Valga Selveri töötajate ränk jaanipäevapohmell.
Jun 27, 2009
Kõik tuleb ära süüa!
Iga-aastane Mardi kodukoha külastamine Valga lähedal lõppes varahommikul Võrtsjärvel kala püüdes: 8 ahvenat, 4 kiiska, 3 nurgu ja 1 latikas. "Kõik tuleb ära süüa," on tarkus, mis on Mardi perekonnas aastasadade vältel vanaemalt lapselapsele edasi antud. Uno ja Väino kostüüme seekord selga ei pannud, kuid uut tiiki vaatasime, õlut jõime ja prügihunniku rästikutest end ehmatada lasime.
Valga Selveri töötajate ränk jaanipäevapohmell.
Üleval latikas ja all nurg. Välimuselt peaaegu identsed kuid "põhimõtteliselt" erinevad - üks nest kasvab suureks ja on töönduslikult oluline, teist peetakse prügikalaks.
Valga Selveri töötajate ränk jaanipäevapohmell.
Jun 22, 2009
Lendõng - aristrokraatlik kalapüügivahend
Vallikas peab blogi vallikaskalal.blogspot.com, mis peaks igal tõelisel kalamehel vere keema ajama. Eriti kaks viimast postitust kilostest jõeforellidest koos rohke fotomaterjaliga. Kes ei tee jõefollil ja vikerforellil (tiigikala, mida saab poest osta) vahest, siis esimene on haruldane ja väga arg kuid ülimaitsva lihaga kala, keda saab ainult väga osava kalamehe käest (st töönduslikku püüki ei toimu)!
Need viimased kaks kala sai ta lendõngega - Eestis väga vähelevinud kalapüügivahend kus konksu ümber seotakse nööri ning sulgi nii et tulemus imiteerib putukat.
Kui umbes 10-aastasena alailma Eesti Kalastajate Seltsi ruumides ringi liikusin, sattusin seal vabariigi algaastatel kokku ühe Soome Kalaliidu esindajaga. Jätsin talle vist hea mulje, kuna olin televiisorist põhjanaabrite lastesaadetest soome keelt rääkima õppinud. Tema nimi oli Lenne Törnqvist ja ta rääkis mulle sellest uuest kalapüügivahendist. Ta andis mulle ka oma vana kuid väga korraliku lendõnge (usun, et see oli üks esimesi taasvabanenud Eestis üldse) ning kinkis ajakirja "Perhokalastus" tellimuse mõneks aastaks. Olin väga põnevil ning õppisin koguni ise putukaid siduma, mis lõpuks päris uhked välja tulid. Üritasin ajakirja kaudu ka visketehnikaid ära õppida kuid ebaõnnestusin nii kolossaalselt, et viskasin uue imeõnge nurka ning läksin tagasi elussööda ja ussi juurde.
Üle kümne aasta hiljem, peale Vallika forellijutte, otsisin keldrist selle imeõnge üles ning tegime tema juhenedamisel koos proovipäeva... Kala seekord ei saanud kuid maitse sain suhu.
12 aastasena keerasin ajakirja Perhokalastus näpunäidete järgi juba päris uhkeid putukaid. Kollane punnis silmadega on siiski omalooming - panin talle nimeks soomepäraselt isojöllari.
Lendõngitsemist peetakse aristrokraatlikuks harrastuseks ning selle juurde käib ka vastav riietus. Dzentelman jääb ka kalal olles elegantseks (peale seda fotot panin siiski dressid selga).
* * *
Iga meremees teab, et laeva nime muutmine toob selle meeskonnaliikmetele kaasa suure ebaõnne. Aga natsistlik eestlane on kiuslik: parem tütar l*ts kui laev läti nimega!
Ajarännak: aasta 2020, millal bensiiniliiter maksab üle 50 liitri
Need viimased kaks kala sai ta lendõngega - Eestis väga vähelevinud kalapüügivahend kus konksu ümber seotakse nööri ning sulgi nii et tulemus imiteerib putukat.
