Jan 31, 2009

Tänapäeva noored

Ühel toredal üritusel ootab üks umbes 30-aastane noormees juba pikemat aega tualetijärjekorras, kuid järsku, kui ta on oma eesmärki peaaegu saavutamas, trügivad mitte midagi põhjendamata tema ette järjekorda kolm verinoort tüdrukut. Sugu on nende kilp ja õigustus, mis ei luba kellelgi neile midagi halba teha. Too mees oli aga rummist julgust kogunud, kõigepealt pragas veidi ning lõpuks tõstis putukad (õrnalt) järjekorra lõppu. Siis läks kisa lahti, tehti telefonikõnesid nii politseile ("meile tungiti kallale") kui ka poiss-sõpradele ("nad annavad sulle molli!"), loomulikult jäeti mainimata enda reeglitest mittekinnipidamine. Keegi 2-meetrist kiilaspäist ja sportlikku venda siiski tülitama ei tulnud. Eemalt vaadati küll tigedalt.

Kui naine võtab kõiki privileege endastmõistetavalt ning neid valjuhäälselt nõuab, siis ei ole ta naine, vaid midagi muud. Tänapäeva läänelikus ühiskonnas tähendab nõrgem olla tegelikult tugevam ja kui varem kaitsesid mehed naisi, siis tänapäeval on olukord vastupidine. Käivad verbaalsed lahingud ja esimene füüsiline sekkuja on paha.

Äkki see ongi tänapäeva uus sündiv etikett, millest mina, varsti 27-aastane inimene, enam aru ei saa? Daam ei pea ootama, millal talle midagi pakutakse, vaid võtab selle ise. Kui sünnipäevalaps Lauri avas lauale arve ning ma mineraalvett ostma minnes palusin selle laua arvele panna, kasvas mu kõrvalt välja üks huulerõngaga sootu tegelane (pigem vist ikka tüdruk) kes vaatas baarmenile otsa ja ütles: "pange palun minu jook ka."

Nagu ütlesin, olen liiga vana, et selliseid asju mõista ja kellelegi hinnangut anda. Tänud neile, kes olid sama mõistvad kui mina oma sarvi maha hakkasin jooksma. Balou asub Rüütli tänaval ühes keldris - see on tõesti lahe koht ja ega ka muusikale midagi ette heita saa. Nii et kui viimane mata või keka või esta tund läbi on, siis dressid selga, ketsid jalga, sonks sassi ja pittu! Savi kodutööd!

Minu lõbuks on tuusata lilla Makraga Hollywoodi ümbruses, 1,1 liitrist mootrit vabakäidul põristada ning vaadata inimeste nägusid. Ülejäänud neli inimest autos lasevad aknad alla ja kutsuvad noori naisi üles loobuma raha jumaldamisest ning teha (tänaõhtuse) partneri valik hoopis ilusate silmad põhjal. RRRnännn!

Jan 28, 2009

Pole aega, et ajaga kaasas käia? Müügimees aitab!

Sissejuhatuseks karikatuur

Üks sõber edastas mu numbri ülimalt vitaalsetele telefonimüüjatele. Täna tuleb külla keegi Jaanus ja üritab mulle paarituhandekroonist õhupuhastajat maha müüa. Panen tee sooja ning diktofoni valmis; varsti saan tema müügiteksti analüüsida!

Olen väga naiivne klient ja küsin väga rumalaid küsimusi.

Müügimeest tasub alati vähemalt ära kuulata. Kui ta on oma toote soovitamises püsiv; ju siis peab see midagi head olema. Vähemalt nii õpetatakse müügimehi.

pikkjutts*ttjutt.com

Uus Twitter kogub vaikselt populaarsust; praegu on seal ainult teadlikumad veebi ja kommunikatsiooniinimesed, aga mitte kauaks... See on nagu blogi, ainult et korraga saab kirjutada kuni 140 tähemärki ja tänu sellele omad ka head ülevaadet mida teised kirjutavad.

Enda jaoks näeksin sellel funktsioonil järgmist rakendust: saab kirjutada mida hetkel teed ja näha mida teised teevad. Ehk reedel öösel ei pea hakkama sõpru läbi helistama vaid lähed netti ja vaatad, kes mis seisundis kuskohas parajasti on. Selle võiks ühendada GPS rakendusega, mis hakkab tööle kui I-phone toksiva näpu vereringest loeb ekraan välja suurenenud alkoholikoguse veres. Siis suunatakse lugejad automaatselt interaktiivsele Delfi kaardipaigale.

