Juba mõnda aega keerles mu peas üks ebakindel mõte kuni üks kommunikatsiooni erialal töötav endine kolleeg pärastlõunases kohvilauas mu arvamust kinnitas. Inimestel, kelle töö tähendab inimese/avaliku arvamuse mõjutamist, on kõrgendatud risk saada kutsehaiguseks paranoia. Selle eest võiks koguni pensionilisa maksta. Kui teised inimesed tegelevad päevast päeva numbritega, siis on osakond(i) mis tegeleb(-vad) ainult inimeste tunnete mõistmisega või pigem mõista püüdmisega.
Mis toimub inimese peas kes mõtleb päevast päeva selle üle mille üle teised inimesed (sihtgrupp) mõtlevad ning üritab selle põhjal otsuseid teha? Loomulikult saab mõtteainet ka mujalt veidi adekvaatsematest kanalitest - uuritava inimese/grupi eelmised fikseeritud käitumistrendid, statistika jm. Kuid sealt saaks võtta ainult aluse arvamiseks mitte arvamuse enda.
Vist II kursusel organisatsioonikultuurist ja juhtimisstiilist seminaritööd kirjutades sain juhendajalt ühe artikli "juhtimise patoloogiate (Neurotic Organization. Kets de Vries, M.F.R.; Miller, D. (1984) " kohta. Vaimseks häireks loetakse tugevat kõrvalekallet keskmisest käitumisest (suhteliselt hägusa tõlgendatud piiriga) ning igal organisatsioonil/juhil on oma kindel stiil. Autor ei vaadanud patoloogiad hea-halb skaalal, vaid analüüsis igaühe tugevaid ja nõrku külgi.
Strateegiliselt mõtlevad inimesed püüavad arvate teiste, mingil põhjusel neile/nende ettevõttele oluliste inimeste käitumismalle. Infoühiskond hindab väga sellist oskuslikku psühholoogilise manipuleerimise oskust ning selle eest makstakse väga palju raha. Mõnel juhul isegi rohkem kui konkreetse probleemi reaalne lahendus võiks maksma minna või seda varianti üldse kaalumata... Probleemid eksisteerivad inimeste peades ning enamasti on odavam neid lahendada üritada just seal.
Olukorra teeb aga keeruliseks see, et kuna mõjutamise osatähtsus suureneb, suureneb ka vastava kogemusega inimeste hulk, kes taipavad mis tegelikult toimub. Väliselt nõustudes kuid sisemiselt kõheldes üritatakse aru saada mis tegelikult toimub? Nagu kaks jäämäge kes üritavad üksteise veealust osa hinnata. Kui satuvad kokku kaks võrdset on põhimõte on lihtne - jätta endast võimalikult siiras mulje ning püüda saada vestluspartnerilt võimalikult adekvaatset informatsiooni otsuste langetamiseks.
Mida rohkem arvamist, seda rohkem subjektiivsust. Mida rohkem subjektiivsust, seda rohkem (ebameeldivaid) üllatusi. Mida rohkem määramatust ja üllatusi, seda suurem on emotsioonide amplituud. Ning kui lisada sinna kõigele juurde suured panused, saamegi üsna tervistkahjustatava eriala kirjelduse.
* * *
Veidi positiivsemast küljest:
Tuues paralleeli füüsikaga (Newtoni III seadus): laud mõjutab seal asetsevat keha sama suure, kuid suunalt vastupidise jõuga kui keha mõjutab lauda. Tundub loogiline, et mida stressirikkam töökeskkond, seda enam peavad töötajad pingutama, et sealjuures positiivset mõtlemist säilitada. Mingi osa inimesi sellega kindlasti hakkama ei saa, kuid usun, et sellised "ellu jäänud" töötajad on lihtsalt enda jaoks selgeks mõelnud kuidas teatud olukordades terve mõistuse säilitamiseks mõelda tuleb. Üks psühholoogiamagistrant leidis erinevate töökohtade inimesi võrreldes, et uuritavatest kõige õnnelikumad ja tööga rahulolevamad inimesed töötavad vanglas. Kui Sw-s õpetatakse positiivset mõtlemist mis edukatel peaks harjumuseks kujunema, siis normaalsesse ellu tagasi tulles töötab positiivsusmootor veel inertsist mõnda aega edasi.
* * *
Hetkel Kolumbia piirkonnas seiklev aktivist Arvo on Moldova tüdrukute kalendrisse sattunud. Mister Märts!
2 comments:
Kust ma sellise kalendri v6iksin endale hankida? :)
Moldovast mõnest bensiinijaamast saab vist osta ;)
Post a Comment