Kas suudelda vanamutti või kirjutada lõputööd?

Tulevaste psühholoogide vaheline diskussioon lõputöö kirjutamise teemal andis mulle uusi ideid kuidas ennast motiveerida. Jäi kõrvu lause, kuidas koolitöö kirjutamise ajal kipuvad pähe tükkima muude mitte nii tähtsate tööde tegemine mis niivõrd olulised ei ole. Näiteks koristamine või sportimine (blogimine käib ka vist selle kategooria alla). Ja õigustad endale teadlikult, et just nüüd ja praegu on see hetk millal seda tegema pead ning koolitöö edasi lükkama.

Selle vastu aitab ainult üks asi - tuleb panna oma päevaplaani asju, mis on keerulisemad kui koolitöö tegemine. Nende väljamõtlemine võib alguses olla raske (neetud mugavusühiskond), kuid see on täidsa võimalik kui ainult oma kujutlusvõimel julgeda lennata lasta! Näiteks panna endale homseks päevaks järgmine check-list: käia jääaugus ujumas, tõmmelda bodypump'is, õppida majandusarvestust, üritada värvata sõpru püramiidskeemi, suudelda naabrivanamutti vms ning kõige lõppu lisa tagasihoidlikult "Lõputöö kirjutamine." Ja siis kui jõuab kätte see otsustav hetk millal akstsiooniks läheb, saab ohkata kergendatult ja öelda: "Ma ei saa seda teha, ma pean ju lõputööd kirjutama!" ning päev ongi kordaläinud!

Negatiivne motivatsioon on efektiivsem kui positiivne; kuid ainult lühiajaliselt. Nii et kui selle mõju kadunud on, siis tuleb mõelda tugevate emotsionaalsete põhjuste peale.

Lõuad pidada ja edasi tarbida!

Kui astuda sisse poodi, mis on väga luksuslikult sisustatud ja kui on näha, et töötajad kannavad kalleid riideid, tekib kohe küsimus - mille eest ma maksan? Toote omahind on ülipisike; ülejäänud raha läheb kõikvõimalike vahendajate taskusse - sa maksad kinni enda ostma veenmiseks vajalikud kulud. Sh ka mõne konsultandi tasu, kes soovitab teha kiiremini lagunevaid tooteid, et sinult rohkem raha kätte saada. Kui pean mingi suurema asja omandama, siis valin üldiselt kõige närusema välimusega pakkuja - tundub, et nad võtavad vahelt vähem ning on ka ausamad. Toote vaatan loomulikult sedavõrra kriitilisema pilguga üle. Kuigi see on ühiskonna toimimiseks vajalik, ei taha ma mõnikord toetada III sektorit - ema on ikkagi pearaamatupidaja.

Kui tegemist ei ole just tarkade inimestega kes "vaeseid mängides" seda saladust ära kasutavad ning minusuguseid õnge püüavad.

Kunagi võiks olla nii aus ja avatud ettevõte, kes paneb ostutsekile toote omahinna ning kirjutab täpselt millised kulutused peab klient kinni maksma.

Tossumudel (turbofiibri sisuga)

tossupaari tootmine Hiina Rahvavabariigis 5.-
transport Eestisse 10.-
pakendi tootmine Eestis 20.-
töötajate palgad 30.-
firma uus koduleht 60.-
müügikoolitused 100.-
koolituse "Emotsionaalse lisaväärtuse andmine tavalistele toodetele" teostamine 200.-
reklaamid televisioonis (sh kuulsa kõneisiku kinnimaksmine) 400.-
strateegiline turunduskommunikatsioon ja PR 800.-

KOKKU 1625.-
Tossupaari hind poes koos käibemaksuga 1917,50

Maslow vajaduste püramiid, hierarhiline süsteem... Tegemist on justkui toiduahelega kus kõige suurema portsjoni saavad need kes on kõige kõrgemal. Ja kuigi suuremate ostude puhul üritan ma välistada selle arve viimaseid ridu ning vaadata asju nagu nad on mitte nagu neid üritatakse näidata (v.a. riigimaksude osas), pean tunnistama, et ilma selliste kallite ja seksikate teenusteta ei oleks me kõrgem tsivilisatsioon. Lõuad pidada ja edasi tarbida!

