Efektiivne karistamine 1. osa - omad vitsad peksavad! / Makra karaoke

Eksides mingite seaduste vastu, lükatakse tänapäeva inimene bürokraatiamasinasse ning tema süütegu vormistatakse. Kui mitte kirjalikult siis suuliselt asutuse juhtkonna koosolekutel või suitsunurgas. Inimesi saaks sõlutmatult ametikohast jagada ka ju paikapanijateks ning paikapandavateks. Kui teised positsioneerivad ennast esimeste arvamuste järgi, siis esimeste eesmärk on pakkuda enesekindlal häälel välja oma arvamus ning anda teise inimese kohta võimalikult adekvaatsena kõlav hinnang. Isegi ja eriti kui süüdlast juures ei ole - eesmärgiks on avaldada arvamust ja kinnistada enese usaldusväärsust, mitte reaalselt midagi muuta. "See inimene on selline selle pärast!"

Passiivne vs aktiivne karistus - esimesel juhul tembeldatakse inimene lihtsalt seaduse järgi süüdlaseks ja teda ootab vastav karistus; teisel juhul saab ta koorma vähendamiseks ise midagi ära teha. Varem anti inimesele võimalus karistusest pääseda - tuntuim näide oleks aukoodeksi vastu eksinud rüütel, kes eksimuse parandamiseks ja au tagasivõitmiseks ohtliku retke (quest) ette pidi võtma. Nii mõnigi võis peale seda saada edukamaks kui enne sigaduse tegemist.

Kumb oleks organisatsioonile kasulikum - kas ränga eksimuse teinud inimene stigmateerida, temast vabaneda või anda talle võimalus oma eksimus teatud organisatsioonile kasutoova pingutusega heastada? Kas murda karistuseks kellegi käsi või panna see kasulikku tööd tegema? See annaks süüdlasele võimaluse väljuda "patuse" passiivsest rollist ning oma kahetsust aktiivselt väljendada. Sellega kõigele kasu tuues.

Sellise karistamisviisi efektiivsuse juures on kaks aga - südametunnistuse olemasolu ja süüteo raskus. Saada teada kas ja kui kõvasti inimest omad vitsad peksavad ning kus maalt läheb piir andestava ja mitteandestava kuriteo vahel?

Enda elu analüüsides leian, et mu käitumist kõige positiivsemalt mõjutanud karistusviis on "napikas." Kui tundus, et saan kõvasti ja asja eest naha peale ning mitte miski mind päästa ei saa. Jõuan vanduda kõikide pühade jõudude nimel et enam kunagi sellistel asjadel juhtuda ei lase! Ning siis järsku juhtub ime - kas suudan end ise karistusest vabaks sebida või päästab mind kellegi heatahtlikkus. Nendest lubadustest olen ma siiani suutnud kinni hoida. Aga kui nahatäis ikka täiega on tulnud, siis läheb päris palju jõudu karistusega leppimisele. Mulle sobib nii, ei tea kuidas teistel on? Liiga tihti andestamine tekitaks loomulikult karistamise tunde; kui suur on piir tihti ja mittetihti vahel?

Parim viis inimese (enese)kasvatamiseks ongi minumeelest südametunnistus - kui see on olemas, siis on teda (ennast) võimalik motiveerida; kui mitte, siis aitab ainult piits või präänik. Kui enese jaoks paikapandud põhitõdede vastu eksimine tekitab hinges allasurutamatu kripelduse, siis on vist tegemist südametunnistusega inimesega. Seepärast ma austangi jumalakartlikke inimesi; ükskõik kellesse-millesse nad ei usuks. Inimesed, kes usuvad mingitesse väärtustesse, on juba paljalt sellepärast ise väärtuslikud (pean ennast ateistiks, kuid üritan säilitan mõistuse paindlikkuse; usun, et see et me praeguste vahenditega midagi mõõta ei suuda, ei tähenda nagu nähtust olemas ei oleks). Usu poolt pakutavate väärtuste järgi elamine tagab harmoonilise elu vastavas kultuurilises ruumis. Olen otsinud orkuti communityt "kristlike väärtuste fännid," kuid edutult.

Kui selline inimene millegi vastu eksiks ning talle antakse teine võimalus, siis parimat alluvat annab otsida. USAs on seda taibatud - rahvale meeldimiseks on avaliku elu tegelasel vaja pidevalt rõhutada oma jumalakartlikkust. Jumalasse usk kui garantii, et tegemist on südametunnistusega inimesega ning vääriks seega erikohtlemist.

* * *

Üks temaatiline lugu ka kirjutise lõppu:

Sõjaväe metsalaagris meeldis ühele huumorilembelisele seersandile noorsõdureid kiusata - ta osutas telgis kordamööda erinevale ajateenijale taskulambiga näkku mille peale too pidi kiiresti ühe hea anektoodi rääkima. Kui see ei olnud naljakas, siis pidi ta kiiresti uue välja mõtlema või metsa lõkkepuid otsima minema. Teisele allohvitserile meeldis aga muusika - ta lasi millegi vastu eksinud noorsõduritel telki puust grammofoni meisterdada ning õhtusel ajal käis see telgis noorsõdurite vahel käest kätte. Kelle käes grammofon oli pidi allohvitseri lõbustamiseks ühe mõnusa laulu laulma; seejärel rändas rekvisiit järgmise õnnetu ajateenija kätte kellel pidi kohe laul varnast võtta olema. Kui laul oli liiga igav või vastupidi, kõlas väga uhkelt, tuli see kordusesitamisele.

Minu autol puudub raadio - see tekitab sõites pikki huvitavaid vaikushetki, mis võivad mõnedele suhtlemishimulistele inimestele ebamugavust valmistada. Kui iseendaga olles saab vaikust laulmisega täita, siis mitmekesi autos olles tuleb midagi muud välja mõelda - kõikidele ei meeldi puhas ja siiralt ebaprofessionaalne laulev mehehääl. Suure kondiga ja mehise häälega sõbralik tipikas Püta võttis ühele sünnipäevale minnes kaasa lõõtspilli, mis tuju ja laulutuurid üles küttis. Lilla Nissan Micra aknad lahti kihutamas Tallinna tänavatel, sees kaks täiest kõrist laulvat noormeest kellest üks lõõtspilli piinab! See oli parem kui raadio - Maardusse jõudes oli mu häälest saanud kähin ning ülejäänud tee pidin laulusõnu kaasa sosistama.