Jõudnud 1 jaanuaril peale eksirännakuid (nii metsas kui rongitranspordivõrgus) meditatsioonitsentrist Prahasse olin ei olnud mul õrna aimugi kus ja mida oma ajaga peale hakata. Olin ära unustanud kuidas saada sinna odavasse motelli kus minnes Erkiga magasime ja ei tahtnud end linnamotellides vaeseks maksta. Niisiis läksin vanalinna hulkuma. Olgu veel öeldud, et Tšehhis eriti keegi inglise ja vene keelt ei oska ja inimesed eriti sõbralikud ei tundu - või oli see minu laagrist kurnatud nägu mis rahvale ei meeldinud?
Peale mitmetunnist jõlkumist tegin väikese peatuse Hard Rock Café's ja kirjutasin eelmise sissekande. Minuga tuli rääkima üks sõbralik umbes 65 aastane härrasmees, kes küsis kuidas sellel imeliku klaviatuuriga arvutil kaldkriipsu teha on võimalik. Jutt sujus. Mehe nimi oli Ivan Hajniš (inglise publikule Ian van Harpman), kes on Tšehhis ja Rootsis (põgenes sinna 1968 aastal peale Nõukogude vägede saabumist) üsna tuntud solist, kes laulmise vahepeal suupilli mängis. Ta on esinenud ka ühel Tallinn-Stockholm kruiisilaeval. Andnud välja mitmeid albumeid ning tema värvikast elust oli kirjutatud isegi üks päris paks raamat. Ta mainis, et esineb õhtul kohalikus klubis Akord koos ühe kohaliku bändiga ning kutsus vaatama.
Kuna mul Prahas mitte ühtegi tuttavat ei olnud, siis otsustasin üks hetk sinna kohale minna. Teepeal sain tuttavaks ühe eksinud austraallasega ning aitasin tal leida teed koduhotelli. Bradley King, 21-aastane mehaanik, rääkis, et tema otsene vanavana...vanaisa oli mr Cunningham, seesama kes oli kapten Cookiga ühes paadis kui too esmakordselt Austraalia avastas. Igaljuhul oli ta nõus minuga kaasa tulema. See, mis meid ootas, ületas kõik ootused.
Klubi Akord (www.akord-jazz.com) oli väga pisike ja suitsune ruum, kus nõuti sissesaamise eest kohalikus mõttes päris suure summa (200 kohalikku = 100 EEK). Pisikeses keldris oli umbes 20 inimest, kes kõik suitsetasid, klubi seinad oli täis igasuguseid joonistusi, milles domineeris kanepitemaatika. Selge! Mõnedel külalistel olid käes endakeeratud plärud.
Seda pidas üleval üks muusikute-kuntsnike-kanepihipide perekond. Mees, naine, tütar ja poeg, kellest igaühest oli koduleheküljel oma pildigalerii. Klubi peremees, Petr oli päris pehme (http://www.akord-jazz.com/petr.htm), mängis ise bändi koosseisus laval suurepäraselt elektrikitarri ning rüüpas ja viis aegajalt teistele bändiliikmetele õlut. Poeg (http://www.akord-jazz.com/dorblin.htm) ja ema (http://www.akord-jazz.com/jana.htm) olid baarileti taga; tütart kahjuks kohal ei olnud (http://www.akord-jazz.com/lucy.htm).
Asi mis häiris oli nende suhtumine hügieeni - kui kuuldi, et soovime õlut, võttis vindine peremees suvalise kasutatud, pesemata ja räpase klaasi, teab kui palju kordi kasutatud, valas selle lihtsalt uuesti täis ja võttis selle eest südamerahuga 50 kohalikku. Bradley oli šokeeritud. Ma olin sama päeva hommikul rongis just pikalt mõelnud ja pannud paika oma 2008 aasta eesmärgid ning olin lugenud oma piiblit "Life is Tremendous," kus Charlie ühest kolmest õnneliku elu aluste tingimusena nimetab "Learning to see something positive in everything that happens." Hoidsin õlleklaasi käes - see oli mu esimene õlu mille ma kavatsesin korraga ära juua kolme kuu jooksul. "Iga uus haigus on treening organismile ja immuunsus millegi tõsisema vastu," mõtlesin, ja tõstsin klaasi suule. Bradley arvas vist, et Eestis tehakse samamoodi. Varsti kadus ta hotelli ja ma olin taas üksi.