Kui umbes 10-aastasena alailma Eesti Kalastajate Seltsi ruumides ringi liikusin, sattusin seal vabariigi algaastatel kokku ühe Soome Kalaliidu esindajaga. Jätsin talle vist hea mulje, kuna olin televiisorist põhjanaabrite lastesaadetest soome keelt rääkima õppinud. Tema nimi oli Lenne Törnqvist ja ta rääkis mulle sellest uuest kalapüügivahendist. Ta andis mulle ka oma vana kuid väga korraliku lendõnge (usun, et see oli üks esimesi taasvabanenud Eestis üldse) ning kinkis ajakirja "Perhokalastus" tellimuse mõneks aastaks. Olin väga põnevil ning õppisin koguni ise putukaid siduma, mis lõpuks päris uhked välja tulid. Üritasin ajakirja kaudu ka visketehnikaid ära õppida kuid ebaõnnestusin nii kolossaalselt, et viskasin uue imeõnge nurka ning läksin tagasi elussööda ja ussi juurde.
Üle kümne aasta hiljem, peale Vallika forellijutte, otsisin keldrist selle imeõnge üles ning tegime tema juhenedamisel koos proovipäeva... Kala seekord ei saanud kuid maitse sain suhu.
12 aastasena keerasin ajakirja Perhokalastus näpunäidete järgi juba päris uhkeid putukaid. Kollane punnis silmadega on siiski omalooming - panin talle nimeks soomepäraselt isojöllari.
Lendõngitsemist peetakse aristrokraatlikuks harrastuseks ning selle juurde käib ka vastav riietus. Dzentelman jääb ka kalal olles elegantseks (peale seda fotot panin siiski dressid selga).* * *
Iga meremees teab, et laeva nime muutmine toob selle meeskonnaliikmetele kaasa suure ebaõnne. Aga natsistlik eestlane on kiuslik: parem tütar l*ts kui laev läti nimega!
Ajarännak: aasta 2020, millal bensiiniliiter maksab üle 50 liitriJun 17, 2009
Ülikooli lõpetamine / lipniku auaste
Ise tundsin end suurepäraselt. Aktusel kaaslõpetajate vahel istumise tunne oli justkui pühalik vaikusehetk ilusa klaveripala ja aplausi vahel! Kahju ainult, et ei saanud lõpetada koos kursavendadega kui sarved veel veidi pikemad olid.
Paberil oli kirjas 192,5 ainepunkti; kuid see ei ole kõige tähtsam... Usun, et oman psühholoogia osakonna rekordit uurimisprojekti läbikukkumises (4-5 korda vist). Kui alguses ei võtnud ise asja tõsiselt siis lõpuks ei võetud enam minu lõpetamiskatseid tõsiselt. Läbikukkumine, masendusse langemine, enese kokku võtmine, keskendumine, õppimine, uuesti üritamine järgmisel semestril, taas ebaõnnestumine ja nii mitu korda kuni lõpuks peaaegu lootuse kaotanuna oma eesmärgi saavutasin. Mida rohkem inimene eesmärgi nimel pingutama peab, seda enam ta saavutatut hindab; isegi kui selle "auhind" tegelikult olulist väärtust ei oma.
* * *
Aasta 2002 suvel seisin Kõrgema Sõjakooli katsekomisjoni ees - kuigi olin juba aasta aega psühholoogiat õppinud, proovisin ajateenistuses enda sobivust professionaalseks sõjaväelaseks. Mäletan, et komisjoni kuulus lisaks Ants Laaneotsale ning teistele kõrgetele ohvitseridele ka mõned Tartu Ülikooli akadeemikud eesotsas Peeter Tulvistega. Füüsilised ja akadeemilised katsed olid mul hästi õnnestunud ning olin pingereas siis vist isegi 4-l kohal. Sisenesin ruumi, tutvustasin ennast nõuetekohaselt ning olin valmis küsimustele vastama. Tunne oli enesekindel ja tundus, et olin ka vestlusel suutnud endast hea mulje jätta. Seda senikaua kuni esitati küsimus:
Ma ei olnud kunagi pidanud taolist tüüpi küsimustele vastama ning olin tõsiselt pabinas. Hakkasin kogelema ning lõpuks sain üle huulte vaid paar fraasi: "...vastutab oma meeste eest...peab olema eeskujuks...midagi suurt."
Täna lõuna ajal sain telefonikõne sõbralt kes töötab Peastaabis - ta nägi presidendi käskkirja, millega anti mulle reservohvitseri auaste - üks tärn ja lipnik. Tegemist on kõige vastuolulisema tiitliga kogu kaitseväes - ta justkui hüppaks karjääriredelil üle allohvitseridest olles kõige madalam ohvitseri auaste. Seda teatakse ja näidatakse välja. Lipnikke tegevteenistus tõistele ametikohtadele üldiselt võtta ei taheta, pigem ikka Kaitseliitu või vähem vastutusrikkale tööle. Loomulikult on säravaid erandeid, kes ilma reservohvitseri tiitlita juhtivatele kohtadele jõudnud ei oleks.
