Jan 18, 2010

MTÜ Eesti vanaemad Haiiti hädaliste toetuseks

Mida vanem eestlane, seda tugevam on tal esivanemate alalhoiuinstikt: toidu säilitamine mustadeks päevadeks nii keldris, sahvris kui ka (lapse)laste rasvavoltides.

Kui Haitil on praegu tohutu katastroof ja nälg, siis Eestis on olukord vastupidine; näiteks peale jõule käib perekonnas mäng nimega "toidusokutamine" - jõululaualt ülejäänud kergestiriknevaid toiduaineid sokutatakse kuuma kartuli kombel sugulaselt sugulasele ja kaotajaks on see kes selle toidu peab ära sööma või ära viskama. Söögi äraviskamine on eestlase silmis surmapatt ja kõikide nälga kannatanud esivanemate mõnitamine - on loogiline, et kui ise ära süüa ei jõua siis tuleb leida viis kuidas sellest lahti saada ilma toidujumalat pahandamata. Pahaaimamatule külalisele pakitakse kaasa "veidike" toitu, mis kodus lahtipakkides osutub näiteks 4 kg avatud pakendis hapukapsaks. Ma kaotasin ühe sellise mängu jõulude ajal.

Erinevate riikide sõjavägedel on erijuhtudeks ladudesse varutud tohututes kogustes toidupakke ning iga aasta vabanetakse selle alumisest, vanimast kihist. Vabariigi algusaastatel sai metsalaagris söödud huvitava sisuga Lääne-Saksamaa poolt kingitud toidupakke, mille peal olevad aastaarvud noorte kaitseliitlaste tollast vanust mitmekordselt ületasid. Siiani on meeles hamburgerikonserv kõdunenud saiaga ning roosa maksapasteet mis ülikergesti tuld võttis ja nagu säraküünal põles. Süüa sobis muide üsna hästi.

Tark esivanem käitub samamoodi - teeb sisse kõikvõimalikke juurikaid, soolab liha, kuivatab seeni ja kalu ning alustab söömist vanimatest reservidest. Tüüpilisel vanaemal on sahvris kõike ning poodi läheb ta ainult sotsiaalseid vajadusi rahuldama. Ma ei kujuta ette, et kui nad kõik oma sahvrite sisu ära deklareeriksid, mitut Haitit ära toita saaks. Ei oska arvata, miks ei ole veel tehtud programmi, kus vanaemad saavad kõik oma sahvri põhja jäänud tooted (N: Marineeritud seened - 1990; Pohla-õuna keedis - 1982; Õunavein - Stalini surma tähistamiseks jne) humanitaarabiks ära kinkida. Idee ise kõlab tobedalt (MTÜ Eesti vanaemad Haiiti hädaliste toetuseks), kuid veel tobedalt kõlab mõte olukorrast kus ühes kohas visatakse ära seda mis teises kohas elusid päästaks.

Kriisi on vaja, et õppida hindama seda mis juba olemas on. Ajateenistuse näljalaagris räägiti kuuseokstest ehitatud püstkojas päevast päeva mida kellegi vanaema oli teinud ning kahetseti avalikult kõiki söögilauas tagasilükatud lisaportsjoneid. Kui kurnatud sõdurid kasarmusse tagasi toodi, hiilisin õhtul üksi sööklasse ning elasin üle oma elu ühe tipphetke - õhtusöögist ülejäänud külm maksakaste pani seljal hiired jooksma. Kamraadidele viidud päts leiba rebiti tükkideks.

Ei ole midagi õudsamat kui kujutada ette katastroofi oma kodulinnas - varemetes ja põlev vanalinn patrullivate UN sõduritega, kus üksikud inimvarjud süüa otsivad, Viru keskuse poode röövivad ning üksteisega toidu pärast võitlevad. Pole süüa ega turvatunnet Nagu pronksöö edasiarendus. Ja kui siis saabub kusagilt laadung veidi mädanenud banaanide ja hallitanud kookospähklitega Haiti vanaemadelt, võib see päästa nii mõne nälginud eestlase elu.

Igaljuhul võitleks ma kogu hingest jagamispunkti ees parema koha nimel, võtaks kõik banaanid kahe käega vastu, kaitseksin seda teiste näljaste eest, peidaksin need põue, jookseksin nii kiiresti kui võimalik läbi Balti jaama varemete Jahu keldripunkrisse, sulgeksin enda järel rauast ukse ja jagaksin saaki oma lähedastega. Ja kui midagi peakski üle jääma, siis hoiustaksin selle hoolikalt oma lastelaste jaoks. Lihtsalt igaks juhuks.

2 comments:

kass said...

naer läbi dejavu pisarate :)

"Pahaaimamatule külalisele pakitakse kaasa "veidike" toitu, mis kodus lahtipakkides osutub näiteks 4 kg avatud pakendis hapukapsaks. Ma kaotasin ühe sellise mängu jõulude ajal."

margunnar said...

kolm päeva oli kapsas menüüs, siis läks ülejäänud 2 kg liiga räigeks :)

Isegi läks hästi, mõnele pannakse pool siga kotti :P