* * *

Mulle meeldib kuulata koolitustel edukate inimeste esitlusi või lihtsalt jälgida kuidas targad inimesed suhtlevad. See mida nad räägivad ei ole niivõrd huvitav - tõed on kõik ammutuntud, aga inimesed on laisad. Põnev see miks nad midagi ütlevad. Kui inimene on juba lahtris "tark," siis ei võta ma tema poolt edastatud infot kunagi üks ühele, vaid järgneb põhjalik analüüs - mis on tema eesmärgid ja millise strateegia on nende elluviimiseks valinud? Kuidas ta mõtleb? Millist käitumist minult ootavad ja kuhu soovivad mind suunata? Mis on tema sõnumi tegelik sõnum? Erand - kui tegemist on sõbraga.

Eriti toredad on üritused, kus mõne eduka ettevõtte juht õpetab tulevasi ettevõtjaid. Endale tundub, et nad kõik on kas otseselt või kaudselt öelnud välja ühe edu põhimõtte: "Õpi tegema ühte asja ja saa selles heaks!" Uskumatult vana tõde, mis tundub töötavat. Rahvas plaksutab, kõik on õnnelikud uue olulise teadmise üle, pistavad veel viimaseid vaheajast järelejäänud suupisteid põske ja lahkuvad koolituselt. Nüüd peaksid kõik edukaks soovijad loobuma oma muudest tegevustest ja keskenduma ühele erialale, näiteks programmeerimisele. Ja edu tuleb!

Aga kas keegi on kunagi vaadanud edukate inimeste CV-d või kuulanud tähelepanelikumalt seda, mida nad elus teinud on? Osasid asju nad vist häbenevad või ei pea ise ebavajalikuks; kuid niipalju kui ise sellesse süvenenud olen, tundub, et rõhuv enamus on teinud täiesti uskumatult erinevaid asju. Ja siis, järsku, hakkas ta tegeleme sellega mida praegu teeb. Vandenõuteooria - nad tahavad, et ainult nemad oleksin need jumalad, kellel on teadmisi elu eri valdkondadest ja kes neid ühte sõlme seovad! Ühe asja tegemise juttu räägitakse vaid selleks, et suunata rahvast hoopis vastassuunas?

Käi tegude mitte sõnade järgi kui tahad olla nagu rääkija.

Siin tekib üks teise teema küsimus:
Kas on viga mitte teha vigasid või on kogu see "kogemuse" jutt ainult luuserite poolt enese lohutamiseks välja mõeldud? Kas otsetee valinud inimene on eesmärgini jõudes parem kui need kes on ekselnud?

Jõlupidude tsükkel

Mida rohkemate institutsioonidega seotud oled, seda rohkem jõuluprallesid. Õnneks/kahjuks on see jõul veidi vaiksem.

Tunnen ühte paari, kus üks partneritest on teisest palju vanem. Piparkoogiõhtust sai huumoriõhtu kui pisikese nääkluse käigus noorem osapool raadio Wham loo "Last Christmas" (1984) ajal põhja keeras ning rääkis, kuidas vanem selle singli ilmumise ajal juba diskodel rallimas käis.

Mission Tartu teostus SW kasiinostiilis jõulupeo näol korp! Ugala ruumides. Üritasin võluda inimesi võltspärlite, Vladimir Putini passiga ning valerahaga. Avastasin, et olen juuksegeeli kasutanud vaid stiilipidudel - grimmiruumis palus geeli-ekspert Hiiekas mul ühe asemel kaks pihku alla panna. Afterparty oli Illusioonis ja talvemüts läks peale seda pessu.

Asutuse jõuluüritus pakkus meeldiva elamuse kus üks kolleeg pani kingi väljameelitamiseks mängima raadiost loo "F**k you, I'm a robot" ning hakkas tegema minimalistlikke robotiliigutusi. Kinkide teemaks oli "ise tehtud" - kõige meeldejäävama kingituse tegi üks disainer kes joonistas kõikidest kontoritöötajatest karikatuurid.