Eestikeelsele versioonile võiks pakkuda mitmeid ilusaid-koledaid nimesid (vastavalt sisule): jutt.ee, lõõritaja.ee, loba.ee, möla.ee, mölapidamatus.ee, soga.ee, sonimine.ee, plära.ee, pikkjuttsittjutt.com jne. Mõni entusiast, (kes usub, et lihtsa meelelahutusportaaliga saab veel tänapäevalgi ratsa rikkaks) võiks need nimed siva copy alla võtta ja üritada midagi täiesti uut luua. Ja loota, et Google mõne aasta pärast temast miljardäri teeb. Või Luik miljonäri.

* * *

Sotsiaalse võrgustiku haldamise portaalid... Neid on kasvamas nagu seeni peale vihma.

Äkki mõni asi ongi väärtuslik selle pärast, et seal käivad vähesed ja valitud? Mitte minna massidesse ja püüda kõigile meeldida vaid rõhutada kuuluvuse elitaarsust? Inimesed on tasuta internetilõbuga juba nii ära harjunud, et see peab olema midagi eriti geniaalset, mille eest veel maksma nõus ollakse.

Milliseid üllatusi pakuvad interneti avarused järgmisena?

Jan 26, 2009

Kirjuta arvamusartikkel, et mu pesupulber on hea

Täna hommikul rääkis Kuku raadios üks mees sellest, kuidas tal auto ära varastati.

Milleks lasta stuudiosse inimene, kes soovib rääkida oma varastatud autost? Kas tõesti "paremaid" negatiivseid uudiseid ei leitud? Kes sellele mõttele tuli; kas programmi kokkupanija või pakkus härrasmees end ise?

Antud juhul lahenes müsteerium saate lõpus - peale põhjalikku kulude suurusest ülevaate andmist rääkis härra sellest, et sellise kahju vältimiseks peaks iga mees endale kindlustusfirmas vähemalt minikasko tegema (If oli ainuke, mille ta suusõnaliselt väga lühidalt kuid piisavalt arusaadavalt ära mainis). Saatejuht viis justkui katsetades jutu ka teistele asjadele mida kindlustada saaks ning mees nõustus sellega kirglikult.

Esimesel juhul oleks asi lihtsalt juhuses ja jutul lõpp - lihtne eesti mees tegi teadmatult otse-eetris reklaami. Teised, paranoilisemad versioonid oleksid järgmised: kas keegi avalike suhete geenius suutis külastaja teema idee väga hästi maha müüa (kas te tahaksite kuulata saatekülastajaid kes oma varastatud asjadest räägivad?) või on raadiojaamal kokkulepe reklaamimüüjatega. Keegi ei ole niikuinii nõus midagi üles tunnistama - ainuke kokkumängule viitav asjaolu oleks see, kui end liiga usinalt kaitsma asutakse. Selline saade on minumeelest palju efektiivsem kui lihtsalt reklaamaja ostmine, sest keskmine inimene võtab kõik kriitikavabalt vastu mis meediakanalitest tuleb v.a. loomulikult reklaam. Jääb ainult loota, et endal jätkub tulevikus kainet mõistust neil kahel asjal vahet teha ja seoseid otsida.

Ja loota, et pätid Makra kallale ei asu (ptui ptui ptui).

Mis saab ligi 100 ajakirjanikust, kes peale Kalev Meedia laialisaatmist töötud on? Vaevalt, et keegi julgeb mingi uue meedikanali luua ning vanemad ka kõiki töötajaid vastu ei jõua võtta. Aga inimene, kes kirjutada oskab, ei tohiks tööpuuduse üle kurta. Mida endalt küsima peaks on see, mida enda nime alt olla nõus välja andma?

Tõde või raha dilemma hakkab pea järjest aktuaalsemaks kerkima. Need, kellel veel raha alles on, saavad endale varsti väga palju lubada just avaliku arvamuse kujundamise (püüde) osas ...

Palju mõjuvam on kellegi isiklik arvamusartikkel kui mingi värviline ostetud reklaampind - ja seda matsu hakatakse järjest enam lahti jagama. Esimesel juhul ostab klient lisaks kirjutisele ka su isikliku arvamuse koos su nimega seal all ning pildiga loo päises. Reklaamtekstist saab hiljem lahti öelda, kuid enda arvamusega on keerulisem. Vähemalt oleks kliendil täielik õigus raha tagasi nõuda.

