Need viimased kaks kala sai ta lendõngega - Eestis väga vähelevinud kalapüügivahend kus konksu ümber seotakse nööri ning sulgi nii et tulemus imiteerib putukat.
Kui umbes 10-aastasena alailma Eesti Kalastajate Seltsi ruumides ringi liikusin, sattusin seal vabariigi algaastatel kokku ühe Soome Kalaliidu esindajaga. Jätsin talle vist hea mulje, kuna olin televiisorist põhjanaabrite lastesaadetest soome keelt rääkima õppinud. Tema nimi oli Lenne Törnqvist ja ta rääkis mulle sellest uuest kalapüügivahendist. Ta andis mulle ka oma vana kuid väga korraliku lendõnge (usun, et see oli üks esimesi taasvabanenud Eestis üldse) ning kinkis ajakirja "Perhokalastus" tellimuse mõneks aastaks. Olin väga põnevil ning õppisin koguni ise putukaid siduma, mis lõpuks päris uhked välja tulid. Üritasin ajakirja kaudu ka visketehnikaid ära õppida kuid ebaõnnestusin nii kolossaalselt, et viskasin uue imeõnge nurka ning läksin tagasi elussööda ja ussi juurde.
Üle kümne aasta hiljem, peale Vallika forellijutte, otsisin keldrist selle imeõnge üles ning tegime tema juhenedamisel koos proovipäeva... Kala seekord ei saanud kuid maitse sain suhu.


* * *


5 comments:
Aitüma feimimast!
hakkagi noori juhendama - äkki teevad su auks veel: vallikagakalal.blogspot.com-i ;)
kas sa Richard Brautigani "Forellipüük Ameerikas" oled lugenud? Kindlasti oled, aga kui ei, siis see sobiks sulle :)
Hmm
Peaks lugema - wikipedia kokkuvõte oli paljulubav. Aga kalapüügist endast seal vist eriti midagi ei ole :)
Einoh, ega see mingi käsiraamat ole jah.
Post a Comment