Ebaõnnestunud icebreaking

Lennujaamades on üksi reisides selline zen-tühisuse tunne. Keegi ei tunne sind, ei hooli sinust ja vastupidi - oled nagu mingi puu, prügikast või suitsukoni. Oled vaba, sõltumatu, üksik ja ajus hakkavad tekkima järjest naljakamad mõtted.

Asun tööle ühe asutuse ridadesse, kes viib parimatest parimad noored inimesed Eesti hariduskeskkonda parandama, noorte inimeste saatust muutma ning ennast arendama. Mäletan ise väga selgelt neid õpetajaid, kes ennast noorena koolis toetasid ja inspireerisid. Mõistev suhtumine ja õigel ajal õigete asjade ütlemine mõjus arenevale inimesele ülimalt motiveerivalt. Tahaks olla ise selline inspireerija või sellise suhtumisega inimeste aitaja/tekitaja; olla just selline inimene keda ise oleks tahtnud noorena kohata. Tuleb tunnistada, et ka halva sõnaga/käitumisega motiveeriti ka teinekord - kuid see on hoopis teine, halvem, tunne ning vimm jääb ikka südant kiusama. Haridus on tähtis just vanematele ning nemad saavad kõige rohkem haiget kui võsukesel selles hästi ei lähe - seega on kaigaste kodaratesse loopimisel selles valdkonnas suur mõju kogu perekonnale. Halvalt käituvaid ja elus kibestunud inimesi ei tohiks lastega või noortega üldse kokku lasta vaid nad peaks saatma kuskile silma alt ära, kuskile üksikule saarele või kollasesse ajakirjandusse tööle. Õpetama peavad ainult parimat ja heatahtlikumad inimesed - vähemalt minu (loodetavasti kunagi tulevatele) lastele.

Igaljuhul saadeti mind esimese ülesandena USAe seminarile, kus on koos kõik selle ala maailma värbajad. Jäämurdmise eesmärgil paluti igaühel võtta kaasa "personal artifact," mis osalejat kõige paremini iseloomustaks. Mõtlesin veidi teistest erineda ning korraldajad põgusalt proovile panna. Mulle assotseerus jäämurdmisega kohe alkohol, nii et otsustasin kolmanda osalejana demonstreerida pudeli "Vana Tallinnat." Asi tundus kahtlane, kui eelmised osalejad demonstreerisid oma klassi õpilaste fotot, lapse joonistatud pilti, karvast mänguasja... ja siis tuli mingi idaeurooplane kange alkoholi pudeliga! Õnneks jõudis mulle kohale, et olin asjaga üsna mööda pannud ning lisasin kiiresti : "...and this bottle of liqueur symbolizes our biggest enemy!" Õhtul sain teada, et korraldajatel on mingi salajane võistlus ning tänu sellele pudelikingitusele sai meie grupp (Purple) punkti. Korraldaja lisas veel: "We thank Margus for real icebreaking."

Rahusadam

Hiie talus lõpetasime perekonnaga eile ühe väga olulise ehitustöö - välikäimla nimega "Rahusadam."

(Kaunistus)armastus pani tööd pikemalt tegema - ehitis vajab veel põllukive teistesse külgedesse ja ka veidi sisedekoreerimist. Nagu Rooma linn ei saa ka üks hea välikäimla kunagi valmis!

* * *

Ei ole midagi põnevamat kui maadeavastaja kombel metsaojade kallastel ringi liikuda. Uurisin ükspäev Harjumaa kaarti, nägin ühte huvitavat inimasustuseta jõeäärset ala ning otsustasin sõbra Silveriga seda järgi kontrollida. Nagu metsiku jõe puhul ikka olid kaldad üle pea nõgeseid ja põõsastikku täis kasvanud ning jõgi väga tihedalt puid täis langenud. Pidin proovima tõsiseid täpsusviskeid ning kummilanti tagasi kerides lootma, et ta teekond mõne palgiga ei ristuks. 5 kummilanti jätsin põhja, kuid kuna nende hind on 5 EEK/tk, siis ostsin Ülemistest kohe uued asemele. Elamus missugune - metsast välja liikudes ja autot otsides võtsin igaks juhuks kaardi kõrvale teise kätte ka kompassi.

Oli tore algus päevale - hommikul kella 5-t kuni päeval kella 10-i 8 kala: 4 ahvenat (suurim 22 cm) ja 4 peaaegu mõõdus haugi, lisaks veel mõned äraminekud. Ahvenatest sai toreda uhhaa ja haugidega kohtume mõne aasta pärast. Salajõest tuli ahvenavärvi vobleriga ka üks jõeforell.

Vohh!

Hunt-Kriimsilm OÜ/Arvo A.

