Uue aasta lubadused on paika pandud ning koos Mardiga aastavahetusüritustest toibudes loodud ka pisike üksteise toetamise süsteem.
1. Kuni 31.maini 2009 oleme mõlemad karsked. Klaas õlut või pokaal veini nädalas on siiski lubatud.
2. Kuni 31. jaanuarini 2009 ei käi ühtegi korda väljas söömas - v.a. kord nädalas. Hommikul kodus kõht täis ja võileivad tööle kaasa. Seda kõike rahaliste ressursside säästmiseks!
Lisaks hakkan oma aega planeerima ühe tabeli alusel - et proaktiivselt oma ajakasutust kontrollida. Ka see on näidanud minevikust positiivseid tulemusi.
* * *
Vana-aasta õhtu lõppes ettearvamatult 8 tunnise ja 29,072 km pikkuse jalutuskäiguga. Tänu sellele et kumbki pool ei nõustunud end halvemaks käiaks tunnistada. Pepu oli veidi valus, kuid pulmadeks paraneb ära!
Tagasi vaadates meenub minu elu kõige hullem jalutuskäik (paras eeltreening raamatumüügiks, Caminoks ja Ernaks), mis oli ühtlasi ka minu elu kõige ebaõnnestunum kohting. Kunagi ammu-ammu noore tudengina pidin esimest korda kokku saama ühe kena tüdrukuga kellega tutvusin läbi interneti. Leppisime kokkusaamiskohaks kell 20:00 kohvik Moskva ees.
Saabusin kohale poolteist tundi varem kuna soovisin öelda tere sõpradele, kes juhuslikult samal ajal toimuvaid Tudengite Sügispäevi tähistasid. Peotelki sisenedes põrkasin kokku tuttavatega, kes asusid mind veenma oma Õlleralli meeskonna puuduvaks lüliks astuma - start oli kohe-kohe ning ilma täiskomplekteeritud meeskonnata ei oleks nad saanud osaleda. Pidime käima läbi 3 baari kus igaüks pidi jooma ära ühe 0,33 l õlle; väidetavalt ei kulu selleks tundigi. See kõlas nii süütu aja parajakstegemise vahendina: lõin käega ja ralli algas.
Tegelikult kujunes retk palju hullemaks - baare oli kokku 5 ja 0,33l õlu asemel pidi end karastama 0,5 l kannuga. See viis meeskonna liikumistempo oluliselt alla; sama asi juhtus ka orienteerumioskustega. Lõpuks pidime ära jooma ka meeskonna naisliikmete joogid kellele õlu nii hästi ei maitsenud.
See kõik mõjus aga positiivselt tujule ning lõppkokkuvõttes hakkas vaikselt ununema ka õhtune kokkulepe. Võitnud me seda võistlust ei oleks, kuid "kõige lõbusama meeskonna" kategooria oleks küll kinni pannud.
Finišisse jõudes tuli mulle järsku meelde tänaõhtune lubadus. Nägin, et olin maha maganud kaks vastamata kõnet samalt numbrilt ning kell oli 21:00. Mida arvata inimesest kes jääb esimesele kohtingule tund aega hiljaks saabub kohale juba parajas konditsioonis? Kuna enesekriitikameel oli kannatada saanud läksin tõsisemate süümetunnistuspiinadede käes vaevlemata Moskva ette. Nägin imestusega, et tütarlaps ei olnudki minekut teinud ja astusin julgelt ligi. Vastuvõtt oli üllatavalt viisakas, kuid ta rõhutas, et peab jõudma kella 22-e bussi peale.
Üks sõber töötas samal ajal ühes restoranis ning ta oli lubanud meie istumise ära organiseerida - seadsime sammud sinnapoole. Veiniklaasi taga istudes pääsesid ta keelepaelad valla ja sain oma nalja eest ärateenitud verbaalse nahatäie kätte. Ma võtsin asja muidugi naljaga.
Otsustasin ta kompensatsiooniks vastu tema tahtmist bussi peale saata, kuid koperdasin käies nii palju et tüdruk oma viimasest bussist napilt maha jäi. Kuna oli kuu lõpp (tlgt on tudengi jaoks kriis juba kuu keskpaigas) ei saanud ma talle ka taksoraha anda. Ja SMS laenu veel turul ei olnud.
Niisiis hakkas tulivihane tüdruk jalgsi Mähe poole kõndima, mina 10 meetrise vahega ning saatmisplaanidega järel. Poole tee peal ta viha siiski jahtus ning lubas armulikult koguni enda käe alt kinni võtta. Saatsin ta kodu ukse ette ära ja asusin tagasiteele.
Kes on kunagi pidanud esmakordselt pikki vahemaid läbima, teab, et enne jalgu ütleb üles inimese vaim. Pikamaasport ongi valu ja ebamugavustunde talumine ning kogu võitlus käib peas; kui just see mis sind ümbritseb või see kellega sa oled seda valu ära ei võta. Kell 2 öösel asusin siis uhkelt tagasi kõndima. Peale mõnda aega kõmpimist ja Maardu siltide märkamist avastasin, et olin kõndinud vales suunas...