"Jah ema, ... ee ... see pesupulber on tõesti hea... graanulid... ma ise üllatusin ka."

Hobi-pokkerimängija

Tabasin mõned nädalad tagasi Spiritis kaks tipp-PR tegelast arutlemas selle üle, millised on intelligentsed-sotsiaalsed-elitaarsed hobid?

Massa korraldas sünnipäevaks kasiinos külalistele pokkeri näidisturniirid. Olin 20 pealises seltskonnas üks väheseid inimesi, kellel ei olnud majandusalast kõrgharidust (no lõputöö veidi puudutas ala, aga siiski). Lisada pooltele veel SW taust ning Makjavellistide pokkeriklubi on sündinud! Ehk ei suutnud ennast väärikalt esindada - puudu jäi oma tunnete varjamise oskusest ja strateegiast. Ja võibolla natukene ka õnnest.

Meie laua turniiri võitis blond kaunitar põhjamaade päritolu finantsettevõttest. Tema lemmikvõte oli kõigile siiralt silma vaadata ja öelda "Ma ei oska valetada!" Ja ta ei valetanudki; kuni otsustava momendini finaalinis, millal vastasel oli all in.

Palju kasiinohunt pingi eest pandimajas saab? Mõte - kõik asjad saaks linnas parandatud kui hakata nende peale reklaami müüma.

Jan 24, 2009

Viimast korda nostalgia - PEDA peod

Laupäeva hommikul läksin koos hea sõbraga Jeti Jäähalli uiske proovima. Muuhulgas läks jutt ka kunagistele legendaarsetele PEDA uisupidudele, mida STÜN (Eesti esimene teaduskonna üliõpilasnõukogu, Sotsiaalteaduskonna Üliõpilasnõukogu) korraldas. Sõbral oli meeles, et 5 aastat tagasi kutsus ta sinna ühe tüdruku; uisutati käest kinni, esimesed musid ning nüüd elavad juba mitmendat aastat koos.

Avaldan oma arvamust viimast korda - PEDA on minevik ning mind ennast ei seo enam ülikooliga miski. Mõnikord võibolla meenutan mõnd naljakat seika, aga see selleks.

Toon allpool välja enda arvates 5 suurimat üritust "meie ajal," kus erinevate teaduskondade tudengid üksteisega lähemalt tuttavaks said. Neist on ajaproovile vastu pidanud ainult Peda Folk, ülejäänuid ei korraldata enam erinevatel põhjustel.

1. Arbavere rebaste ristimine

2. Peda Folk

3. Üliõpilaste jõulupidu

4. Murumängud (STÜN)

5. Uisupidu (STÜN)

Tänapäeva ülikoolis tehakse uusi üritusi nagu kirjandus ja muusika õhtu KIMU; ning lisaks on mõned endised aktivistid teinud oma firma, mille alt tehakse ka tudengitele suunatuid pidusid.

Vabatahtlike organisatsioonide esmane ülesanne on värvata - värvata rohkem inimesi, kui ära läheb. Ning hinnata neid, kes on otsustanud osakese oma ajast kaastudengitele kinkida. Kui üks lüli ei pööra inimestele tähelepanu ega anna teadmisi edasi, on kogu üliõpilaskultuuri järjepidevus ohus.

Ülidünaamiline ja ettearvamatu liikmeskonna seisuga organisatsioonid. Sellega peab suutma leppida ning lisaks teistele regulaarselt motiveerima ka ennast - inimesed kipuvad appi tulema alles siis, kui näevad, et kellelgi organiseerimisega tõsi taga on.

Aga kui kultuur ja eriti tudengikultuuri on selline, muutuv, siis las ta olla pealegi. Põhiasi, et noortel ikka on võimalus kuskil üksteisega tuttavaks saada.

Jan 21, 2009

Bsc psühholoogias

Perekondlikel koosviibimistel on nii palju kordi küsitud: "Margus, kuidas su psühholoogiaõpingud edenevad?" Ja nii palju kordi olen pidanud tunnistama, et pingutan küll, kuid siiamaani tulemusteta. Soovisin kord, et kõrgharidus oleks tee, mille peab läbi kõndima; mingi kahevõitlus, mille peab võitma või seiklus mille läbi tegema. Midagi lühikest ja intensiivset. Aga ta ei olnud seda - see oli kindlaid reegleid järgides teatud protsessi läbitegemine, õppimine, pingutamine, leppimine. Palju lihtsam on teha mingeid kangelastegusid-koerustükke ning ringi tõmmata, teenida natuke kuulsust ja raha; kuid olla normaalne, stabiilne ja püsiv inimene on keerulisem. Vähemalt mulle on see siiamaani suuri probleeme tekitanud ja tundub, et tekitab ka edaspidi. Aga see vist ongi normaalne elu. Tõeline väljakutse!