Tegin hiljuti ühe müügikoolituse ning vaatasin nalja pärast üle oma tagasihoidliku ettevõtlusteemalise portfoolio. Niipalju kui huvi on olnud ja kooli-töö kõrvalt aega/jõudu üle on jäänud, on aastate jooksul on sinna mahtunud üsna palju suhteliselt erinevaid projekte: müümine, müügijuhtimine ja -koolitus, tootmise projektijuhtimine, meediakajastuse organiseerimine, kodulehekülje teostuse vahendamine, ürituste korraldamine ning nooremana ka õhtujuhtimine. Hunt-Kriimsilm OÜ.

Ühest küljest on multifunktsionaalsus nagu šveitsi ohvitseri nuga, kus iga olukorra jaoks on mingi sobiv instrument olemas. Teisest küljest võib see olla kahjulik investeering spetsialistile, kes päev läbi ühte asja tegema peab - samas kokkupandud terad ei sega ka. Selline nuga kasulik kiiresti muutuvas keskkonnas kus ettetulevate probleemide vorm on sageli prognoosimatu. On vaja pliiatsit teritada, küüned ära lõigata ning seejärel pudel veini lahti teha - kõik tehtud ühe riistaga!

Uues töökohas on aeg vaadata taas üle raamatumüügi tõed. Suurelt mõtlev organisatsioon ei levita oma sõnumit ainult ise vaid leiab võimaluse selle nakkushaiguse taoliseks muutmiseks; see levib nagu katk, Must Surm, klatš või võrkturustus. Hea värbaja ei ole mitte see kes palju inimesi värbab vaid see kes lisaks koolitab/motiveerib teisi inimesi uusi liikmeid värbama. Ja kes omakorda uusi liikmeid värbavad ning omakorda värvatuid uusi liikmeid värbama panevad jne.

* * *

Mul on hea meel, et võin (enne seda postitust) nimetada enda sõbraks Arvot - väga põnevat ja hea huumorisoonega endist TPÜ haldusjuhti, kes maailma ringi rändab ning head teeb. Viimased seiklused on tal Indiast, Kolumbiast ja Hispaaniast. Kui teda esimest korda nägin siis karjus ta mulle ja ühele teisele poisile üle PEDA keeltemaja fuajee "Hahaa, näe p*ded (tegime tol ajal kursavendadega poiste tantsu-kultusbändi Spice Boys)!" Sõber solvus kuid mina tundsin, et selle mehega saab veel kõvasti nalja; võinuks koguni öelda, et "armastus esimesest silmapilgust." Ei ole paremat komplimenti kui avalik pisike kade norimine - sest tüdrukute tähelepanu ja kuulsus oli tol ajal kõige tähtsam asi ning olen kindel, et Arvo koos teiste haldusjuhtidega pidi peale seda veel tihedamini aeroobikas ja kõhutantsus käima hakkama.

Arvo on usin väljamaa kombeid proovima ning populariseerima. Nagu Kalevipoeg, kes välismaal käis ja tarkuse Eestisse ära tõi. Üle ega ümber ei saa Arvo sarnasusest ühe filmistaariga.

Arvo on enda maakohta Viljandimaal teinud oma hiiglasliku paisjärve, mis pole isegi Regio kaartidele jõudnud. Tundus üsna palju kala täis olevat - 12 keskmist roosärge tuli ikka väga lühikese ajaga. Kõige suurem pääses, nagu ikka, kalda juures plehku.

* * *

Mikker

Ideaalne pilt kasutamaks mõnes personaliotsingufirma reklaamis: "Oled kindel, et oled palganud õige töötaja?"

Vihma alt räästa alla

Käisin eelmine nädal ühel tööintervjuul. Panin korrektsed riided selga ja hakkasin Kalamajast astuma, kui pargist läbi kõndides järsku paduvihma kallama hakkas. Jooksin puu alla ja mõtlesin oodata kuni vihm üle jääb. Aga oh häda, vihmakallamine hoopis intensiivistus ning lõpuks hakkas puualune veenivoo sellest tõusma. Kui jalad juba täidsa vee sees olid, siis otsustasin lähima räästaaluseni joosta - selleks aja jooksul sain aga juba täiesti läbimärjaks ning olin üsna õnnelik kui kontorisse jõudsin.

Vahepeal kogusin paar tarkusetera:

Jurist saab töötada kas riigi poolt või riigi vastu
Igas mendis on peidus rullnokk
Tühi kott ei hüüa tulles (st alati tuleb kõht enne väljaminekut täis süüa!)
Naine kes ei karju öösel, karjub päeval (M. Jääger)

* * *

Sisu arvestades peaks lisama uue korduma kippuva küsimuse - kala oled saanud? Ja kui elu läheb liiga stabiilseks, siis peaks kõik teised küsimused ära kustutama ning kalablogi pidama hakkama... Vigalas demonstreerisin lõpupeo külaliste silme all 4 särje, 1 haugi ning 1 turva (l = 30 cm) väljatõmbamist. Viimane läks grilli. Ei saa aru, miks kalal üldse soomuseid maha on vaja võtta - nad käituvad nagu eraldi fooliumina. Üks kilone haug leidis tänu Mardi püütud kiisale tee kotti ka ühel teisel Vigala-retkel.

