Oct 13, 2008

Kas etteennustaja või poltergeistide jumal?

Kuulasin täna psühhodiagnostika loengus professor Sassa arutlust sellest kuidas vaimsust (suhe mina-maailm, transedentaalsus) peetakse läänelikus kultuuris kõrvalekaldeks, kuigi teisest küljest võib see tähendada hoopis seda, et kõik mittevaimsed inimesed on omakorda puudega.

Järsku tekkis kuri soov viimast korda TLÜs oma mõjujõudu ära kasutada. Jesse tuba oli täpselt K-116 kõrval, mõtlesin, et helistaks talle ja paluks tal väikese elevuse tekitamiseks elektri välja keerata nii, et projektor koos loengutekstiga jääks tööle; nagu tondijuttudes kus mõni vaim üritab midagi öelda. Möödus umbes 10 sekundit ning kõik läks pimedaks; ainult projektor jäi tööle. Mõned neurootilisemad tüdrukud (kes moodustavad ka nüüd ca 95% psühholoogiatudengite koosseisust) kiljatasid ja õppejõud võpatas isegi korraks.

See oli nii ja ma tean, et keegi ei oleks mu tagantjärgi targutamist uskunud. Palju efektiivsem oleks kui oleksin püsti tõusnud ja hüüatanud: "Kohe kaob elekter" või "Elekter kao!" Äkki mõni rebane murduks, viskaks silda ja ütleks: "Oo prohvet, olen su jünger!"

Tagantjärgi arutledes: kas selline mõtlemine demonstreerib pelgalt ettenägemist või hoopis võimet midagi muuta? Juhuslikkus? Või toimus keerulisem protsess: mõtteid luges keegi supernaturaalsete võimetega isik, kelle võimuses on täpselt selline asi tekitada. Jesse? Ja kas kõikvõimalikud ettekuulutused ei ole ainult lihtlabased eesmärgid, mis teostuvad tänu sellele, et inimesed ise paljalt selle väljakuulutmisele tuginedes neisse usuvad ning mille ainuke ebaõnnestumise põhjus on see, et keskendutakse kontrollimatutele asjadele.

Tundub, et tuleviku ennustamist ja füüsilise keskkonna muutmist mõtte abil ei ole võimalik eristada. Mõlemad on tänapäeva tavapsühholoogia poolt tunnustamata jäänud harud. Aga kui sel midagi oleks, siis järgmine kord ennustaja juurde minnes poetage varrukast pudel Belõi Aisti laua alla ja minge rahuliku südamega koju lotovõitu ning rinnaka üksiku blondiini (või kuuma latiinomehe) telefonikõnet ootama.

Ärge ainult seda viga tehke nagu kunagi vabariigi algusaastatel ühe õppejõu analoogsel äraostmisel: tudeng näitas talle hõlma alt pudelit, sai kerge küsimuse, vastas hindele "suurepärane" ning lahkus, unustades pudeli enda kätte.

* * *

Psühholoogiaosakonna 15. juubel Hollywoodis on nüüd tuubis ühe kõige kummitavama lauluga üldse mida ma kunagi kuulnud olen (NB! kerige julgelt 1 minuti ja 10 sekundi peale, kui trummisoolo ei meeldi):
http://www.youtube.com/watch?v=cVL2yESPbto&feature=related

Lahe üritus, kus esinesid mitmekülgselt andekate psühholoogiatudengite tantsutrupid. Püüdlikult, hästi ja täpselt nagu Põhja-Korea mängude ajal. Gaifisin kogu õhtut, aga legendaarne Spice Boys jäi tulemata. Vähemalt magistrant Mikk-Siim oleks võinud püüdlikult pisikese spagaadi lasta.

No comments: