjus - pliist veetorud?

Keskkonnakaitse loengus sain teada organismile kahjulikult mõjuvatest ainetest ning kuulsin huvitava hüpoteesi Vana-Rooma riigi languse kohta. Selle põhjuseks võivat olla see, et roomlased ehitasid oma joogiveevarustustorud pliist. Alles sajandeid hiljem avastati hirmuäratav tõsiasi - plii on elusorganismidele väga kahjulik ning eriti dramaatiliselt mõjutab ta just laste aju arengut. Alzheimeri tõppe haigestumise risk suurenevat mitmekordselt. Räägiti veel huvitavaid fakte erinevate ainete kohta ning nende mõjust tervisele... ei tea kas tegeist on tondijuttudega või peakski selles mõttes rohkem oma ümbruskonnale tähelepanu pöörama hakkama? Kas mõnel keemikul võiks olla analoogne kutsehaigus?

Ühtlase linnupiimamustriga kaetud auto. Patriootlikud linnud leidsid kõigi parklas olevate masinate seast just selle ainukese Georgi lindiga auto.

Kudemisrändekurnatusse surnud ca 4 kilone lõhe või meriforell Jägala jões. Või on tegemist Kehra paberivabriku talvise äpardusega, mis meediasse ei jõudnudki? Ikkagi vee kvaliteedile tundlikumalt nõudlikum kalaliik kui särg, kes Reporteri video põhjal seekordse reostuse suurim ohver tundus?

Muuseumiööst leitud innovaatiline duššikabiin. Kas sooja vee saamiseks pidi rohkem võimlema?

Orienteerumisneljapäevak Kaberneemes

Iffi juubel Käsmus

Milleks osta Delfisse bännereid kui saab ka uhkemat moodi reklaami teha!

Ema ja ise on pea kogu maailma läbi rännanud - kui varem koostasin neile nimekirja asjadest mida võiksin tahta, siis nüüd koostan nimekirju nendest, mida ei neilt kindlasti saada ei taha. Vähem säilitavaid ja rohkem söödavaid asju. Jaapani komme telliks teinekordki - maitse oli täidsa hea. Iga karbi sees oli ka (jaapanikeelne) koomiks.

Sukasääre pank

Ühes Vikerraadio saates võeti sõna majanduskriisi kohta. Diktori jutust jäi meelde kaks punkti:

1. Praegune olukord tekitab deflatsiooni ehk raha väärtuse tõusmise. See on halb kuna inimesed tarbivad vähem lootes tulevikus veelgi madalamaid hindu. Efektiivsem võimalus majanduse kokkukukkumise vältimiseks on julgustada inimesi rohkem tarbima.

2. Soovitused tarbijale deflatsiooni raames - vaata oma kulutused kriitilise pilguga üle ning hoia kokku. Aktsiatesse raha ära pigem investeeri.

Vastuoluline jutt? Kui tarbid, siis toetad ühiskonda ja kui ei tarbi, siis toetad enda majanduslikku olukorda. Kulude madalal hoidmine ja mõõdukas säästmine on universaalne edu tagav tegevus igas majanduslikus olukorras - ainuke probleem on kuidas seda efektiivselt teha. Praeguses olukorras tundub, et cash is king! Peaks tegema uut moodi panga - hoiused sukasäärde ning kuskile lukustatavasse kappi rottide eest peitu. Sukasäärepank.

* * *

Üks pikemat aega Jaapanis elav tuttava tuttav insener kirjutas pika ja emotsionaalse kirja Eesti elu kohta. Ta ütles, et tema jaoks on kriis juba viimased 60 aastat ning mitte majanduse vaid kaine mõistuse osas - seda tänu ületarbimise ja raiskamise soosimisele: toodete tugevusarvutused tehakse meelega väiksemad, et need kiiremini ära kuluksid ja tarbija kiiresti uue soetaks. Mõeldakse iga hinna eest kuidas rohkem tulu saada, mitte aga toote parandamisele. Tootmistsüklit lühendatakse ning uuel tootel ei ole sageli mingit tehnilist uuendust; küll aga "parasiitteadustega (tsiteerides: PR ja igasugu analüütikud)" loodud lisaväärtus.

Ta lisab, et on läbi eesti meedia kuulnud väga paljuid poliitikuid propageerivat ekspordi suurenemist ning teadmispõhist majandust; kuid keegi neist ei ole rääkinud millist haridust on sellise majanduse loomiseks tarvis. Põlvkond noori olevat lastud hukka kujutelmaga, et ainult majandusalasest haridusest piisab selleks et ettevõtjaks saada, samas kui kõik suuremad firmad olevat asutatud reaalteadlaste poolt. Eesti riigi päästmiseks saaksime teha kahte asja: 1. Vanemad hakaku lapsi kasvatama 2. Mõista, et reaalteadusteta lakkab riik eksisteerimast - iga elementaarne asi tuleb sisse osta.

Mis ühiskond tuleb peale infoühiskonda ning kes on seal edukad? Einstein ütles, et ta ei tea milliste relvadega sõditakse III Maailmasõja alguses, kuid lõpus sõditakse kaigastega. Nii et enne tuumapommi ehitamist tuleks õpetada sõduritele käsitsivõitlust.

Komplektaator

Praktikaperioodi algus ühes tootmisettevõttes: proovin enne inseneritööga tutvumist mõni aeg jõudu ka komplekteerimistsehhis.