Ise sain tiitli tänu vastavate kursuste läbimisele ning kordusõppustel pioneerirühma ülema ülesannete täitmisele; kasuks tuli eelkõige ajateenistuse allohvitserikogemus (reservi rühmavanemana), Erna retke edukas läbimine, mõningane Kaitseliidu kogemus ning töötamine lühiajaliselt teabeohvitseri kohal.
Varajases nooruses jäi mulle sõduritest ning eriti ohvitseridest mulje kui üliinimesest, keda teevad üllaid asju ning keda kõik jumaldavad. Sõjaväelise juhi romantilise aura purustas sõjavägi ise - tegemist on ikka suurt pingutust nõudva kupjatööga, kus iga pisemagi planeerimisvea pärast kannatab terve üksus. Alluvatele meeldida püüdmine võib olla ohtlik - mida raskemad ülesanded, seda vähem tõsisemalt sõber-ülemust võetakse. Eestlased on väga kriitiline rahvus ning kriitikat tuleb ka siis kui see õigustatud ei ole. Tagasiside ja õppimise poole pealt on see hea - oluline on teha vahet, millal see on asja eest ja millal niisama jauramine.
Ise sain tiitli tänu vastavate kursuste läbimisele ning kordusõppustel pioneerirühma ülema ülesannete täitmisele; kasuks tuli eelkõige ajateenistuse allohvitserikogemus (reservi rühmavanemana), Erna retke edukas läbimine, mõningane Kaitseliidu kogemus ning töötamine lühiajaliselt teabeohvitseri kohal.
Varajases nooruses jäi mulle sõduritest ning eriti ohvitseridest mulje kui üliinimesest, keda teevad üllaid asju ning keda kõik jumaldavad. Sõjaväelise juhi romantilise aura purustas sõjavägi ise - tegemist on ikka suurt pingutust nõudva kupjatööga, kus iga pisemagi planeerimisvea pärast kannatab terve üksus. Alluvatele meeldida püüdmine võib olla ohtlik - mida raskemad ülesanded, seda vähem tõsisemalt sõber-ülemust võetakse. Eestlased on väga kriitiline rahvus ning kriitikat tuleb ka siis kui see õigustatud ei ole. Tagasiside ja õppimise poole pealt on see hea - oluline on teha vahet, millal see on asja eest ja millal niisama jauramine.
Jun 15, 2009
Länn lõpetas! Semestritööd.
Legendaarne tudengiaktivist Lauri Läänemets sai ülikooliga ühele poole paar päeva enne mind. Tore oli näha kunagisi peokolleege kehakultuuriteaduskonnast - enamus oli maha rahunenud kuid sära oli sügaval silmis endiselt olemas. Kaalusime viimase austusavaldusena aula II korruselt Länni nimega loosungite lahtirullimist, paukude tegemist, makist Eesti hümni mängimist, päevakangelase õlgadel ärakandmist jm; kuid lõpuks piirdusime ainult tseremoonia ajal püstitõusmise ning kätega vehkimisega.
Semester TTÜs kujunes ühelt poolt üllatavalt keeruliseks ning teiselt poolt üllatavalt silmiavavaks. Erialaained nõuavad teistsugust mõtlemist ning analüüsimist - mosaiigina tuleb kokku sobitada teadmised matemaatikast, füüsikast, geomeetriast, disainist, turundusest jm, et olla võimeline uut toimivat asja välja mõtlema. Mis reaalselt töötaks, mida saaks toota ning mida ka vaja oleks. See on siiski illusoorne õppimise rõõm - teha midagi sellist mis endale pähe tuleb ja täiega meeldib. Sinisilmne tudeng arvab ekslikult et on vaba ning unistab uute asjade leiutamisest; kuid peale kooli tööle minnes jõuab reaalsus järele - kõik asjad on juba leiutatud ja uue toote loomine on ülikeerukas. Ainuke võimalus ära elatada on hakata tegema midagi "tavalist" mõne "tavalise" tööandja juures.
On väga võimalik et järgmisel aastal saaks kõik APd kätte ning kooli lõpetatud - see nõuab aga väga suurt keskendumist-pingutust ja selliste ajurakkude kasutamist mida ma varem teinud ei ole. Kallimast ressursist, ajast, rääkimata.
