Tõde või armastus!

Hullem jamadesse sattumisest on see kui sa selle ise tekitad. Igal normaalsel ühiskonna liikmel on olemas mingigi südametunnistus. Ning enda süü läbi jamasid tekitades peksab see eriti valusalt.

Keskajal moodustas päris suure osa katoliku kiriku sisstulekust indulgentside ehk patulunastuskirjade müük. Äri õitses. Selline omamoodi süümepiinadest vabanemise illusioon. Tänapäeval selline asi ei töötaks, sest skeptilised inimesed ei usu sellesse, mille nägemiseks teadus veel vahendit leiutanud ei ole. Kui usuksid, siis töötaks väga hästi; see on ju ainult tunne meie peades! Ostaks endale kohe mõned kupongid varuks.

Olen elus kokku puutunud inimestega kes hoiatavad enda käitumise eest.

Sellega lükkavad nad halvasti käitudes vastutuse enda õlult sinu õlule. Ise tead, ma ju hoiatasin! Ja tunnistavad jõuetust või tahtetust oma emotsioonide eest. Annan alla, ma ei saa endaga hakkama. Vähemalt ollakse ausad sinu suhtes, kuid kas suudad aktsepteerida inimest, kes oma vead sulle kohe ette laob? Või ütleb et on täiuslik, kuid tegelikult teate mõlemad, et tegemist on valega? Kuidas siis endale partnerit valida?

Killuke müügikoolist: "You have to answer objections when? Before they come out (sa pead vastama vastuväidetele ise enne kui nad esile kerkivad)!"

Kas saabuvast võimalikust krahhist etteteadmine võib mürgitada elu enne seda? Kuulsin kelleltki väga head väljendit: tõde või armastus, mõlemat ei saa.