Egiptuse-õde on jõuludeks Eestis ja käes on see harv hetk kui perekond on koos. Aastavahetus algab praeguse seisuga Tallinki hotellis ja möödub Tallinna linnatänavatel. Üle-eelmine ja üle-üle-eelmine kord võtsin uut aastat vastu Slovakkias raamatumüüjatega; ning eelmine aasta Vipassana meditatsioonilaagris vaikides.

Jõulud on logelemispühad - passid kodus ja midagi asjalikku ei tee; otsime õega üksteisele youtubest tobedaid videosid. Üks sõber tuli just messengeris rääkima - ka tema on arvuti taga, ema ja tädi vaatavad teises toas jumalateenistuse otseülekannet.

Väike erialaspetsiifiline pühadetervitus; et rahutu inimhing oleks jõulude ajal veidi vähem rahutum:
http://rahutooja.velvet.ee/

Teiste erialade esindajad võiksid vabalt enda dilemmasid tutvustada. Kas palju kliente või kallid teenused? Kas luua midagi uut või kopeerida vana? Kas silikaadist või plekist katus? jne

NO99: Perikles

Tundub, et mida vanemaks saan, seda vastuvõtlikumaks muutun kõikvõimalikele elamustele mille kohta öeldakse "sügavalt kultuurilised." Mulle meeldib, et elu on praegu selline, kus tiitel "parim teatritükk" vahetub pea iga korra järel. Lemmikraamat on aga sama juba pikemat aega (Vladimir Kaverin "Kaks kaptenit").

Ei tea kumb on õige, kas see, et kuulad tüki ajal dialoogi ja vaatad näitlejate tegevust või lased omaenese mõtetelt niivõrd ägedalt tööle hakata, et keskendud neile? Mõlemal juhul oleks ju kvaliteetaeg. Huvitav kas lavastaja solvuks kui keegi publikust talle ütleks, et jube kena tükk oli, aga ma hakkasin tegelaste eeskujul oma keerulisi suhtesasipuntraid klaarima ja näe.... lahti harutasin; kuid sisust mäletan ähmaselt, et ükskord oli mingi idamaine tants?

Ehk kas on kaasakiskuvalt ja vaatemänguliselt lavastatud tükk või suudetakse sõnum nii edasi anda, et etenduse lõppedes on vaatajates toimunud märkimisväärsed (positiivsed) muutused? On etendusi mis ei ole kumbagi ja kus mingil põhjusel ei suudeta lihtsalt tegevust jälgida. Kui Veimani raamatust õieti aru sain, et see on siis kui rõhutatakse valesid sõnasid, laused kõlavad ebaloomulikult ja nende mõte läheb kaotsi.

Periklese puhul plaksutati südamest. Ja see plagisev hääl on vajalik äratuseks - oled tagasi normaalses elus kus õnnelikke lõppe ei pruugi olla!

Sisu etterääkimine oleks kuritegu. Aga lavale oldi pandud üles ekraan, kuhukohta mõnikord sõnumid ilmusid. Üks oli midagi taolist: aeg annab meile sünni ja surma, kuid ei aita lahendada vahepealseid probleeme.

Siia võiks lisada: õnnelikke lõppe ei ole olemas, aga on olemas õnnelikuna tunduvad algused - ühel hetkel kui tundub, et kuni lõpuni läheb kõik õnnelikult. Aga klassikaline lugu lõpeb just sel hetkel kui raskused ületatud on, ja keskendudes sellele ühele hetketundele. Ja eesriie langeb. Ainult "Sõrmuste Isanda" filmis kestis õnnelik lõpp umbes 40 minutit - ju siis oli triloogia kogupikkusega õieti suhestatud.

Tartu

Tartu on imeline koht - kohalikud kaebavad, et nädala keskel on seal igav; kuid nädalavahetusel pole väga vigagi. Tuleb ainult põhjus leida.

Kas tead, et kui süüa kummikomme ja juua peale tuntud USA karastusjooki, siis võid oma plommidega hüvasti jätta? Ja kõigiga korraga. See peegeldub kõige paremini hambaarsti silmadest - ma uskusin, et nägin seal dollarimärke keerlemas. Ja kui ühe hamba pärast käid kolm korda a'25 min kohal ja iga kord 1000.- maksad, siis paneb mõtlema küll. 1 kuupmillimeeter mu luust ja selline äri! Kujutlen vaimusilmas ette hambaarstide motiveerivaid nädalakoosolekuid kus õpetatakse uusi müügistrateegiaid. Ja minu hambaarst saab mingi odava motivatsioonilse auhinna: "Nädala müügipuurija."