TTÜ sügissemestri visuaalsed väljundid:
Meeskonnatööna ette nähtud projekti "Buggy" olin sunnitud teostama üksi. Mõned nädalad õppisin programmi (Solid Edge) ning mõned nädalad teostasin oma mõtteid. Lõpuks sain valmis ainult kere, raami ning algelise roolimis- ja vedrustussüsteemi
Kommertspilt õppejõududele esitamiseks ning teiste ees eputamiseks. Ristisin ta "Putukaks;" edasiarendus "Puuk" jäi teostamata. Viimane versioon oleks olnud huumoriauto: üleskeritavate trollisarvedega - hea Kalamajast mööda trolliliine TTÜe sõita.
Raami konstrueerimine tundus alguses võimatult keeruline. Lõpuks hakkasin ekspluateerima kõikvõimalikke virtuaalseid koolitusmaterjale ning projekti finaalfaasis saime programmiga juba pärist hästi läbi. Suureks abiks oli kujutava geomeetria kursuse meeldetuletamine ning rohkete abipindade loomine.
Semestri kirstunael nr 2: Põhiõppe projekt. Teemaks valitud "Plekipainutaja" töömehhanismi selgitav Google Sketchupi 3D mudel
Lõpptulemusena valminud Plekipainutaja elusuuruses koostujoonis (st ülevaatlik detailide kokkupanemisjoonis).
"Kõik algab paberilt! Insener peab oskama joonistada mitte ainult arvutiga kuupe nokitseda," rõhutas insenerigraafika õppejõud. Nagu näha on arenguruumi väga kõvasti - kritseldusi ainest "joonistamine I."
Semester TTÜs kujunes ühelt poolt üllatavalt keeruliseks ning teiselt poolt üllatavalt silmiavavaks. Erialaained nõuavad teistsugust mõtlemist ning analüüsimist - mosaiigina tuleb kokku sobitada teadmised matemaatikast, füüsikast, geomeetriast, disainist, turundusest jm, et olla võimeline uut toimivat asja välja mõtlema. Mis reaalselt töötaks, mida saaks toota ning mida ka vaja oleks. See on siiski illusoorne õppimise rõõm - teha midagi sellist mis endale pähe tuleb ja täiega meeldib. Sinisilmne tudeng arvab ekslikult et on vaba ning unistab uute asjade leiutamisest; kuid peale kooli tööle minnes jõuab reaalsus järele - kõik asjad on juba leiutatud ja uue toote loomine on ülikeerukas. Ainuke võimalus ära elatada on hakata tegema midagi "tavalist" mõne "tavalise" tööandja juures.
On väga võimalik et järgmisel aastal saaks kõik APd kätte ning kooli lõpetatud - see nõuab aga väga suurt keskendumist-pingutust ja selliste ajurakkude kasutamist mida ma varem teinud ei ole. Kallimast ressursist, ajast, rääkimata.
* * *
TTÜ sügissemestri visuaalsed väljundid:
Meeskonnatööna ette nähtud projekti "Buggy" olin sunnitud teostama üksi. Mõned nädalad õppisin programmi (Solid Edge) ning mõned nädalad teostasin oma mõtteid. Lõpuks sain valmis ainult kere, raami ning algelise roolimis- ja vedrustussüsteemi
Kommertspilt õppejõududele esitamiseks ning teiste ees eputamiseks. Ristisin ta "Putukaks;" edasiarendus "Puuk" jäi teostamata. Viimane versioon oleks olnud huumoriauto: üleskeritavate trollisarvedega - hea Kalamajast mööda trolliliine TTÜe sõita.
Raami konstrueerimine tundus alguses võimatult keeruline. Lõpuks hakkasin ekspluateerima kõikvõimalikke virtuaalseid koolitusmaterjale ning projekti finaalfaasis saime programmiga juba pärist hästi läbi. Suureks abiks oli kujutava geomeetria kursuse meeldetuletamine ning rohkete abipindade loomine.
Semestri kirstunael nr 2: Põhiõppe projekt. Teemaks valitud "Plekipainutaja" töömehhanismi selgitav Google Sketchupi 3D mudel
Lõpptulemusena valminud Plekipainutaja elusuuruses koostujoonis (st ülevaatlik detailide kokkupanemisjoonis).