Bakalaureusekraadi tunnistusele tuleb pea 200 ainepunktiline märge, kuna mind viidi üle 4+2 süsteemilt (mille pea täielikult läbida jõudsin) üle 3+2e ja pidin mõned ained programmide ühtlustamiseks veel juurde tegema. Lisaks võtsin omal ajal juurde ka kaks lisaeriala (projektijuhtimine ja PR) ning mõned vabaaineid (prantsuse keel, arvutigraafika). Kolm semestrit olid 30 ainepunktilised - algus oli väga ilus. Komistuskiviks sai lõputöö uurimisprojekt, mille neli korda läbi kukkusin ning paar korda õigeks ajaks esitada ei saanud - sellest ka üleviimine uuele programmile ning ajakaod.

Omandatud haridus ei ole aga selle juures nii oluline - mis teeb selle tähendusrikkaks on midagi muud... Esimese uurimisprojekti kukkusin läbi -see oli enne esimest USA suve. Mäletan, et korraldasin siis Krambambuse telemängus tollase PEDA meeskonna etteastet ning ei pidanud seda koolitööd eriti oluliseks asjaks. Alahindamine ja ebaõnnestumine. Parem klahv hiirel ja uus folder nimega "Uurimisprojekt vol 2" oli aasta hiljem loodud. Peale teist USA suve tegin oma elu suurima vea - puhkasin liiga kaua loorberitel ja pidasin end maailma kuningaks - ka "Uurimisprojekt FINAL'i" kausta sisu tabas läbikukkumine. Siis võtsin asja veidi tõsisemalt, tekkisid kaustad nimega "PS XX" ja "Peda Pingutus" ning lõpuks ka viljaka tagajärjega "UURIMISPROJEKT." Iga kord uskusin südamest, et see on viimane kord, kuid pidin veidi hiljem pettununa uue kausta tegema. Iga kord uuesti alustamine ei olnud üldse hea tunne, kuid iga kord kui hoidsin oma käte vahel järjekordset köidetud teost, olin rõõmus, et suutsin sellest üle olla. Hoolimata sellest mis järgnes.

Pidu tuleb kevadel peale aktust, aga ettevalmistused algavad täna. Vähemalt enam ei küsita seda Korduma Kippuvat Küsimust ning Peeter Pukk, Kalle Sepp, Arvo Anton jpt. juba lõpetanud aktivistid, ma tulen teile järgi! Tänud kaitseinglile Siirile (Vallikas) lõputööl abistamise eest, Katrinile bakaeksami materjalide ning ka moraalselt ja muul viisi toetanud sõpradele.

Hispaaniasse palverännukule minnes ostsin endale 2 võidusigarit - kumbki ühe saavutuse eest. Tõmban järelejäänud sigari täna ära - stuudio fotograaf soovitas seda veega pihustada, et äkki on liiga ära kuivanud. SIIM sai magistrikraadi ka, nii et ajame aga sellele junnile päkad silma!

Jan 20, 2009

Kas pronksöö vol 2 tuleb?

Kui Lätis ja Leedus on rahvas tänavatel mässamas ning protesteerib valitsuse vastu; siis Eestis millegipärast mitte. Kas kardetakse sattuda Pronksöö kriminaalidega ühte lahtrisse, ei tajuta olukorra tõsisust või ei taheta lihtsalt rasketel aegadel oma juhtidel vaipa alt ära tõmmata (majanduskriis on ju globaalne mitte väikeriigi pisikese arvu meeste-naiste suur sigadus). Pigem esimene variant, kuna viimane suurim rahvademonstrantide kogemus lõppes täieliku krahhiga ning ükski normaalne eestlane ei soovi end millegi sellisega siduda.