Vahelduseks käisin Tartus ühel SW taustaga õppival hambahaldjal nimega Kadi külas - 4 h lõualuude laialihoidmist ja kõik sai korda. Enda lõbustamiseks tegin tema keskendunud näost salaja mobiiliga pilti.

See veel rikkumata hing hakkab (peaks hakkama!) tulevikus nii mõtlema: üks hammas... 30 minutit... 1000.-.... päevas u 14 klienti ehk 14 000 käivet..... kuus 280 000 ..... aastas 3 360 000! Mina veel dollarimärke ei näe, aga äkki mõni parema kaameraga näeb.

Hosteli "Terviseks" juhataja tervitus köögikülastajatele. See hästi väikses kirjas asi vahetult tema pildi all on MILF

Ma ei unusta kunagi oma elu esimest Tartuskäimist. Mitte sellist tavalist teemat kus lähed autoga sõpradega kellegi sünnipäevale vaid robustset pealelendamist. Kus sa ei tea mis juhtuma hakkab! See esimene kord oli 18-aastasena kui spontaanselt koos kaas-psühholoogiarebase Stasiga otsustasime minna Streetrave'le! Ei olnud õrna aimugi mis pidu see on, aga seikluse eelaimdus tõmbas kõhu seest õõnsaks. Ei osanud end noortena bussis korralikult üleval pidada ning lõpuks oli pea kogu vanem rahvas liikunud bussi etteotsa ja bussijuht keeldus lisapissipeatuste tegemisest. Bussist väljatulles saime tuttavaks noorte tüdrukutega kellega rääkisime seni juttu kuni Streetrave läbi sai. Siis läksime ühe ühika poole, kus kursaka(a)slane Mairi pidi meile sõprade juures öömaja pakkuma. Vahepeal laulsime kõva häälega laule kuni ühest paneelikast viimaselt korruselt alla üks korvpallurimõõtu skinhead meile kallale tormas. Ta üritas mind jalaga lüüa, kuid õnneks nii õnnetult et suutsin ta jala läbi ime kinni püüda. Nii me siis seisime seal, hoidsin tal jalalabast kinni ja ta üritas mulle vastu nina anda. Lõpuks leppisime ära ja ta läks omataolistega edasi alkoholi tarbima. Õhtu lõppes esmakordse Tartu boheemlaseelu tutvumisega: "Ma ei tea kas 3. või 4. korrus on mingid vabad madratsid." Läksime, kuulasime kitarrimängu, laulsime ja ajasime tüdrukutega rumalat juttu. Süütutele Tallinna poistele oli see unustamatu kogemus.

Vahepeale jäävad Sõjakooli katsed, psühholoogide üritused, SW koolitused ja peod, Tudengipäevadest osavõtt, peatused mitmesugustel läbisõitudel jne. Nüüd tuleb ise põhjuseid leida.

Viimased korrad käisin Tartus sel kevadel Massaga klubis Maasikas stiilipeol (olime ainukesed kellel mingi stiil oli, õnneks maskeerisime end nii, et ka ise ennast vaevalt peeglist ära tundsime). Militaarstiilile lendasime peale siden**gri (mustaks värvitud näoga tunkedes Mass) ning sanitaarlaskurina (Dr Ots veepüstoliga). Turvamees tahtis meid välja visata, kui sidekaabliga lihtrahvast ümber piirama hakkasima, aga kõik lõppes õnneks hästi.

Tartus näeme (raisk)!

* * *

Olen sattunud nii mõnedegi inimestega viimasel ajal vaidlusse teemal, mida keegi elus teha tahab. Inimesed unistavad sellest, et teevad iga päev tööd mida tõsiselt armastavad ning gaifivad iga hetke sellest! Tremendous Jones väidab, et elu ongi raske ja raskeid asju peab õppima armastama tegema; sest kunagi võib saabuda hetk millal avastad, et neid asju mida sa arvasid armastavat tegevad sulle ikka ei meeldi teha. Ehk kõigest tüdineb!

