1. Praegune olukord tekitab deflatsiooni ehk raha väärtuse tõusmise. See on halb kuna inimesed tarbivad vähem lootes tulevikus veelgi madalamaid hindu. Efektiivsem võimalus majanduse kokkukukkumise vältimiseks on julgustada inimesi rohkem tarbima.
2. Soovitused tarbijale deflatsiooni raames - vaata oma kulutused kriitilise pilguga üle ning hoia kokku. Aktsiatesse raha ära pigem investeeri.
Vastuoluline jutt? Kui tarbid, siis toetad ühiskonda ja kui ei tarbi, siis toetad enda majanduslikku olukorda. Kulude madalal hoidmine ja mõõdukas säästmine on universaalne edu tagav tegevus igas majanduslikus olukorras - ainuke probleem on kuidas seda efektiivselt teha. Praeguses olukorras tundub, et cash is king! Peaks tegema uut moodi panga - hoiused sukasäärde ning kuskile lukustatavasse kappi rottide eest peitu. Sukasäärepank.
* * *
Üks pikemat aega Jaapanis elav tuttava tuttav insener kirjutas pika ja emotsionaalse kirja Eesti elu kohta. Ta ütles, et tema jaoks on kriis juba viimased 60 aastat ning mitte majanduse vaid kaine mõistuse osas - seda tänu ületarbimise ja raiskamise soosimisele: toodete tugevusarvutused tehakse meelega väiksemad, et need kiiremini ära kuluksid ja tarbija kiiresti uue soetaks. Mõeldakse iga hinna eest kuidas rohkem tulu saada, mitte aga toote parandamisele. Tootmistsüklit lühendatakse ning uuel tootel ei ole sageli mingit tehnilist uuendust; küll aga "parasiitteadustega (tsiteerides: PR ja igasugu analüütikud)" loodud lisaväärtus.
Ta lisab, et on läbi eesti meedia kuulnud väga paljuid poliitikuid propageerivat ekspordi suurenemist ning teadmispõhist majandust; kuid keegi neist ei ole rääkinud millist haridust on sellise majanduse loomiseks tarvis. Põlvkond noori olevat lastud hukka kujutelmaga, et ainult majandusalasest haridusest piisab selleks et ettevõtjaks saada, samas kui kõik suuremad firmad olevat asutatud reaalteadlaste poolt. Eesti riigi päästmiseks saaksime teha kahte asja: 1. Vanemad hakaku lapsi kasvatama 2. Mõista, et reaalteadusteta lakkab riik eksisteerimast - iga elementaarne asi tuleb sisse osta.
Mis ühiskond tuleb peale infoühiskonda ning kes on seal edukad? Einstein ütles, et ta ei tea milliste relvadega sõditakse III Maailmasõja alguses, kuid lõpus sõditakse kaigastega. Nii et enne tuumapommi ehitamist tuleks õpetada sõduritele käsitsivõitlust.
2 comments:
K6ik on 6ige. Omalt poolt kaks m6tet.
1) Majandustegevuse edukust m66detakse meil majanduskasvus. St me oleme edukad, kui me oleme ekspansiivsed, kui suudame rohkem toota ja müüa. See paisumine on toimunud tihti uute turgude arendamise arvelt. Pärast NSVL kokkuvarisemist t6usis oluliselt idabloki riikide ostuj6ud, siis Hiina ja kosusid vaikselt ka Kagu-Aasia riigid, India paarisaja miljoniline keskklass. Ladina-Ameerikas ja araabiamaades on ka piisavalt ostuj6ulist rahvast. Nüüd räägitakse, et Aafrika on tulevikukontinent - viimane piirkond, kus on piisavalt palju t6eliselt arenevaid turge ja pikas perspektiivis palju potentsiaali. Aga kui Aafrika on ka kapitalistide poolt "ära kodustatud" - mis siis saab?
Pika jutu point on see, et meil on üksainus planeet ja puht realistlikult v6ttes selline igavene "majanduskasv" ja ekspansiivus ei ole v6imalikud.
2. Indias ja nyyd Kolumbias on silma jäänud sama asi - noored tahavad reaalaineid 6ppida. Mu inglise keele tundides on k6ige tegijamad tudengid nt keemikud, farmaatsiatudengid, insenerid, biomehhaanikud jne. Ja nad tulevad reede 6htul kell 18.00 ka vabatahtlikuld inglise keele klubisse et oma keeleoskust lihvida! Palju esiteks on Eestis täna nii pühendunud tudengeid ja eriti reaalaineid 6ppivate yli6pilaste seas?
Nii et jah - oma humanitaaralade peal me pikalt liugu ei lase.
Tõsi - lõpmatult tootes tuleb nii või naa varsti lagi ette. Aga sinnani on veel aega ning senikaua: kumb on praeguses maailmas parem olla - kas paigalistuja või ekspansionist? Tooted arenevad ja täiustavad ning kõigele lisaks nad ka kuluvad :)
Jees, arengumaade noored on veel "easy money'ga" rikkumata! Kuulen, et ka praegu ülikooli astuvatel on täheldatud suhtumise muutust - pigem muretsetakse millise haridusega tööd saab kui mis endale lahe tundub. Ja isegi sõjaväkke on üle aastate järjekord :)
Kui kõik õpivad pehmeid teadusi, siis varsti kõlbame ainult meelelahutajateks nendele kes reaalset lisaväärtust loovad. Mitte et peaksime TLÜ ja EHI kinni panema, kuid tasakaal tundub praegu üsna paigast ära olevat...
Olukord ei ole tekkinud mitte sellest, et tootjad ei oska häid tooteid teha vaid sellest, et tarbijad kipuvad emotsionaalset lisaväärtust enam hindama kui reaalset! Uus aeg ning uusi väärtusi hindavad tarbijad! Need, kes üritavad asju reaalteaduste abil paremini teha, ei pruugi suuta luua konkurentsivõimelisi tooteid... Kumb on rahaliselt vähem riskantsem ning tasuvam - kas investeerida reaalselt tootearenduse protsessi või luua tootele pehmete teadustega ihaldatavuse aura? Ettearvamatu keskkond - samas äkki ongi tegemist paratamatusega :)
Post a Comment