Mõtlesin täna universaalsete sõnade peale; sõnade peale, mida saab kasutada igalpool ja igas kontekstis ilma et rääkija rumalana tunduks. Diskursus, paradigma... Hiljuti leidsin ühest blogist sellise sõna nagu kaamos.
"Kaamos on meist ette jõudnud," ütleb üksik rüütel oma kannupoisile kui nad järjekordsest inimtühjast külast mööda ratsutasid.
"Kaamos, tagane," ütles Gandalf ja tõstis võlukepi ette!
"Kaamos neid võtku," ütles Toots ja viskas esimese mätta.
"Kui palju õiendad, siis äigan sulle kaamosega!"
"Igal aastal rändavad tuhanded uruguai kääbuskaamosed oma mägiurgudest õitsvatele ristikheinaaasadele, et alustada talveks rasvakogumist ja partneri otsimist. See noor isaskaamos on ehitanud endale pesa ning alustab potensiaalsete partnerite emaskaamoste võrgutamist spetsiaalse paaritumistantsuga."
"Ja siis pesid nad endale kaamose maha ja hakkasid uuesti paganateks!"
"Häkkinen juhtis kuni eelviimase rajani, millal tekkis rike tema kaamoses ja ta oli sunnitud boksipeatuse tegema"
"Paha poiss! Palu kohe Peetrilt vabandust ja anna talle tema kaamos tagasi!"
"Sellise jumalateotuse peale pani suguharu nõid ekspeditsioonile kaamose peale."
"Vabandust Bruno, teil on veidi kaamost suunurgas.""Häkkinen juhtis kuni eelviimase rajani, millal tekkis rike tema kaamoses ja ta oli sunnitud boksipeatuse tegema"
"Paha poiss! Palu kohe Peetrilt vabandust ja anna talle tema kaamos tagasi!"
"Sellise jumalateotuse peale pani suguharu nõid ekspeditsioonile kaamose peale."
"Selle aasta kaamosesaagist jätkus koguni kahele külale!"
"...ja siis näitas ta mulle oma kaamost... see oli nii suur!"
Kirjutan praegu Viru keskuse Rahva Raamatu uues kohvikus - vaatlen uue Viru keskuse spordiklubi promomist allkorrusel. Nimelt on sinna pandud üles stepper ja jalgratas ning paar tibi, kes seal püüdlikult harjutusi teevad. www.myfitness.ee . Nagu näha üritatakse seal ainult tillikandjate vajadusele rõhuda, kuigi endale tundub, et eesti naised on need kes rohkem sporti teevad. Nii et kus on kangi tõstvad musklis eesti mehed? Ainult üks kõhn poisiohtu pikkade juustega vend vahetes vahepeal ühe tsiki välja. Kas keegi ei tea kuskohast saaks osta triibulist trikoo-jõumehe kostüümi? Paneks selle endale selga, määriks oma musklid toiduõliga kokku, võtaks taskusse ühe hantli kaasa ning läheks teeks tüdrukutega tutvust? Ja kutsuks samal ajal kohale mingi SL Õhtulehe ajakirjaniku.
Ilmus Eesti Reklaamiagentuuride Liidu raamat 2007. aasta "Kuldmuna" Eesti reklaami ja disainiauhindadest. Minu enda lemmik on Ibize brändi reklaam, kus Bruno õpetab Eva näitel kuidas daamidega käituma peab:
http://eral.vertical.ee/kuldmuna/index.php?page=showtoo&kid=3&s=atitle&id=510
Millegipärast Brexi ei oldud isegi välja toodud.
Kahjuks ei olnud sinna kvalifitseerunud mitte ühtegi erootilise teenuse reklaami, millest legendaarseimad ja enimtsiteerituimad (mis on minu arvates kõige õigem viis reklaami efektiivsuse mõõtmiseks!) on:
"Küsida võib kõike!"
"Helista mulle, mõtlen vaid sulle!"
Lisaks nendele on veel mitmesugused trükireklaame. Kahjuks ükski neist ei kvalifitseerunud antud konkursitele. Reklaamid, mida ei julgeta päris konkursile saata. Järmine aasta võiks teha konkursi "Kuldkerad 2008," kus tõstetakse esile ka neid žanreid.
Tööjuures pean otsima sobivaid Matrixi klippe bossile - üllatus üllatus; Youtubes olid Matrixi nime all pea ainult humoorikad jäljendused; klippe fimist endast oli vähem. Aga hea et nad vähemalt väga naljakad olid:
Ping-pong a'la Matrix http://www.youtube.com/watch?v=-dcmDscwEcI
Jalgpall a'la Matrix http://www.youtube.com/watch?v=iScwzYJo_a0
Karate a'la Matrix http://www.youtube.com/watch?v=4Dv13HOn4xY
Vitalil oli sünnipäev. Vitaliga tutvusin Gloria Veinikeldris ja minu arvates on ta varjusurmas täht meie näitlejate taevas. Käisime tal külas ühes talus Kernu lähedal ning veetsin enamus õhtust tema 6 aastase tütrega tegeledes. Ja oli lõbus, isegi kummaliselt hea tunne. Üks müüjatar Foorumist ütles enne, et ei jõua kojuminekut ära oodata - lapse nägemine teeb tuju alati heaks. Samal ajal kui teised laua taga napsu võtsid hakkasime meie Silveri ja ta tüdruku Janaga koos peretütrega rasvakriitidega papptaldrikutele joonistama. Silver suutis kohe alguses tüdruku nutma ajada, joonistades ühele tema kriipsujukudest Hitleri vuntsid ette. Hiljem joonistasime üksteisest portreid - nii hästi kui oskasime. Mulle tundus, et Silver tegi minust meelega koledama, aga eks otsustage ise.
Siit tekkiski mõte - lapsekulturism ja lapseaeroobika. Ma ei mõtle siin mitte lapse vaid lapsevanema tervisliku seisundi parandamist. On ju nii palju viise kuidas last üles tõsta?
"Üks-kaks-kolm-neli, laps üles ja põlvele ja maha ja kõhuli ning uuesti..." Nooremana (noh kuni õde veel 23-aastasena Eestis elas) viskasin endast aasta nooremat õde kogu aeg koju tulles õhku. Alustasin suht titeni ja jätkasin niiviisi paljude aastate jooksul. Ja kuna kilod tulevad aeglaselt siis muutusin ka niiviisi ise järk-järgult rohkem koormust taluvamaks. Äkki just see aitaski Santiago rajal ja Ernal?
Miks tänapäeva vanemate inimeste sportlik vorm soovida annab - sest nad ei tegele oma lastega! Õhkuviskamisharjumust laste peal realiseerisin ka USA perekondade juures kellega sõbraks sain - üllatus üllatus, nii paljud ütlesid: "My daddy would never do anything like that!" Rämpstoit ei tee midagi aktiivsele inimesele kes palju liigub ja kellel on positiivne ellusuhtumine!
Kallistamist-kehakontakti vanematega vajab laps normaalseks sotsiaalseks loomaks arenedes ülekõige. Ning paelegi - kui laps läheb kiiresti paksuks, siis saavad vanemad selle arvelt järjest tugevamaks!
No comments:
Post a Comment