Mõned lihtsalt suudavad teha otsuseid ja neist kinni hoida. Teine variant on raskem, aga kõlab paremini - samas ei tea kas see on ainuõige...

Südametunnistus

Kõige rohkem kadestan ma vähese südametunnistusega inimesi - kes mitte ei pane ainult omapoolseid solvanguid tähele vaid suudavad ka nendest väga lihtsalt üle olla. Ehk moraalsus (meie kultuuri mõttes: kristlikud väärtused) ei ole nende ning nende eesmärkide vahel takistuseks. Sisemine motivatsioon on ju kõige efektiivsem.

Inimese süda on õiges kohas mitte siis kui ta üldse vigu ei tee, vaid siis kui ta tunneb ära kui neid teeb ning tunneb end tänu sellele halvasti.

Ja teine kahemõtteline lause otsa - mees seisab kindlalt kolme jalaga maa peal.

Tahan võimalikult kiiresti saada sõpradeks kõikide su sõpradega!

Mida teeb tänapäeva noor esimesena kui uue huvitava inimesega tuttavaks saab? Orkuti-check! Vaidlesin kunagi Nokus Priimäega suhete teemal - ta väitis, et inimene selekteerib teisi inimesi järgmiste kriteeriumite järgi: kõigpealt mees-naine, siis ilus-kole ning lõpuks on lootust-ei ole lootust. Orkutis on see protsess lihtsustatud ainult esimese ja osaliselt ka teise punkti mõttes.

Enesehinnangu teooria ütleb, et inimene võrdleb ennast pidevalt teistega ja niiviisi kujunebki välja tema mina-pilt. Öeldakse, et ilu on vaataja silmades ning pingeridade koostamine selle järgi ei ole eetiline.... Muidu võiks endale saada tellida ilu-auditi. Midagi universaalset on siiski olemas. Teadlasi ei huvita mitte situatsioonilised vaid muutumatud komponendid - mis jäävad olukorrast hoolimata samaks ning mille saab igasse kohta üle tuua. Ehk tunnus mis on oluline, mida varjata ei saa ning mille põhjal tehakse partnerivalikul olulisi otsuseid. Teadlikult või mitteteadlikult - kes meist ei oleks kogenud seletamatut "ürgset, loomalikku tõmmet" teatud vastassoo esindaja poole. Ning ei suuda ratsionaalselt endale ära seletada miks see nii on.

Kõike ülejäänut üritatakse hägustada - käies trennis, harjutades tantsimist, meikides, kandes ägedaid riideid jpm (mõned imelikud harjutavad ka rääkimist). Klubid kubisevat sellistest inimestest ning nii mõnigi sõbranna teeb tõsise näo ja ütleb midagi enda arvates väga tarka: "seal lihaturul käivad ainult ülesmukitud beibed - klubist sa õiget partnerit ei leia!" Nii et hästi riietumine ja enese üleslöömine näitab halba iseloomu? Samas väljend "enese eest hoolitsema" kõlab pea ainukese asjana mida enda atrakiivsuse juures kontrollida suudad. Ja kui soov end paremaks teha on püsiv, siis on see ju väärtus omaette! Äkki ütleja ise on veidi laisk ning ei viitsi trennis käia, maniküür-pediküüri külastada ja klubipileti raha välja käia. Selle asemel saab terve laadungi šokolaadi!

Kõik püüavad end paremana näidata kui nad on - kasutada ära kõiki keskkonnatingimusi, et oma eesmärki saavutada. Parimad on ikka orkuti pildid a la "mina naeratan siin kaamerasse aga mõlemad mu sõbrannad nokivad parajasti nina" - jah, SIIN pildil oled sa loomulikult ilusam. Teadsin kunagi tüdrukut, kes tegi rate.ee keskkonda tohtutult palju tundmatute meeste kontosid kes kõik kommenteerisid teda ülivõrdes väljenditega.

Aga kui kõik paljalt ritta panna ning nende eest läbi kõndida ning mõttes analüüsida (mees... naine... ilus... kole... on lootust... lootusetu....), kas see oleks nii huvitav? Selleks ongi segasaunad!

* * *

Mida suurem on valikuvõimalus seda statistiliselt suurem peaks olema ka võimalus sobiva kandidaadi leidmiseks (prospecting).