"Kõik algab paberilt! Insener peab oskama joonistada mitte ainult arvutiga kuupe nokitseda," rõhutas insenerigraafika õppejõud. Nagu näha on arenguruumi väga kõvasti - kritseldusi ainest "joonistamine I."Jun 7, 2009
101 jututeemat seltskondliku vestluse alustamiseks: Terminaatorite tehas / Viinavunts!
Pole midagi mõnusamat kui kritiseerida tarka inimest, kes endale mitte nii tuttaval alal sõna võtab ning täiega mööda paneb. Usun, et USA filmitööstus teab seda väga hästi ning teeb filmides väga palju trikke suhteliselt ebaratsionaalsed, et kõikvõimalike reaalalade spetsialistid neid kommenteerida saaks. Linnalegendi ja "Dilberti" järgi ei ole viimased sotsiaalselt eriti aktiivsed ning jututeema leidmine eriti vastassoost tegelasega on raskendatud.
Teadagi millest omavahel räägivad elektrikud, insenerid, IT- või torumehed. Ikka rumalate kasutajate rumalatest äpardustest ja küsimustest! Ning kui mõni vastuolu satub filmi sisse, mida vaatab tehnikaharidust omandav noormees ning väga halva kõrvakuulmisega neiu, siis on jutukas õhtu garanteeritud. Ja mida pealiskaudsemad teadmised erialast, seda lihtsam on teha üldistavaid ja kõigile arusaadavaid järeldusi!
Kui oleksin kinno Terminaatori seansile Arturi asemel tüdruku kaasa võtnud, siis oleks mul paar asjalikku kommentaari välja pakkuda. Robotid võiks endale välja arendada soojustundlikud kaamerad ning nende abil metsas ja varemetes pesitsevaid inimesi välja peilida (isegi venelastel on need olemas), eriti neid kes öösel vaenulikul territooriumil lõkkevalgel kurameerivad. Äkki Terminaator 5. ajaks on masinad veidi targemaks saanud? Terminaatorite täisautomatiseeritud tootmisliin nägi muidugi uhke välja. Palju uhkem kui tõenäoliselt arvutigraafikaga tehtud ihualasti Arnoldi koopia. Skynet OÜ on kahjuks juba ka Eestis asutatud, kuid terminaatoreid sealt tellida ei saa.
Inspireerituna tüdruku märkustest mõtlesin hiljuti naljaga pooleks kirjutada järgmise pealkirjaga raamatu: "101 jututeemat või fakti seltskondliku vestluse alustamiseks, mis aitavad Sind näidata palju targemana kui tegelikult ning garanteerivad vastassoo imetluse. NB! Mitte kasutada tõelise spetsialisti juuresolekul!" Iga peatüki juures võiksid olla tärnid hindamiseks, milline teema millises kontekstis ja mis eesmärgil sobida võiks - sellega kipuvad mehed eriti mööda panema.
Keskkoolis oli üks mees kes suure entusiasmiga igahommikuseid Päevalehe anektoote tunnis rääkis... eks meist igaühel ole oma salaallikad kuskohast häid ideid salaja välja kaevata ning millega hiljem särada saab.
Pisike paranoiapisik peaks meis igaühes peidus olema ning eks iga poolnaljaga väljakäidud idee millega keegi midagi pihta hakkab tekitab soovi end teostaja edukusepaistel esile tõsta. Isegi kui idee ei ole enda oma ning teenuseks on ainult selle vahendamine. Inimesed saavad infot väga erinevatest kohtadest ning enda eriliseks pidamine ei ole kunagi põhjendatud; kuid unistada võib ikka!
Leidsin poolteist kuud tagasi internetist viite Ameerika Vuntsiinstituudile ning nägin hiljuti, et Eestis on sama asi hiljuti ka juba ära tehtud. Internetilehekülg oli peale kaasakiskuvat telereklaami üsna kaua ülekoormatud nii et sain alles nüüd Vuntsipartei tegemistele pilgu peale heita (NB! huvi pärast võite nende kodulehekülgede ülesehitust võrrelda). Kui varem kutsuti kange napsu sõpru hellitavalt viinaninadeks siis äkki nüüd viinavuntsideks. Ning Saaremaa viin võiks iga pudeliga anda kaasa paari vuntse spetsiaalselt viinajoomiseks, et hea kraam mööda ülahuult ära ei auraks - kui pudel tühi, siis saab vuntsi suhu kuivaks väänata. Mida suurem pudel, seda vägevamad vuntsid komplektis kaasas on! Ning Tallinna sadam oleks täis pikkade habemetega ringikärutavaid soomlasi - jõulud 12 kuud juhhei!
