Ülikooli lõpetamine / lipniku auaste

Üks tuttav, kes ka kõvasti üle nominaali lõpetas, ütles enda lõpetamisel järgmise lause: "Vaatasin mõistmatusega seda paberit - kas ma selle näraka nimel pingutasingi X aastat?"

Ise tundsin end suurepäraselt. Aktusel kaaslõpetajate vahel istumise tunne oli justkui pühalik vaikusehetk ilusa klaveripala ja aplausi vahel! Kahju ainult, et ei saanud lõpetada koos kursavendadega kui sarved veel veidi pikemad olid.

Paberil oli kirjas 192,5 ainepunkti; kuid see ei ole kõige tähtsam... Usun, et oman psühholoogia osakonna rekordit uurimisprojekti läbikukkumises (4-5 korda vist). Kui alguses ei võtnud ise asja tõsiselt siis lõpuks ei võetud enam minu lõpetamiskatseid tõsiselt. Läbikukkumine, masendusse langemine, enese kokku võtmine, keskendumine, õppimine, uuesti üritamine järgmisel semestril, taas ebaõnnestumine ja nii mitu korda kuni lõpuks peaaegu lootuse kaotanuna oma eesmärgi saavutasin. Mida rohkem inimene eesmärgi nimel pingutama peab, seda enam ta saavutatut hindab; isegi kui selle "auhind" tegelikult olulist väärtust ei oma.

* * *

Aasta 2002 suvel seisin Kõrgema Sõjakooli katsekomisjoni ees - kuigi olin juba aasta aega psühholoogiat õppinud, proovisin ajateenistuses enda sobivust professionaalseks sõjaväelaseks. Mäletan, et komisjoni kuulus lisaks Ants Laaneotsale ning teistele kõrgetele ohvitseridele ka mõned Tartu Ülikooli akadeemikud eesotsas Peeter Tulvistega. Füüsilised ja akadeemilised katsed olid mul hästi õnnestunud ning olin pingereas siis vist isegi 4-l kohal. Sisenesin ruumi, tutvustasin ennast nõuetekohaselt ning olin valmis küsimustele vastama. Tunne oli enesekindel ja tundus, et olin ka vestlusel suutnud endast hea mulje jätta. Seda senikaua kuni esitati küsimus:

"Mida tähendab teie jaoks olla ohvitser?"

Ma ei olnud kunagi pidanud taolist tüüpi küsimustele vastama ning olin tõsiselt pabinas. Hakkasin kogelema ning lõpuks sain üle huulte vaid paar fraasi: "...vastutab oma meeste eest...peab olema eeskujuks...midagi suurt."

Olen palju kordi soovinud, et saaksin aega tagasi kerida ning sellele küsimusele uue vastuse anda. Vestluse tulemusena kukkusin ainult mõne koha pingereas; kuid lõpuks otsustasin siiski psühholoogiaõpingute jätkamise kasuks.

Täna lõuna ajal sain telefonikõne sõbralt kes töötab Peastaabis - ta nägi presidendi käskkirja, millega anti mulle reservohvitseri auaste - üks tärn ja lipnik. Tegemist on kõige vastuolulisema tiitliga kogu kaitseväes - ta justkui hüppaks karjääriredelil üle allohvitseridest olles kõige madalam ohvitseri auaste. Seda teatakse ja näidatakse välja. Lipnikke tegevteenistus tõistele ametikohtadele üldiselt võtta ei taheta, pigem ikka Kaitseliitu või vähem vastutusrikkale tööle. Loomulikult on säravaid erandeid, kes ilma reservohvitseri tiitlita juhtivatele kohtadele jõudnud ei oleks.

Ise sain tiitli tänu vastavate kursuste läbimisele ning kordusõppustel pioneerirühma ülema ülesannete täitmisele; kasuks tuli eelkõige ajateenistuse allohvitserikogemus (reservi rühmavanemana), Erna retke edukas läbimine, mõningane Kaitseliidu kogemus ning töötamine lühiajaliselt teabeohvitseri kohal.

Varajases nooruses jäi mulle sõduritest ning eriti ohvitseridest mulje kui üliinimesest, keda teevad üllaid asju ning keda kõik jumaldavad. Sõjaväelise juhi romantilise aura purustas sõjavägi ise - tegemist on ikka suurt pingutust nõudva kupjatööga, kus iga pisemagi planeerimisvea pärast kannatab terve üksus. Alluvatele meeldida püüdmine võib olla ohtlik - mida raskemad ülesanded, seda vähem tõsisemalt sõber-ülemust võetakse. Eestlased on väga kriitiline rahvus ning kriitikat tuleb ka siis kui see õigustatud ei ole. Tagasiside ja õppimise poole pealt on see hea - oluline on teha vahet, millal see on asja eest ja millal niisama jauramine.