"Ma tahan saada sõpradeks kõikide su sõpradega," sai "teadusliku" põhja kui lugesin Cosmopolitanist ühte artiklit kuidas leida unistuste meest. Kui mees on nõme, siis tasub temaga hoida suhet juba paljalt sel põhjusel, et äkki ta tutvustab sind tema normaalsetele sõpradele. Ja orkut on lisaks nuhkimisele ka geniaalne suhte määratleja maailmas kus mitte midagi ei ole kindel. Kui aeg paneb sind mõndasi inimesi unustama, siis orkuti sõprussuhted ei haju aja jooksul (kui just kunagi regulaarselt aastaste intervallidega selliseid sõnumeid ei tule: please confirm that ... is still your friend, otherwise your friendship is terminated).

Mul ei ole midagi selle vastu kui keegi keda ma väga põgusalt tunnen, mind sõbralisti lisab - pigem vastupidi, see näitab head tahet. Ainult kui tõesti inimest üldse näinud ei ole, siis teen vastava märke. Kuidas suhtuda aga inimesse kes soovib sotsiaalset võrgustikku üle võtta? Ja seda mitte järkjärgulisel pikaajalisel teel vaid põgusalt ühes seltskonnas viibides kõik su sõbrad ka enda sõpradeks teeb? Ise arvan, et kripeldusest hoolimata ei ole see halb, kuna otsest kahju ei teki - samas soovitan soojalt omaenese suhe kiiremas korras kriitilise pilguga üle vaadata.

Rootsi aeg on tagasi

Mõnedel väikefirmade juhtidel on hea eneserõõmustamisvahend - on üks suurepärane teenus, kus sulle saadetakse SMS alati kui firma arvele on raha laekunud. Juhhei! Piiks-piiks ja raha tuleb... ja sõna otseses mõttes.

"Dilbert ja Loodrielu" autor Scott Adams soovitab suhtuda kõigesse skeptiliselt, koguni paranoiliselt.

Äkki peaks Eesti Venemaa musklinäitamise asemel kartma hoopis Rootsi ülevõtmiskatseid? Sest just viimane tundub viimasel ajal aktiviseeruvat. Venelased on lihtsad, avatud ja otsekohesed, kuid põhjamaalased on vaoshoitumad. On ju teada et parim mõjutada on see kellelt seda kõige vähem oodatakse ning kes kõige sõltumatuna tundub? Ning tänapäeva rahuarmastav maailm ei soosi teiste maade sõjalist, küll aga ei ütle ta eriti palju nende majanduse üle kontrolli võtmise kohta. Seda vähemalt seni kuni uued isandad armulikud on.

Hanspank tundus mulle varem alati patriootliku asutusena - selline õige eesti asi. Lihtne inimene ei tea suurt midagi omanikest ning ei viitsi seda ka järgi uurida.

Öeldakse, et eestlase lemmiktoiduks on ikka eestlane, kuid aeg-ajalt kõlbab täitsa ka hambaid naaberriikide kodanike tagumikku lüüa. Ning kuna igapäevaselt harjutakse olema teravad, suudab selline rahvus ühtsushetkedel päris asjalikke asju korda saata (N: Vabadussõda). Kui mingil põhjusel teiste tagumikke hammustada ei saa, siis tehakse seda teistmoodi - võetakse appi huumor!

Sõna Svenssonbank on käinud läbi ainult üks kord Delfi ja Postimehe kommentaariruumist. Eestipärast nime Svenssonpank, ei suutnud ma google'i kaudu tuvastada. Kui jagu ei saa, saab norida. Eestimeelsetel inimestel on aeg tuua välja ja ellu äratada oma raskekahurivägi - Kreisiraadio!

Ma ei tea kuidas teistel normaalsetel inimestel on, aga mul on imelik tunne maksta ülekande eest internetipangas. Isegi mõned kroonid. Ja sellest hoolimata, et ka teised pangad selle eest raha võtavad ning see tundub loogiline. Ja kui pead tegema neid ülekandeid üsna palju, näiteks reedeõhtuseid võlgu klaarides, paneb see peab sügama küll.