Õudusunenägu algas. Üritasin valida otsetee ning pidin tänu sellele mitmest aiast üle ronima ja vahepeal ka veidi soos müttama. Jälle valesti. Alkoholi mõju oli kadunud ning oli kohutavalt halb olla. Vihma hakkas ka sadama. Jõudsin koju kell 7 hommikul ja olin nii kurnatud, et kukkusin riietega voodisse. Avastasin, et mu kingade tallad on sokkideni ära kulunud. Toanaaber mäletab, et ei suutnud minuga kontakti saada; samuti olid mu kõrvad immuunsed muretsevate sõprade telefonikõnedele.
Ärkasin õhtul kell 18 ja asusin päevatoimetusi tagantjärgi ära tegema. Tüdruk tänas veel "naljaka õhtu" eest ka.
* * *
Tagasi vaadates meenub minu elu kõige hullem jalutuskäik (paras eeltreening raamatumüügiks, Caminoks ja Ernaks), mis oli ühtlasi ka minu elu kõige ebaõnnestunum kohting. Kunagi ammu-ammu noore tudengina pidin esimest korda kokku saama ühe kena tüdrukuga kellega tutvusin läbi interneti. Leppisime kokkusaamiskohaks kell 20:00 kohvik Moskva ees.
Saabusin kohale poolteist tundi varem kuna soovisin öelda tere sõpradele, kes juhuslikult samal ajal toimuvaid Tudengite Sügispäevi tähistasid. Peotelki sisenedes põrkasin kokku tuttavatega, kes asusid mind veenma oma Õlleralli meeskonna puuduvaks lüliks astuma - start oli kohe-kohe ning ilma täiskomplekteeritud meeskonnata ei oleks nad saanud osaleda. Pidime käima läbi 3 baari kus igaüks pidi jooma ära ühe 0,33 l õlle; väidetavalt ei kulu selleks tundigi. See kõlas nii süütu aja parajakstegemise vahendina: lõin käega ja ralli algas.
Tegelikult kujunes retk palju hullemaks - baare oli kokku 5 ja 0,33l õlu asemel pidi end karastama 0,5 l kannuga. See viis meeskonna liikumistempo oluliselt alla; sama asi juhtus ka orienteerumioskustega. Lõpuks pidime ära jooma ka meeskonna naisliikmete joogid kellele õlu nii hästi ei maitsenud.
See kõik mõjus aga positiivselt tujule ning lõppkokkuvõttes hakkas vaikselt ununema ka õhtune kokkulepe. Võitnud me seda võistlust ei oleks, kuid "kõige lõbusama meeskonna" kategooria oleks küll kinni pannud.
Finišisse jõudes tuli mulle järsku meelde tänaõhtune lubadus. Nägin, et olin maha maganud kaks vastamata kõnet samalt numbrilt ning kell oli 21:00. Mida arvata inimesest kes jääb esimesele kohtingule tund aega hiljaks saabub kohale juba parajas konditsioonis? Kuna enesekriitikameel oli kannatada saanud läksin tõsisemate süümetunnistuspiinadede käes vaevlemata Moskva ette. Nägin imestusega, et tütarlaps ei olnudki minekut teinud ja astusin julgelt ligi. Vastuvõtt oli üllatavalt viisakas, kuid ta rõhutas, et peab jõudma kella 22-e bussi peale.
Üks sõber töötas samal ajal ühes restoranis ning ta oli lubanud meie istumise ära organiseerida - seadsime sammud sinnapoole. Veiniklaasi taga istudes pääsesid ta keelepaelad valla ja sain oma nalja eest ärateenitud verbaalse nahatäie kätte. Ma võtsin asja muidugi naljaga.
Otsustasin ta kompensatsiooniks vastu tema tahtmist bussi peale saata, kuid koperdasin käies nii palju et tüdruk oma viimasest bussist napilt maha jäi. Kuna oli kuu lõpp (tlgt on tudengi jaoks kriis juba kuu keskpaigas) ei saanud ma talle ka taksoraha anda. Ja SMS laenu veel turul ei olnud.
Niisiis hakkas tulivihane tüdruk jalgsi Mähe poole kõndima, mina 10 meetrise vahega ning saatmisplaanidega järel. Poole tee peal ta viha siiski jahtus ning lubas armulikult koguni enda käe alt kinni võtta. Saatsin ta kodu ukse ette ära ja asusin tagasiteele.
Kes on kunagi pidanud esmakordselt pikki vahemaid läbima, teab, et enne jalgu ütleb üles inimese vaim. Pikamaasport ongi valu ja ebamugavustunde talumine ning kogu võitlus käib peas; kui just see mis sind ümbritseb või see kellega sa oled seda valu ära ei võta. Kell 2 öösel asusin siis uhkelt tagasi kõndima. Peale mõnda aega kõmpimist ja Maardu siltide märkamist avastasin, et olin kõndinud vales suunas...
Õudusunenägu algas. Üritasin valida otsetee ning pidin tänu sellele mitmest aiast üle ronima ja vahepeal ka veidi soos müttama. Jälle valesti. Alkoholi mõju oli kadunud ning oli kohutavalt halb olla. Vihma hakkas ka sadama. Jõudsin koju kell 7 hommikul ja olin nii kurnatud, et kukkusin riietega voodisse. Avastasin, et mu kingade tallad on sokkideni ära kulunud. Toanaaber mäletab, et ei suutnud minuga kontakti saada; samuti olid mu kõrvad immuunsed muretsevate sõprade telefonikõnedele.
Ärkasin õhtul kell 18 ja asusin päevatoimetusi tagantjärgi ära tegema. Tüdruk tänas veel "naljaka õhtu" eest ka.
No comments:
Post a Comment