Ühe hea tunde kirjeldus

Maailm on taas rikkam ühe perekonna võrra, kus kõigil on TTÜ diplom. Jube ebatavaliselt rõõmus tunne on, mida lihtsalt peab pikemalt kirjeldama. Huvitav, kas inimesed tunnevad õnnelikkust samamoodi või on see iga isendi puhul kategooriliselt erinev?

Hakka või uskuma, et inimesele on määratud mingi kindel hulk rõõmu teatud ajale ning kui seda ära ei kasutata ja alla surutakse, siis koguneb ta kuskile hingesoppi. Ning kõik need aja jooksul saamata jäänud rõõmud koonduvad õigel ajal ning avalduvad ühel ajahetkel vägeva narkolaksu taolise emotsiooni näol (ei ole ise otseselt kogenud, kuid äkki midagi sinnakanti on).

Jätta vahele nii palju lahedaid üritusi ning selle asemel õppida ebameeldivaid ja raskeid õppeaineid, millest enamik tundub esmapilgul kasutud. Mõnikord ärkasin hommikul üles, uurisin järjekordset kodust mataülesannet, ei taibanud sellest mõhkugi ja läksin õhtul sama targana magama. Lõpuks leidsin ikka jõudu asja endale selgeks teha, kuid sellele eelnes mitmeid tõsisemaid meeleheitehetki. Ainuke lohutus on see, et teised tipikad tundsid samasuguseid ülivõimsaid frustratsioonihooge; need kes seda vältida otsustasid teevad vist siiamaani 1. õppeaasta "kirstunaelu:" mat.analüüs II'e, lineaaralgebrat ja füüsika II'e.

Vinti üle keerates võib öelda, et on ahelatest vabastatud vangi tunne. Vang, kes mõned aastad tagasi otsustas hakata oma suuri ahelad kivitükiga puruks lööma. Lootusetuna tundunud üritus , kuid alati võib endale petlikult ette kujutada, et iga hoobiga jõuab vabadus lähemale ja ahel nõrgeneb. Väga vähe, aga nõrgeneb. Mõni päev kaob vangil lootus ja ta taob ahelaid vähem ja õrnemalt, mõni päev leiab jõudu ja kolgib tugevalt, vihaga. Lõpuks hakkabki see murenema...

Pole aastaid sellist ülevoolavat rõõmu tundnud ning kartsin südames, et enam elu sees ei pruugi tunda ka. Midagi sellist tundsin peale USA raamatumüügi viimast päeva ning Erna viimasel kilomeetril. Arvasin juba tõsiselt, et see on ainult väga noorte naiivsete inimeste privileeg ning vanemaks saades võid selliste võimsate õnnehetkedega heaga hüvasti jätta. Oled selline tööpäeva lõppu ootav inimeseloom, mitta päeva algust rõõmuga tervitav päikeselaps.

Mõni asi on nii mõnus, et paneb värisema. Inspireeriv sündmus, hea laul, vihma alt sooja kaminaga tuppa jõudmine või lihtsalt jahe tuuleiil kuumal suvel. Nagu hiired oleksid mööda selgroogu üles-alla jooksnud. Mul on nad täna õhtul vist juba poole maratoniga ühele poole saanud, palun neil veidi jõudu ülejäänud aastaks ja jõuludeks ka säästa.

Lõppude lõpuks ei saa ümber skeptikutest. Nende vaevumärgatavalt noriv hääletoon ja rääkimise ajal taha nõksutav pealiigutus (nii vist paistab kõneleja partner väikesena). Väga palju korduma kippuvaid küsimusi, millele vastust ei oodatagi. Mõnikord esitatuna korduvalt isegi samade inimeste poolt: "Miks sul kaht kõrgharidust vaja on?" "Mida sa teed kahe haridusega?" "Ja mis sa siis edasi teed?" Inimene ei teeks selliseid asju kui tal plaani ei oleks.

Kokkuvõttes oleme ju kõik lihatükid, kuid hea on mõnikord kujutada ette et oled midagi enamat, erilist. Natuke illusioone võib ellu puistata, sest siis tuntakse end väärtuslikumana ning usutakse, et inimese maine tegevus midagi tõeliselt ka ära määrata võiks.

Teinekord katsun ka vähem kohvi juua ning positiivseid sündmusi rohkem aasta peale laiali ajastada mitte paarile suvepäevale.

http://www.youtube.com/watch?v=D5d0JbnYx6A