Nagu ma ise olen aru saanud on Swedbangal väga hea ja läbimõeldud motiveerimissüsteem, hüved kasvavad eksponentsiaalselt kõrgemale pangapositsioonile jõudes (justkui Southwesternis). Taken for granted - et kui oled lojaalne töötaja, siis sina mingeid tasusid maksma ei pea ja teenid nende pealt kes seda teevad.

Paranoiliselt paneks kirja Swedbanga juhtkonna plaani Eesti turu vallutamiseks:

1. Osta mingi juba olemasolev pank Eestis, eesti nime ja klientidega
2. Pumbata sisse kõvasti raha, tõsta teenuse kvaliteeti ja pakkuda soodsaid tehinguid (suurkorporatsioonid saavad seda lubada)
3. Tegutseda ja laieneda. Võita rahva usaldus ja tehes seda paar aastat kuni kliendibaas on kasvanud ülisuureks, kliendid on pangaga oma finantstoimingutega tihedalt seotud ning konkurendid suhteliselt allasurutud. Ma ei tea kui palju selles väites tõde on, kuid kui tegelesin hiljuti ühe teise finantsasutuse pensionisammaste müügiga, siis keeldus nii mõnigi oma sääste Hansapangast üle toomast kuna sealt olevat ähvardatud laenutingimusi halvemaks muuta. See selleks.
4. Kui lagi tundub käes olevat, hakata teenuste hindasid tõstma (harvest!) ning muuta nimi Swedbangaks.
5. Turg võidetud, siis teenida uut raha ja asuda uusi maid vallutama, võttes püsivalt matti kohalike klientide sissetulekutest. Säh sulle rahvuslikku uhkust, tagasi põllule majalaenu eest teotööd tegema!

Tänapäeval enam nii lihtne ei ole. Kui soomlased sooviksid Eestisse dessanti teha, siis peaksid nad tegema läbi eestlastest variisiku patriootliku nimega pangakese (N: Matsbank, aga mitte SAS Matsi järgi), teha läbi sama kadalipu nagu rootslased ning alles lõpus paljastada oma tõelise nime: Finnbank! Kreisiraadio tuuakse jälle ellu ja Poropanga naljad tabavad valusalt.

Sellised ebaratsionaalsed, rassistlikud ja ehteestlaslikult kadedad mõtted tekkisid mu peas kui kossuplatsil ühe juraka eks-hansapankuriga kokku põrkasin. Finantsosakonnas Rootsi valku täissöönud (räägitakse et viikingid olid pikka kasvu ja tugevad tänu sellele, et sõid palju lehmapiimast tooteid) ning kõvasti luudele kaltsiumit peale ladunud kadakarootslane, kes ei võbelenudki kui tavalise eesti mehega kokku põrkas! Samal ajal kui mul silmadest sädemeid lõi, kuulas ta arvatavasti nagu muuseas ühe kõrvaga nurgas vedeleva jope taskust sms'ide piiksuvaid hääli (veel üks inimene maksab läbi internetipanga). Sellel vennal on muide rootsipärane perekonnanimi ka aga lihtsameelsete ärapetmiseks kasutab hüüdnimeks ehteestlaslikku usaldusväärse kõlaga matsinime "Massa," vean kihla et kui Rootsi viib lõpuni eesti vallutamise plaani teise faasi (ehk lisaks majandusliku võimu alustalale ostavad nad ka riigivõimu ära), siis muudab ta ära oma esimese nime ning hakkab rääkima rootsi aktsendiga.

Vist Economist kirjutas oma juhtkirjas, et suuri on kõige mugavam rünnata. Samal põhjusel kiusati koolis ka ülekaalulisi -neile oli lihtsam pihta saada.

Ilus ja õige

Disainerilt oodatakse, et ta teab mis on ilus
Psühholoogilt oodatakse, et ta teab kuidas on õige elada

Lahe on see, et kui selle kohta otse küsida, hakkab enamus selle eriala esindajaid keerutama. "Eee... sõltub olukorrast."
Või tsiteerib kedagi:
"Selle peale ütles Mr X, et selle kohta ei ole õiget vastust. Ma natukene kaldun samamoodi arvama."
Mõni targem, kes teab mis põhjustel seda küsitakse vastab ilma tseremoonitsemata:
"Mis sa ise arvad!"