Korter valmis!

Eesmärkide saavutamisega on see probleem, et peale seda tekib frustratsioonimoment. Umbes kaks nädalat tagasi valmis ka mu Kalamaja korteri seina mahalammutamisprojekt. Selle nimel on kõvasti vaeva nähtus ja tahan südamest tänada kõiki kes oma panuse sinna andsid - Jürkat alustamise ja kuvaldaga seinapeksmise eest, Toomast, Kaset, Alekseid, Alot, Kissi kivide tassimise eest (19 inimest lubas tulla ja nemad 5 tulid - isegi hea protsent tegelikult arvestades töö raskust). Isale annaks ordeni õpetussõnade ja -tegude eest. Jesse abistas internetijuhtmega.

Nii et 8 kuud pakkide otsas elamist on läbi!

Kase ja Aleksei näitavad, et psühholoogid ei ole papist poisid. Taamal askeldab vanamees.

Peale igat ehitust tuleb teha ka soolaleivaüritus. Et rahvast ära mahutada otsustasin neid teha 5 või 6 tk. 3 on juba toimunud, nüüd pooled veel ees. Pildid tulevad niipea kui selgub, kas arvuti kõvakettalt midagi päästa annab.

Pean tunnistama, et tajun mingit muutust, mis leidis aset millalgi selle aasta maikuus. Väljaskäimis-seiklemisind on vähenenud. Ja kõvasti. Lisaks mulle on hakanud meeldima koristamine ja uskumatu; ka nõudepesemine ei ole enam nii hirmus! Kui varem meeldis kõiki asju koguda ning neid igale poole tolmama jätta, siis hetkel eelistan pigem minimalistlikku stiili. Nii vähe asju võimalik ja nii palju kui vajalik. Ning igasuguseid korduv(korduv)kasutusel olevad nõud, mööbliesemed jm amortiseeruvad asjad lendavad halastamatult prügikasti. Plats puhtaks et oleks ruumi elada!

Kui vastuse saab üks Koduma Kippuv (Kippunud) Küsimus, siis tekib selline tühja koha tunne. Mis edasi saab kui esmane eufooria möödas on? Keegi ütles, et üks mees peab oma elu jooksul ühe maja valmis ehitama. Korter oleks vist selle eelduseks? Tunnen ise, et olen rahul. Kas peaksin?

Pean tunnistama, et seda KKK-d küsiti ikka mõnuga. Õnneks olen siiani suutnud sellised asjad keerata motiveerivaks mitte frustreerivaks.

Edukate ja ebaedukate oluline vahe ongi see, et edukad suudavad edukas olemist taluda. Mäletan ühte päeva teisel raamatumüügisuvel oma suve parimat päeva. Märkisin hommikul naljapärast oma goal cardile, mis rippus esipeegli küljes, kirja SUPER-SATURDAY. Alustasin nagu tavaliselt 7:59 ning alustasin kopsimist Chicagolandi ühes mustanahaliste getos nimega Zion (jah, nagu Matrixis). Kella 12-s oli mul 10 klienti - 90% kelle uksele koputasin, ostsid! "Hea õnn. Kokkusattumus. " mõtlesin peale igat müüki, kuid pidin imestusega tõdema, et osturalli ei lõppenud. Tekkis selline segaduse-hirmu-uskumatuse tunne; millal see lõpeb? Kui järjest kaks rejectionit tuli, siis tegin joovastava lõuna ja jätkasin. Võtsin vabamalt. Selline tunne oli, et päev on korda läinud ja kõik OK! Ja ülejäänud päev ei müünud midagi.

Mis oleks juhtunud, kui oleksin jätkanud laksimist ega lasknud edul pähe lüüa? 5000 eeguse kasumiga hommiku asemel (moodustab 13,5 tunnisest tööpäevast 33%) oleks samamoodi jätkates tulnud 15'000 eegune päev. Ja nädal (6 päeva tööd) oleks tulnud 90'000.-. Ja kogu suvi (12 nädalat tööd) 1'080'000.-! Kompanii promos seda ideed ja tean inimesi kes just praegu just sel suvel niipalju teenivad. Kuidas ma mingi aeg suutsin ja järsku enam ei suutnud...

Nii-öelda võitjate jaoks on see naturaalne - vot nii peabki mul minema, see on minu jaoks normaalne! Mis tasemega rahul ollakse; ehk ei olda kunagi rahul, ei jääda kunagi seisma. Ja ebaedu on alati ajutine isegi kui see moodustab päevast enamuse! Järgmine tase?

Kas tahaks selline inimene olla?