Aga tundub, et kellelegi ei meeldi see mõte, et meil on teistest paremini läinud ning just praegusel hetkel paistab see ebastabiilse Läti-Leedu olukorra taustal eriti hästi (loe: valusalt) silma. Ei tea kas Saviets plaanib oma meeskonnaga tänavatele tulla - tundub, et keegi ei soovi endale rahva kokkuajamise ning mässamise alustamise vastutust võtta ning spontaanselt midagi toimuma ei hakka. Või käib juba usin planeerimine ning reklaamid tänavatel ja internetis on ainult eeltööks et võimalikult palju inimesi õigel hetkel välja saada? Või hoidutakse ässitamisest kartuses, et lisaks normaalsete inimestele liituvad ka Pronksööst tasuta alkoholi ja laamendamise (tsirkuse ja leiva) maitse suhu saanud tegelased?

Jan 18, 2009

„Kinnisvarakriis loomariigis“

Bakalaureuseeksami õppe-etapp maakodus Hiiel, Vigala jõe kaldal talumajas, algas inspireerivalt – öösel kell 11 kuuris esimese puuhalu kirvega pooleks lüües kostis eemalt järsku vägev kolistamine. Nagu paraja kassi suurune loom oleks südamest ehmunud ning punuma pistes pisikese puuriida ümber ajanud.

Tänu sellele, et maakodu eriti tihti ei külasta, on sellest saanud erinevate metsaelukate paradiis. Iga loomauurija võiks rõõmustada erinevas suuruses, kujus ja värvis junnide üle, mis siin-seal on aianurka poetatud. Eriti hulluks läks asi sügisel kui õuna-, kirsi- ja ploomipuud ning sõstra- ja tikripõõsad viljade all ägasid. Nii mõnigi loom sai endale mõned kilod talvisteks näguripäevadeks.

Siit saaks anda vahva loo idee mõnedele lastemultifilmide tegijatele (Disney’le sobiks see kui rusikas silmaauku). Tegevus toimub metsas, mille keskel on mahajäetud küla, kuhu pole aastakümneid inimesi sattunud. Seal, loomade paradiisis, elab üks mäger (nimeks näiteks Mägra Mart), kes on olukorda ära kasutades pannud püsti enda kinnisvaraäri ning rendib erinevaid hooneid teistele metsaelukatele. Kõige uhkemast hoonest on ta teinud hotelli. Mägrapoiss võtab üüri toidus ning mitmesugustes teenetes. Nagu igas Disney filmis on usinal ja tõsisel heroistlikul peategelasel hüperaktiivne ja mitte eriti hiilgava mõistusega abiline, kes päris palju asju vussi keerab – Mügri Maarjo. Ta töötab Mardi alluvuses ning tema ülesandeks on kinnisvarahooldus ja kassaga arveldamine. Maarjo on lootusetult sisse võetud Mardi imekaunist tütrest Mägra-Mallest (Diseny filmides ei ole liikidevahelise armastuse vahele piire seatud). Kõik on harmooniline, kuni ühte majja kolib sisse inimeste perekond... Edasi on juba etteaimatav: inimeste väiksed lapsed saavad Maarjoga sõbraks, samal ajal üritab Mägra Mart üritab kuidagi oma impeeriumi päästa, inimesi välja peletades ning klientidele head nägu tehes öeldes, et tegemist on ajutise probleemiga. Mart võiks olla veel mingile suurele metsamaffia bossile (Rebase Ronald) tõsisema summa eest toitu võlgu. Inimlaste vanemad aga tahavad ka ülejäänud küla majad välja ehitada, millele lapsed tänu Maarjo agitatsioonile vastu hakkavad. Lõpp on muidugi selline, et kõik elavad koos õnnelikult ning löövad koos Disney muusika järgi ümber lõkke tantsu.

Lihtsalt kujutan ette millise närvivapustuse too nirk, rott, kass, mügri, naarits või muu vaene loomake võis saada kui ta rahumeeli öösel oma turvalises urus inimeste puukuuri lähedal põõnas ning järsku temast vaid paar meetrit eemal vägev pauk käis. Usun, et praegu tuuseldab ta seda teist looma, kes temale selle pinna kui „rahuliku inimestevaba koha (mis ta siiamaani ka oli)“ raske raha eest rentis. Nii et kinnisvarakriis on tänasest jõudnud ka Vana-Vigala loomariiki!

Tõenäoliselt levis sõnum ehmatamisest loomariigis kiiresti ning tagasitegemiseks valiti koht Saue aedlinnas. Makra pidurid ja minu närvid pandi proovile valge peletise järsu ilmumisega sõiduteele. Jeti? Jääkaru?