Kas olete näinud kunagi elektrikitarri ja suupilli duot? Kõik lavalolijad olid päris purjus, kuid see mida nad tegid oli midagi, mida nimetaksin siiani enda elu parimaks muusikaliseks kogemuseks. Nad lihtsalt mängisid. Lisaks peremehele ja Ivanile näitas solisti, trummari ning basskitarristi iga keharakk sügavat naudingut selle vastu mida nad teevad. Rahvas, niipalju kui neid oli, plaksutas pööraselt. Ivan suutis teha suupilliga järgi iga heli mida klubiomanik oma elektrikitarriga tegi. See bänd koosnes muide muusikutest kes ei olnud kunagi koos mänginud; vahepeal astus lavale ka üks purjus vene turist kes haaras kitarri ja tegi sellega üksi väga hullu show. Lõpuks kinkis Ivan mulle oma viimase plaadi koos pühendusega - kes tahab, sellele laenan.
Aeg ajalt käisid mingid kohalikud vintis tüdrukud mult rohelist küsimas. Olin üksi, kuni saabusid mingid Kanada tüübid kes tulid jäähokile kaasa elama - nad lubasid, et kui tulen homme Kanada-Soome mängu vaatama, siis teevad mulle pileti välja. Selleks ajaks olin aga planeerinud oma õega kohtumise, kes lendas Eestist tagasi Egiptusesse ja vahemaandumine oli 3-s tunniks Prahas.
Avastasin mingi aeg, et kell on 1 öösel ja olen üksi talvises võõras linnas, ilma igasuguste tuttavateta. Proovisin erinevaid tramme, lootuses leida seda õiget mis viib minu motelli kuid edutult. Keegi aidata ei osanud, kuna ma ei teadnud nime. Kesklinna odavamad motellid olid kõik viimase võimaluseni kinni, aastavahetus ju. Järjekordsel üritusel kell pool neli öösel küsisin teed 4 purupurjus vennalt ja ühelt naiselt ("Student hostel?") kes ütlesid "Jees, jees" ja viipasid samale trammile kuhu ise istusid. Trammis hakkasid nad usinalt viskit rüüpama (joome viskit, viskit, viskit...) ja oma keeles nalja viskama kuidas jaksasid. Üks eriti täis tüüp kisas teeseldud paanikas: "Meteor! Meteor! Meteoriitõ," mille peale kõik pisarateni naersid. Olime juba sõitnud kolmveerand tundi, kui üks tüüp küsis mult, et kuhu lähen? Ütlesin, et sain aru, et te teate hosteli asukohta. "Oh we were just kidding," oli vastus, aga enne kui mu aju reageerida jõudis, lisas ta: "but you can come with us!" Nii veetsingi öö koos viie keskealise horvaadiga ühes spordihotellis, kes veensid administraatori mind tasuta majutama.
Suures toas tehti mulle üks voodi vabaks; teises norskas teki all mingi tomp.
"Look at that," tõmbas üks tüüp võidurõõmsalt tal teki üle ning paljastus paks ajamata habemega turbopurjus mees: "We think his father is a monkey and call him chimpansee!" Olin liiga kurnatud, et naerda ja enne uinumist tänasin kõigevägevamat ootamatute päästjate eest.
Järgmine päev kohtusin oma Egiptuses elava õega üle poole aasta ja järgmine kord näeme vist kevadel. Hea on kuulda, et tal kõik OK. See eemalolek on vist hästi mõjunud - oli vist elus esimene kord kui Liisiga südamest kõigest rääkida sain. Või oleme lihtsalt mõlemad kasvanud. "Miks sa mulle sellest varem ei rääkinud," küsisin. "Sest ma ei teadnud tegelikult ise ka," vastas ta ühele privaatsele küsimusele.
Jään kevadet pikisilmi ootama
No comments:
Post a Comment