Igal juhul teeb tulemus ilma mingi kripelduseta mulle ainult rõõmu. Innovatsioon!
Teadagi millest omavahel räägivad elektrikud, insenerid, IT- või torumehed. Ikka rumalate kasutajate rumalatest äpardustest ja küsimustest! Ning kui mõni vastuolu satub filmi sisse, mida vaatab tehnikaharidust omandav noormees ning väga halva kõrvakuulmisega neiu, siis on jutukas õhtu garanteeritud. Ja mida pealiskaudsemad teadmised erialast, seda lihtsam on teha üldistavaid ja kõigile arusaadavaid järeldusi!
Kui oleksin kinno Terminaatori seansile Arturi asemel tüdruku kaasa võtnud, siis oleks mul paar asjalikku kommentaari välja pakkuda. Robotid võiks endale välja arendada soojustundlikud kaamerad ning nende abil metsas ja varemetes pesitsevaid inimesi välja peilida (isegi venelastel on need olemas), eriti neid kes öösel vaenulikul territooriumil lõkkevalgel kurameerivad. Äkki Terminaator 5. ajaks on masinad veidi targemaks saanud? Terminaatorite täisautomatiseeritud tootmisliin nägi muidugi uhke välja. Palju uhkem kui tõenäoliselt arvutigraafikaga tehtud ihualasti Arnoldi koopia. Skynet OÜ on kahjuks juba ka Eestis asutatud, kuid terminaatoreid sealt tellida ei saa.
Inspireerituna tüdruku märkustest mõtlesin hiljuti naljaga pooleks kirjutada järgmise pealkirjaga raamatu: "101 jututeemat või fakti seltskondliku vestluse alustamiseks, mis aitavad Sind näidata palju targemana kui tegelikult ning garanteerivad vastassoo imetluse. NB! Mitte kasutada tõelise spetsialisti juuresolekul!" Iga peatüki juures võiksid olla tärnid hindamiseks, milline teema millises kontekstis ja mis eesmärgil sobida võiks - sellega kipuvad mehed eriti mööda panema.
Keskkoolis oli üks mees kes suure entusiasmiga igahommikuseid Päevalehe anektoote tunnis rääkis... eks meist igaühel ole oma salaallikad kuskohast häid ideid salaja välja kaevata ning millega hiljem särada saab.
* * *
Pisike paranoiapisik peaks meis igaühes peidus olema ning eks iga poolnaljaga väljakäidud idee millega keegi midagi pihta hakkab tekitab soovi end teostaja edukusepaistel esile tõsta. Isegi kui idee ei ole enda oma ning teenuseks on ainult selle vahendamine. Inimesed saavad infot väga erinevatest kohtadest ning enda eriliseks pidamine ei ole kunagi põhjendatud; kuid unistada võib ikka!
Leidsin poolteist kuud tagasi internetist viite Ameerika Vuntsiinstituudile ning nägin hiljuti, et Eestis on sama asi hiljuti ka juba ära tehtud. Internetilehekülg oli peale kaasakiskuvat telereklaami üsna kaua ülekoormatud nii et sain alles nüüd Vuntsipartei tegemistele pilgu peale heita (NB! huvi pärast võite nende kodulehekülgede ülesehitust võrrelda). Kui varem kutsuti kange napsu sõpru hellitavalt viinaninadeks siis äkki nüüd viinavuntsideks. Ning Saaremaa viin võiks iga pudeliga anda kaasa paari vuntse spetsiaalselt viinajoomiseks, et hea kraam mööda ülahuult ära ei auraks - kui pudel tühi, siis saab vuntsi suhu kuivaks väänata. Mida suurem pudel, seda vägevamad vuntsid komplektis kaasas on! Ning Tallinna sadam oleks täis pikkade habemetega ringikärutavaid soomlasi - jõulud 12 kuud juhhei!
Igal juhul teeb tulemus ilma mingi kripelduseta mulle ainult rõõmu. Innovatsioon!
Jun 4, 2009
Paranoia on kutsehaigus?
Keevitaja kutsehaigused on seotud silmadega, lenduril kõrvadega ning kolijal seljaga. Kontoritööd peetakse suureks kaelahädade põhjustajaks; kuid kas ka emotsionaalselt pingeline töö võib olla aluseks kutsehaigusele mis on seotud mõtlemisega?