Peale intensiivset kaugtulede vilgutamist ja signaalitamist taipas too neljajalgne, et targem on tee vabastada. Vähemalt kellestki on minu Makra tugevam. Hurjuhh!

* * *

Rocca al Mare vabaõhumuuseumi juures hiljuti koos kaaslasega nalja pärast kinnisvara hinnates ei saanud jätta kritiseerimata maaklerite pilte ja nimesid erinevatel müügikuulutustel. Tekkis selline mõte, et äkki on mõni kinnisvarafirma müügipinna atraktiivsuse tõstmiseks palunud maakleril oma nime ära muuta: „Sina, Kärt Speeru, oled tänasest Lembe Liblikas ning sinu, Nikolai Nahanülgija, nimeks on nüüd Kalev Aus.“

Photoshop teeb ka fotodel olevate inimestega imesid – olen kogenud seda tänu oma töökohale disainibüroos. Nii et kui loodad kinnisvarakuulutusel asuvale numbrile helistades kohtuda sama tibiga, kes pildil on, siis mõtle enne järele kui toru tõstad...

Jan 16, 2009

Mission Bakalaureus!

Kaitsesin eile ära oma lõputöö teemal "Müügialast edu ennustavad psühholoogilised konstruktid The Southwestern Company tudengitest raamatumüüjate näitel." Uurisin müügiedu ennustatavust suure viisiku isksuseomaduste (ekstravertsus, emotsionaalne stabiilsus, sotsiaalsus, avatus, kohusetunne), tuumenesehinnangu ning tööalase enesetõhususega (taju, kui hästi antud tööl hakkama saab). Kaks esimest ei olnud, samas kolmas oli statistiliselt oluliselt müügieduga seotud (regressioonimudelis beeta = 0,220 ning p = 0,011). Ehk ei loe kes sa oled, kui hästi endast arvad, vaid see kuidas usud, et sul Southwesterni suvetööl läheb. Ja kuna on tõestatud, et enesejuhtimise koolitused suurendavad tööalast enesetõhusust paralleelselt müügialase eduga, siis lõpusõnum olekski: vähem tehnilisi ning rohkem suhtumist töösse mõjutavaid koolitusi-harjutusi-üritusi!

Üks komisjoniliikmetest küsis järjekindlalt ühte ja sama küsimust: kuidas tekitab müügitöö emotsionaalselt ebamugavat tunnet? Ta ei aktsepteerinud mu juttu 13,5 töötunnist päevas, 6-päevast nädalas, "ei-dest" ega midagi. Lõpuks tuli mulle meelde mainida Vallika (psühholoogiamagistrant, hetkel töötab ajakirjanikuna) uurimuse tulemusi, kus viimane küsis tudengitelt, mida nad üle kõige maailmas kardavad. Lisaks surmale, vägistamisele, tapmisele, maailmalõpule, hiirtele ja piinamisele mainis üks anonüümne vastaja ka suvist raamatute ukselt-uksele müümist USAs.

Pean tunnistama, et just eelmine talv nägin ka ise öösel tõelist painajat kuidas mind sunniti relva ähvardusel uuesti raamatukotti kätte võtma. Isegi müügiteksti ei lubatud uuesti pähe õppida. Ja see polnud üldse hea tunne.

Talverõõmude (mõne jaoks on pidevalt hoopiski talveunisus, sügisdepressioon, kevadväsimus ja suvised pohmakad) võimendamiseks oleme hakanud koos bossiga üksteise nimesid dialoogis edasi arendama:
"Margussu!"
"Mardussu!"
"Marguskin!"
"Marduskin!"
"Margunnar!"
"Martunnar!"
"Margussaator!"
"Mardussunaator-karburaator-predaator!" jne.
Kes mööda kõnnib ja liiga kõvasti naerab, saab oma osa:
"Marijuhheimahhinaator!"

* * *

Internet on sõltuvust tekitav mürk minu keskendumisele. Veidi tervislikum kui suitsetamine, siiski. Ees on veel bakalaureuseeksam, mille õppimiseks põgenen Vana-Vigala talumajja, teen ahju tule ja ootan et kõik teadmised iseeneset pähe jookseksid.


Bakalaureuseeksami sisukordade kaust, materjalide Vigalasse toimetamise jaoks tellin homme treileri

Jan 8, 2009

Kalevipoeg külas!

