Ühe hea tunde kirjeldus

Maailm on taas rikkam ühe perekonna võrra, kus kõigil on TTÜ diplom. Jube ebatavaliselt rõõmus tunne on, mida lihtsalt peab pikemalt kirjeldama. Huvitav, kas inimesed tunnevad õnnelikkust samamoodi või on see iga isendi puhul kategooriliselt erinev?

Hakka või uskuma, et inimesele on määratud mingi kindel hulk rõõmu teatud ajale ning kui seda ära ei kasutata ja alla surutakse, siis koguneb ta kuskile hingesoppi. Ning kõik need aja jooksul saamata jäänud rõõmud koonduvad õigel ajal ning avalduvad ühel ajahetkel vägeva narkolaksu taolise emotsiooni näol (ei ole ise otseselt kogenud, kuid äkki midagi sinnakanti on).

Jätta vahele nii palju lahedaid üritusi ning selle asemel õppida ebameeldivaid ja raskeid õppeaineid, millest enamik tundub esmapilgul kasutud. Mõnikord ärkasin hommikul üles, uurisin järjekordset kodust mataülesannet, ei taibanud sellest mõhkugi ja läksin õhtul sama targana magama. Lõpuks leidsin ikka jõudu asja endale selgeks teha, kuid sellele eelnes mitmeid tõsisemaid meeleheitehetki. Ainuke lohutus on see, et teised tipikad tundsid samasuguseid ülivõimsaid frustratsioonihooge; need kes seda vältida otsustasid teevad vist siiamaani 1. õppeaasta "kirstunaelu:" mat.analüüs II'e, lineaaralgebrat ja füüsika II'e.

Vinti üle keerates võib öelda, et on ahelatest vabastatud vangi tunne. Vang, kes mõned aastad tagasi otsustas hakata oma suuri ahelad kivitükiga puruks lööma. Lootusetuna tundunud üritus , kuid alati võib endale petlikult ette kujutada, et iga hoobiga jõuab vabadus lähemale ja ahel nõrgeneb. Väga vähe, aga nõrgeneb. Mõni päev kaob vangil lootus ja ta taob ahelaid vähem ja õrnemalt, mõni päev leiab jõudu ja kolgib tugevalt, vihaga. Lõpuks hakkabki see murenema...

Pole aastaid sellist ülevoolavat rõõmu tundnud ning kartsin südames, et enam elu sees ei pruugi tunda ka. Midagi sellist tundsin peale USA raamatumüügi viimast päeva ning Erna viimasel kilomeetril. Arvasin juba tõsiselt, et see on ainult väga noorte naiivsete inimeste privileeg ning vanemaks saades võid selliste võimsate õnnehetkedega heaga hüvasti jätta. Oled selline tööpäeva lõppu ootav inimeseloom, mitta päeva algust rõõmuga tervitav päikeselaps.

Mõni asi on nii mõnus, et paneb värisema. Inspireeriv sündmus, hea laul, vihma alt sooja kaminaga tuppa jõudmine või lihtsalt jahe tuuleiil kuumal suvel. Nagu hiired oleksid mööda selgroogu üles-alla jooksnud. Mul on nad täna õhtul vist juba poole maratoniga ühele poole saanud, palun neil veidi jõudu ülejäänud aastaks ja jõuludeks ka säästa.

Lõppude lõpuks ei saa ümber skeptikutest. Nende vaevumärgatavalt noriv hääletoon ja rääkimise ajal taha nõksutav pealiigutus (nii vist paistab kõneleja partner väikesena). Väga palju korduma kippuvaid küsimusi, millele vastust ei oodatagi. Mõnikord esitatuna korduvalt isegi samade inimeste poolt: "Miks sul kaht kõrgharidust vaja on?" "Mida sa teed kahe haridusega?" "Ja mis sa siis edasi teed?" Inimene ei teeks selliseid asju kui tal plaani ei oleks.

Kokkuvõttes oleme ju kõik lihatükid, kuid hea on mõnikord kujutada ette et oled midagi enamat, erilist. Natuke illusioone võib ellu puistata, sest siis tuntakse end väärtuslikumana ning usutakse, et inimese maine tegevus midagi tõeliselt ka ära määrata võiks.

Teinekord katsun ka vähem kohvi juua ning positiivseid sündmusi rohkem aasta peale laiali ajastada mitte paarile suvepäevale.

http://www.youtube.com/watch?v=D5d0JbnYx6A