Juba mõnda aega keerles mu peas üks ebakindel mõte kuni üks kommunikatsiooni erialal töötav endine kolleeg pärastlõunases kohvilauas mu arvamust kinnitas. Inimestel, kelle töö tähendab inimese/avaliku arvamuse mõjutamist, on kõrgendatud risk saada kutsehaiguseks paranoia. Selle eest võiks koguni pensionilisa maksta. Kui teised inimesed tegelevad päevast päeva numbritega, siis on osakond(i) mis tegeleb(-vad) ainult inimeste tunnete mõistmisega või pigem mõista püüdmisega.
Mis toimub inimese peas kes mõtleb päevast päeva selle üle mille üle teised inimesed (sihtgrupp) mõtlevad ning üritab selle põhjal otsuseid teha? Loomulikult saab mõtteainet ka mujalt veidi adekvaatsematest kanalitest - uuritava inimese/grupi eelmised fikseeritud käitumistrendid, statistika jm. Kuid sealt saaks võtta ainult aluse arvamiseks mitte arvamuse enda.
Vist II kursusel organisatsioonikultuurist ja juhtimisstiilist seminaritööd kirjutades sain juhendajalt ühe artikli "juhtimise patoloogiate (Neurotic Organization. Kets de Vries, M.F.R.; Miller, D. (1984) " kohta. Vaimseks häireks loetakse tugevat kõrvalekallet keskmisest käitumisest (suhteliselt hägusa tõlgendatud piiriga) ning igal organisatsioonil/juhil on oma kindel stiil. Autor ei vaadanud patoloogiad hea-halb skaalal, vaid analüüsis igaühe tugevaid ja nõrku külgi.
Strateegiliselt mõtlevad inimesed püüavad arvate teiste, mingil põhjusel neile/nende ettevõttele oluliste inimeste käitumismalle. Infoühiskond hindab väga sellist oskuslikku psühholoogilise manipuleerimise oskust ning selle eest makstakse väga palju raha. Mõnel juhul isegi rohkem kui konkreetse probleemi reaalne lahendus võiks maksma minna või seda varianti üldse kaalumata... Probleemid eksisteerivad inimeste peades ning enamasti on odavam neid lahendada üritada just seal.
Olukorra teeb aga keeruliseks see, et kuna mõjutamise osatähtsus suureneb, suureneb ka vastava kogemusega inimeste hulk, kes taipavad mis tegelikult toimub. Väliselt nõustudes kuid sisemiselt kõheldes üritatakse aru saada mis tegelikult toimub? Nagu kaks jäämäge kes üritavad üksteise veealust osa hinnata. Kui satuvad kokku kaks võrdset on põhimõte on lihtne - jätta endast võimalikult siiras mulje ning püüda saada vestluspartnerilt võimalikult adekvaatset informatsiooni otsuste langetamiseks.
Mida rohkem arvamist, seda rohkem subjektiivsust. Mida rohkem subjektiivsust, seda rohkem (ebameeldivaid) üllatusi. Mida rohkem määramatust ja üllatusi, seda suurem on emotsioonide amplituud. Ning kui lisada sinna kõigele juurde suured panused, saamegi üsna tervistkahjustatava eriala kirjelduse.
Veidi positiivsemast küljest:
Tuues paralleeli füüsikaga (Newtoni III seadus): laud mõjutab seal asetsevat keha sama suure, kuid suunalt vastupidise jõuga kui keha mõjutab lauda. Tundub loogiline, et mida stressirikkam töökeskkond, seda enam peavad töötajad pingutama, et sealjuures positiivset mõtlemist säilitada. Mingi osa inimesi sellega kindlasti hakkama ei saa, kuid usun, et sellised "ellu jäänud" töötajad on lihtsalt enda jaoks selgeks mõelnud kuidas teatud olukordades terve mõistuse säilitamiseks mõelda tuleb. Üks psühholoogiamagistrant leidis erinevate töökohtade inimesi võrreldes, et uuritavatest kõige õnnelikumad ja tööga rahulolevamad inimesed töötavad vanglas. Kui Sw-s õpetatakse positiivset mõtlemist mis edukatel peaks harjumuseks kujunema, siis normaalsesse ellu tagasi tulles töötab positiivsusmootor veel inertsist mõnda aega edasi.
Hetkel Kolumbia piirkonnas seiklev aktivist Arvo on Moldova tüdrukute kalendrisse sattunud. Mister Märts!