Jätkan kõneharjutustega. Peale Viidemanni raamatut ei olnud raske leida järgmist lugemist: "Kalevipoeg." Näitlejad kasutavad seda hääle treenimiseks - kivid põske ja raamat keskelt lahti.

Lugedes tekkis selline kummaline tunne nagu ei ole väärt sellist teost lugema - hääl kõlas diktofonist kuidagi eriti koledalt. Uus motivatsiooniallikas ja eesmärk - olla piisavalt hea et seda teost julgeda valjult ette lugeda! Tekst ise tekitas pühaliku tunde, nagu avaks mingit saladuste laegast.

Nüüd juhtus midagi müstilist ja seletamatut. Juba loetud teksti üle kuulates kuulsin enda hääle vahele ilmuvat kummalist heli ning vaatasin instinktiivselt diktofoni ekraanile. Nägin kuidas aeg jõudis just samal ajal ühte kindlasse numbrikombinatsiooni - just minu telefonikoodiks, panga pin-koodiks; ühesõnaga minu õnnenumbriks. See selleks - puhas juhus. Mis tekitas kummalisust oli see pidev kohin, mis meenutas veidi väga vaikset mõminat või koorilaulu; meloodia muutus sujuvalt. Ta kestis umbes kaks minutit, oli keskel päris kõva ning hääbus siis.

Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kuulasin linti uuesti ja uuesti. Kohin-mõmin-koor oli ikka alles. Homme palun ühel muusikafanaatikul selle arvutisse tõmmata ja veidi lõikuda - äkki on võimalik mu häält ära kaotada ning näha kas seal all oli midagi või mitte? Ainuke ratsionaalne seletus on see, et asetasin käe kuidagi diktofonile kõlakojaks peale - aga kohin ei kadunud lehekülje pööramise ajal? Võibolla segas kuidagi mingi raadiosagedus? Ei tea...

Äkki on olemas mingid nähtused, mida ainult inimesed on tekitanud ning mis . Keegi üritab meile midagi öelda. "Miks need siis otse välja ei ütle," küsivad skeptikud? Kommunikatsiooniprobleemid - meil on raskusi isegi üksteisest arusaamisega, mis siis veel teistest. Ja neil, teistel, võivad vabalt samad probleemid olla; arvestades et neil ei tundu olevat füüsilisi kõneorganeid.

Või äkki tuli Kalevipoeg ise mulle Kalamajja külla ja tahtis näha kuidas tänapäeva inimesed ka elavad. Ja vahepeal ümises eeposele tekstile veidi taustahäält, et mõjusamalt kõlaks. Viisakas oleks olnud talle vist hääle kosutuseks sooja teed meega pakkuda?

Jan 1, 2009

KKK 2009 / Vana aastalõpu matk / "Perfect" date

Korduma Kippuvad küsimusted 2009 on jäänud samaks; samuti vastused.

Uue aasta lubadused on paika pandud ning koos Mardiga aastavahetusüritustest toibudes loodud ka pisike üksteise toetamise süsteem.

1. Kuni 31.maini 2009 oleme mõlemad karsked. Klaas õlut või pokaal veini nädalas on siiski lubatud.
2. Kuni 31. jaanuarini 2009 ei käi ühtegi korda väljas söömas - v.a. kord nädalas. Hommikul kodus kõht täis ja võileivad tööle kaasa. Seda kõike rahaliste ressursside säästmiseks!

Lisaks hakkan oma aega planeerima ühe tabeli alusel - et proaktiivselt oma ajakasutust kontrollida. Ka see on näidanud minevikust positiivseid tulemusi.


* * *

Vana-aasta õhtu lõppes ettearvamatult 8 tunnise ja 29,072 km pikkuse jalutuskäiguga. Tänu sellele et kumbki pool ei nõustunud end halvemaks käiaks tunnistada. Pepu oli veidi valus, kuid pulmadeks paraneb ära!

* * *

Tagasi vaadates meenub minu elu kõige hullem jalutuskäik (paras eeltreening raamatumüügiks, Caminoks ja Ernaks), mis oli ühtlasi ka minu elu kõige ebaõnnestunum kohting. Kunagi ammu-ammu noore tudengina pidin esimest korda kokku saama ühe kena tüdrukuga kellega tutvusin läbi interneti. Leppisime kokkusaamiskohaks kell 20:00 kohvik Moskva ees.

