Teel öisest kesklinnast koju

Naljakaim asi maailmas kuulata ja rääkida äpardustest ning sigadustest mis napsuse peaga juhtuvad. Mingi hetk tundub tulevat aeg millal vanadest sigadustest on ammendumiseni räägitud ning uusi keegi juurde naljalt teha ei viitsi. Siis peab piirduma tavalise dialoogiga: "Millega tegeled?" "Kuidas naisel läheb?" "Mis nädalavahetusel plaanis?" Kui seltskonna ühisesse tutvusringkonda kuulub keegi kel sarved veel maha jooksmata, siis saab aeg-ajalt veel tema kohta poetada "Kuulsid, millega XXX hakkama sai..." Selline mõnus stabiilsus; kuid kui midagi elus on muutumas, siis tekivad mõtted ja küsimused - võrdlusmoment inspireerib!

Kõigega harjub ning elu on täpselt nii põnev kui palju vaeva viitsid näha. Noored tipikad kuulavad ammuli sui kui oma noorusjutte pajatan, kuid uute tegemisest ei tundu enam midagi välja tulevat. Janno sünnipäevalt kesklinnast koju jalutades kohtasin aga endaealisi inimesi, kes olid suutnud rutiinist väljuda:

Kõigepealt nägin ühe baari ees vana sõjaväekaaslast kes rääkis oma huvitavast elust: kuidas kõrghariduse sai, end ühes rahvusvahelises firmas tippu töötas, enda firmaga suuri summasid teenis ning nüüd plaanib minna Austraaliasse elu üle järele mõtlema (nagu märkimisväärne % Eesti noortest). Põhjus - liige töö- ja koolinarkomaania viis 8-aastase püsisuhte lõhki. Muidu oli lõbusas tujus ning viskas kõvasti nalja.

Järgmisena sattusin kokku legendaarsete Briti poissmeestega. Enamus neist olid kostümeeritud vangideks. Üks neist oli aga hoopis šoti seelikuga, mis oli tal peaaegu põlvini. "Come with us!" nõudis ta ning üks suurem vend viskas mu selga.
"Where?" küsisin.
"I don't know... and why the f**k are you dressed up like that?! Come with us! My friend is getting married!"
Vabandasin end õppimisega ning läksin edasi.
"Come on, come with us, lets go to the city!" hüüdis ta veel järgi.

Peaaegu kodu juures põrkasin kokku kahe tegelasega - läki-läki, vuntside ja liibukatega vend ning üks teletupsu kostüümis tuigerdasid keset teed viinapudel käes.
"Hei!" hüüdis mulle läki-läkiga mees.
"Tere Lible!" vastasin.
"Ahaa, ära arvasid, ja mina olen Tinky-Winky!" rõõmustas tema kaaslane.

Küsisin vanaemalt mõned aastad tagasi, mis tunne on vana olla? Ta ütles, et täidsa OK ning lisas: "Igal vanusel on oma head ja vead."

Õnnelikkus on selline kummaline tunne. Tunded on ebastabiilsed ning kipuvad põhjuseta muutuma - kahtlen sügavalt kas õnnelikkust kui tunnet eneses üldse kontrollida on võimalik/mõtet? Ning kõige huvitavam on see, et inimesed ei oska sellele klassikalisele küsimusele vastata - ei osata hinnata tunnet. Küll osatakse aga hinnata komponente, millest õnnelikkus peaks koosnema ning järeldusi endale/teistele põhjendama. Sellepärast ongi põnev seda küsimust ootamatult jutu vahele põimida!