Juba mõnda aega keerles mu peas üks ebakindel mõte kuni üks kommunikatsiooni erialal töötav endine kolleeg pärastlõunases kohvilauas mu arvamust kinnitas. Inimestel, kelle töö tähendab inimese/avaliku arvamuse mõjutamist, on kõrgendatud risk saada kutsehaiguseks paranoia. Selle eest võiks koguni pensionilisa maksta. Kui teised inimesed tegelevad päevast päeva numbritega, siis on osakond(i) mis tegeleb(-vad) ainult inimeste tunnete mõistmisega või pigem mõista püüdmisega.
Mis toimub inimese peas kes mõtleb päevast päeva selle üle mille üle teised inimesed (sihtgrupp) mõtlevad ning üritab selle põhjal otsuseid teha? Loomulikult saab mõtteainet ka mujalt veidi adekvaatsematest kanalitest - uuritava inimese/grupi eelmised fikseeritud käitumistrendid, statistika jm. Kuid sealt saaks võtta ainult aluse arvamiseks mitte arvamuse enda.
Vist II kursusel organisatsioonikultuurist ja juhtimisstiilist seminaritööd kirjutades sain juhendajalt ühe artikli "juhtimise patoloogiate (Neurotic Organization. Kets de Vries, M.F.R.; Miller, D. (1984) " kohta. Vaimseks häireks loetakse tugevat kõrvalekallet keskmisest käitumisest (suhteliselt hägusa tõlgendatud piiriga) ning igal organisatsioonil/juhil on oma kindel stiil. Autor ei vaadanud patoloogiad hea-halb skaalal, vaid analüüsis igaühe tugevaid ja nõrku külgi.
Strateegiliselt mõtlevad inimesed püüavad arvate teiste, mingil põhjusel neile/nende ettevõttele oluliste inimeste käitumismalle. Infoühiskond hindab väga sellist oskuslikku psühholoogilise manipuleerimise oskust ning selle eest makstakse väga palju raha. Mõnel juhul isegi rohkem kui konkreetse probleemi reaalne lahendus võiks maksma minna või seda varianti üldse kaalumata... Probleemid eksisteerivad inimeste peades ning enamasti on odavam neid lahendada üritada just seal.
Olukorra teeb aga keeruliseks see, et kuna mõjutamise osatähtsus suureneb, suureneb ka vastava kogemusega inimeste hulk, kes taipavad mis tegelikult toimub. Väliselt nõustudes kuid sisemiselt kõheldes üritatakse aru saada mis tegelikult toimub? Nagu kaks jäämäge kes üritavad üksteise veealust osa hinnata. Kui satuvad kokku kaks võrdset on põhimõte on lihtne - jätta endast võimalikult siiras mulje ning püüda saada vestluspartnerilt võimalikult adekvaatset informatsiooni otsuste langetamiseks.
Mida rohkem arvamist, seda rohkem subjektiivsust. Mida rohkem subjektiivsust, seda rohkem (ebameeldivaid) üllatusi. Mida rohkem määramatust ja üllatusi, seda suurem on emotsioonide amplituud. Ning kui lisada sinna kõigele juurde suured panused, saamegi üsna tervistkahjustatava eriala kirjelduse.
* * *
Veidi positiivsemast küljest:
Tuues paralleeli füüsikaga (Newtoni III seadus): laud mõjutab seal asetsevat keha sama suure, kuid suunalt vastupidise jõuga kui keha mõjutab lauda. Tundub loogiline, et mida stressirikkam töökeskkond, seda enam peavad töötajad pingutama, et sealjuures positiivset mõtlemist säilitada. Mingi osa inimesi sellega kindlasti hakkama ei saa, kuid usun, et sellised "ellu jäänud" töötajad on lihtsalt enda jaoks selgeks mõelnud kuidas teatud olukordades terve mõistuse säilitamiseks mõelda tuleb. Üks psühholoogiamagistrant leidis erinevate töökohtade inimesi võrreldes, et uuritavatest kõige õnnelikumad ja tööga rahulolevamad inimesed töötavad vanglas. Kui Sw-s õpetatakse positiivset mõtlemist mis edukatel peaks harjumuseks kujunema, siis normaalsesse ellu tagasi tulles töötab positiivsusmootor veel inertsist mõnda aega edasi.
* * *
Hetkel Kolumbia piirkonnas seiklev aktivist Arvo on Moldova tüdrukute kalendrisse sattunud. Mister Märts!
Subscribe to:
Posts (Atom)