Mitte keegi maailmas ei saa toodete kokkupaneku kiiruses ja täpsuses vastu keskealistele naistele! Käed käisid nii kiiresti, et tundus nagu liiguksid nad kaadritena aegluubis. Neuropsühholoogia loengust oli meeles, et inimese aju eristab ahvi ajust kaks enam arenenud piirkonda: esimene oli seotud analüüsimisega ning teine peenmotoorikaga. Sellise kiirusega asju kokku pannes peab mõistus olema sama terav nagu valgekrae tööd tehes. Või veel teravam: eksimused paistavad kohe välja ning erinevalt teenindussektori tööspetsiifikast puudub võimalus olukorda enda kasuks rääkida...

Masinat, kus täna abiks olin, kutsuvad operaatorit hellitavalt "Devotškaks" ning kõnelevad temast kui naissoost elusolendist "Ana." Ma leidsin masina pealt ühe kangi alt küll ühe teise sildi latiinomehe nimega "Manuel," kuid seda keeldusid kaks vene päritolu masinaoperaatorit tunnistamast. Salamisi lootsin õppida ka mõned uued krõbedamad väljendid kokkujooksva masina aadressil, kuid asjatult.

Ahvatlevalt hea tunne on teha päeval lihtsat kuid vastutusrikast tööd ning peale tööpäeva lõppu kõik ära unustada - pingutada 8 tundi täiega ning ülejäänud osa päevast kinkida puhtalt endale. Ma ei olnud ammu näinud nii särtsakaid ja siiralt positiivseid inimesi ning peale mõnda tundi lihttööd tajusin ka ise sellist mõnusat rahulolu. Firmajuhid, kellel surutisest närvid läbi on, võiksid vabalt mõni õhtu Laki tänavale tööd tegema tulla - kui päris töölised oma kohtade pärast kartma ei hakka.

Meenub üks teine, palju vähem vastutusrikkam komplekteerimistöö. 16-aastasena käisin koos paari sõbraga abiks ühel suurel rahvusvahelisel suveüritusel toidupakke komplekteerimas. Peoline andis toidutalongi, mille vastu sai kolmekäigulise lõuna ning kilekoti, mille sees oli nuga, kahvel, lusikas, leib ja salvrätik. Kuna rahvast oli palju, siis olid terved meeskonnad vastavaid pakke komplekteerimas. Pahatahtlike nagamannidena komplekteerisime sekka mõned "üllatuspakid;" kui algul jätmise lihtsalt mõnda kohta mõne asja panemata, siis hiljem tekkisid pakid a'la 5 nuga, leib ja salfakas.

Hea oli vaadata kuidas aeg-ajalt laudade äärest mõni siiralt imestunud näoga turist püsti tõusis ja tõdes, et 5 noaga suppi-praadi ära ei söö. Unustada üks asi panemata - sellest saaks veel aru; kuid komplekteerida valesti terve pakk - selleks peab olema tõeliselt andekas.

Praeguses ettevõttes sellist asja kuidagi juhtuda ei saaks - detailid on disainitud nii, et neid saab ainult üht moodi kokku panna või üht moodi masinasse mahutada. Pealegi - pea iga tööoperatsiooni lõpus on eraldi spetsiaalne masin koos operaatoriga, kelle ülesandeks on ainult kontrollida kas kõik on õigesti kokku pandud ja töötab.

Alles siis ulatatakse toode kliendile.

Legendaarne sotsiaaltöötajate pidu-filmiõhtu "Verine Litter"

Põhikoolis kippusime pinginaabriga aeg-ajalt üksteist norima:

"Margus sa oled meganohik!"
"Aga ise oled giganohik!"
"Sa oled hoopiski teranohik!"

Suuremaid arvude astmeid ei osanud ma siis välja pakkuda - siis pidi vahetama jututeemat või minema füüsiliseks. Praegu tunnen, et olen seda tiitlit täiega väärt ning vastu ei vaidlekski. Karsummi vaatasin sel aastal pealt.

Siiski osalesin üle 3 aasta PEDA/TLÜ legendaarsel sariüritusel nimega "Verine Litter." Tegu on kahe endise sotsiaaltöö tudengi Aroni ja/või Tauno sünnipäevaüritusega, kes alates 2003. aastast kaks korda aastas oma sünnipäevadel (varem iga kuu) ühes kindlas majas stiilipidusid ja filmiõhtuid korraldavad. Igaks korraks tehakse valmis üks film, mille peategelasteks ongi needsamad kaks päevakangelast kes esinevad seal erinevates rollides: nii poistebändi liikmetena (sh kuumas duššistseenis!), kui ka Mäkaiverina, Troll Riderina jm. Selle aasta film ennustajamoori poolt sünnitatud Tiina Pargist, teda jahtivast ratastoolis pendivennast ning hõbedase tuldpurskava tilliga UFOst võttis rohkem naerma kui mõni professionaalne huumorisaade.

Vanus ei takista piiride peal lollitamist ega lõbutsemist... tahtmine takistab. Aron ja Tauno on ühes kaltsukas püsikunded ning saavad sealt filmide tegemiseks isegi riideid laenuks. Loodan, et ka tulevikus!

Samal ajal kui normaalsed inimesed nautisid Tartus tudengipäevi, üritasime ebaõnnestunult Emajõest angerjaid välja meelitada.

II koht Karsummil: "Laika kosmoseprogramm" oli pea äravahetamiseni sarnane meie 2007. aasta Karsummi kavaga mis tänu pronksööle viimasel hetkel Mäkgavieri ökoraketiga asendati. Meil oli ainult plaanis panna Laika läbi raketiseina katapulteeruma.

KGB elektriline piinamisriist? Hoopis lokkide tegija 1930-t aastatest. Wilde muuseumis.

Kus äda kõige suurem, seal abi kõige lähem. "Verise Litri" tualetidekoratsioon - nuppu vajutades kostis läbilõikav sireen läbi kogu maja, aga keegi võimalikku ädalolijat kontrollima ei tulnudki.