Aktifotod!

Üks vanem härrasmees rääkis kunagi kuidas nad (6 sõpra) tudengipõlves ühes Tallinna ülikoolis (see võib olla ka tänapäeva Tallinna Ülikool aga ei pruugi olla) ühele oma boksikaaslasele tüdrukule nimega Kati (nimi muudetud!) pisikese üllatuse tegid. Viimane keeldus nendega üldse suhtlemast sh isegi "Tere" ütlemast. Tol ajal oli fotode tegemine väga kallis ja aeganõudev lõbu (käsitsi ilmutamine ju) ja tolsamal daamil oli kasutada õppe otstarbel kooli fotoaparaat. Fotograafiat õppis ta lisaerialana. Kord jättis ta oma kalli kaamera mõneks ajaks ühikas nädalavahetuseks ripakile ja needsamad kutid juhtusid seal lähedal õlut jooma. Julgust kogununa mõtlesid nad mõned pildid teha - iga vend laskis püksid rebadele ja tegi foto sellest kohast kus kõht ja jalad ühekorraga oma nime kaotavad (see väljend on Lutsu raamatust). Ja ikka eespoolt. Kati ilmutas pildid umbes kuu aja pärast ära ja eeldatavasti tegi ta seda tunnis koos teiste fotograafiaõpilastega õpetaja valvsa pilgu all... Peale seda ei teretanud ta oma boksikaaslasi jätkuvalt, mis ei tähendanud seda nagu ta ei oleks igal võimalikul hetkel neid kahtlase pilguga pealaest jalatallani takseerinud. Kas mees on oma uhkuse nägu?

Koos ühe kursakaaslasega oli meil kunagi traditsioon käia iga kevad ühes mereäärses kohas matkamas. Tegime seda 4 aastat järjest, nüüd on aga juba mitu aastat kahjuks vahele jäänud. Pea alati võtsime kaasa mõned õlled, et jutt libedamalt läheks (enamasti rääkisime ikka tüdrukutest) ning grillisime (pigem kõrvetasime) "sissilõkkel (kuuseokkad ja peldikupaber)" kotletikesi. Meie teele jäi iga aasta üks suur kivi nimega "Kalevikivi" ja mäletan, et just see suvi oli mu sõjaväesuvi, millal igal linnaloa hetkel seiklused enda poole kiskusid. Igal juhul võtsime sellel aastal veidi rohkem õlut kaasa ning sellesama rändrahnu juurde jõudes tekkis mõte teha paar aktifotot Kalevipojapojapoegadest. Plõks!

Noored arad kutid nagu siis olime, matsime need pildid kuskile teiste piltide alla ning julgesime neid vaid aeg ajalt itsitades rääkida. Saabusid jõulud. Mäletan, et see oli nagu eile, kui istusime koos laua taga ja mõtlesime, mida kinkida enda poolt välja loositud isikutele. Nendeks olid olid kaks arglikuma loomuse ja süütuma välimusega kursaõde. Raamisime pildid ära, kirjutasime vägeva testimoniali, pakkisime sisse ja panime jõuluvana kingikotti. Mäletan, et olime nii elevil, et põgenesime poole jõulupeo pealt. Või ehmusime lihtsalt oma julgusest?

Aga kui juba Angela Aak end Kroonikas paljastas, siis arvan, et pole hullu need fotod veidi nõrgema kvaliteediga avaldada. Kui uudishimulikumad neiud luubiga uurima hakkavad, siis andku tuld. Double, triple-checked ikka ja jälle murelike modellide poolt ning tulemus oli negatiivne!

Paar aastat hiljem rääkis minult kingi saanud tüdruk, et see pilt on tal siiani kamina peal koos perepiltidega ning sugulased käivad alati imestamas kui vallatu ja vahva kursavend tal ikka on.

Huvitav, on see seal siiamaani?