Üks komisjoniliikmetest küsis järjekindlalt ühte ja sama küsimust: kuidas tekitab müügitöö emotsionaalselt ebamugavat tunnet? Ta ei aktsepteerinud mu juttu 13,5 töötunnist päevas, 6-päevast nädalas, "ei-dest" ega midagi. Lõpuks tuli mulle meelde mainida Vallika (psühholoogiamagistrant, hetkel töötab ajakirjanikuna) uurimuse tulemusi, kus viimane küsis tudengitelt, mida nad üle kõige maailmas kardavad. Lisaks surmale, vägistamisele, tapmisele, maailmalõpule, hiirtele ja piinamisele mainis üks anonüümne vastaja ka suvist raamatute ukselt-uksele müümist USAs.
Pean tunnistama, et just eelmine talv nägin ka ise öösel tõelist painajat kuidas mind sunniti relva ähvardusel uuesti raamatukotti kätte võtma. Isegi müügiteksti ei lubatud uuesti pähe õppida. Ja see polnud üldse hea tunne.
Talverõõmude (mõne jaoks on pidevalt hoopiski talveunisus, sügisdepressioon, kevadväsimus ja suvised pohmakad) võimendamiseks oleme hakanud koos bossiga üksteise nimesid dialoogis edasi arendama:
"Margussu!"
"Mardussu!"
"Marguskin!"
"Marduskin!"
"Margunnar!"
"Martunnar!"
"Margussaator!"
"Mardussunaator-karburaator-predaator!" jne.
Kes mööda kõnnib ja liiga kõvasti naerab, saab oma osa:
"Marijuhheimahhinaator!"
* * *
Internet on sõltuvust tekitav mürk minu keskendumisele. Veidi tervislikum kui suitsetamine, siiski. Ees on veel bakalaureuseeksam, mille õppimiseks põgenen Vana-Vigala talumajja, teen ahju tule ja ootan et kõik teadmised iseeneset pähe jookseksid.
2 comments:
lubage tõstatada näpp: tööalane tunnetatud võimekus*
:D.
selle märkuse esitamine laivis läks mulle mõned närvirakud maksma ;)
Post a Comment