Saabusin kohale poolteist tundi varem kuna soovisin öelda tere sõpradele, kes juhuslikult samal ajal toimuvaid Tudengite Sügispäevi tähistasid. Peotelki sisenedes põrkasin kokku tuttavatega, kes asusid mind veenma oma Õlleralli meeskonna puuduvaks lüliks astuma - start oli kohe-kohe ning ilma täiskomplekteeritud meeskonnata ei oleks nad saanud osaleda. Pidime käima läbi 3 baari kus igaüks pidi jooma ära ühe 0,33 l õlle; väidetavalt ei kulu selleks tundigi. See kõlas nii süütu aja parajakstegemise vahendina: lõin käega ja ralli algas.

Tegelikult kujunes retk palju hullemaks - baare oli kokku 5 ja 0,33l õlu asemel pidi end karastama 0,5 l kannuga. See viis meeskonna liikumistempo oluliselt alla; sama asi juhtus ka orienteerumioskustega. Lõpuks pidime ära jooma ka meeskonna naisliikmete joogid kellele õlu nii hästi ei maitsenud.

See kõik mõjus aga positiivselt tujule ning lõppkokkuvõttes hakkas vaikselt ununema ka õhtune kokkulepe. Võitnud me seda võistlust ei oleks, kuid "kõige lõbusama meeskonna" kategooria oleks küll kinni pannud.

Finišisse jõudes tuli mulle järsku meelde tänaõhtune lubadus. Nägin, et olin maha maganud kaks vastamata kõnet samalt numbrilt ning kell oli 21:00. Mida arvata inimesest kes jääb esimesele kohtingule tund aega hiljaks saabub kohale juba parajas konditsioonis? Kuna enesekriitikameel oli kannatada saanud läksin tõsisemate süümetunnistuspiinadede käes vaevlemata Moskva ette. Nägin imestusega, et tütarlaps ei olnudki minekut teinud ja astusin julgelt ligi. Vastuvõtt oli üllatavalt viisakas, kuid ta rõhutas, et peab jõudma kella 22-e bussi peale.

Üks sõber töötas samal ajal ühes restoranis ning ta oli lubanud meie istumise ära organiseerida - seadsime sammud sinnapoole. Veiniklaasi taga istudes pääsesid ta keelepaelad valla ja sain oma nalja eest ärateenitud verbaalse nahatäie kätte. Ma võtsin asja muidugi naljaga.

Otsustasin ta kompensatsiooniks vastu tema tahtmist bussi peale saata, kuid koperdasin käies nii palju et tüdruk oma viimasest bussist napilt maha jäi. Kuna oli kuu lõpp (tlgt on tudengi jaoks kriis juba kuu keskpaigas) ei saanud ma talle ka taksoraha anda. Ja SMS laenu veel turul ei olnud.

Niisiis hakkas tulivihane tüdruk jalgsi Mähe poole kõndima, mina 10 meetrise vahega ning saatmisplaanidega järel. Poole tee peal ta viha siiski jahtus ning lubas armulikult koguni enda käe alt kinni võtta. Saatsin ta kodu ukse ette ära ja asusin tagasiteele.

Kes on kunagi pidanud esmakordselt pikki vahemaid läbima, teab, et enne jalgu ütleb üles inimese vaim. Pikamaasport ongi valu ja ebamugavustunde talumine ning kogu võitlus käib peas; kui just see mis sind ümbritseb või see kellega sa oled seda valu ära ei võta. Kell 2 öösel asusin siis uhkelt tagasi kõndima. Peale mõnda aega kõmpimist ja Maardu siltide märkamist avastasin, et olin kõndinud vales suunas...

Õudusunenägu algas. Üritasin valida otsetee ning pidin tänu sellele mitmest aiast üle ronima ja vahepeal ka veidi soos müttama. Jälle valesti. Alkoholi mõju oli kadunud ning oli kohutavalt halb olla. Vihma hakkas ka sadama. Jõudsin koju kell 7 hommikul ja olin nii kurnatud, et kukkusin riietega voodisse. Avastasin, et mu kingade tallad on sokkideni ära kulunud. Toanaaber mäletab, et ei suutnud minuga kontakti saada; samuti olid mu kõrvad immuunsed muretsevate sõprade telefonikõnedele.

Ärkasin õhtul kell 18 ja asusin päevatoimetusi tagantjärgi ära tegema. Tüdruk tänas veel "naljaka õhtu" eest ka.