Tundub, et mida vanemaks saan, seda vastuvõtlikumaks muutun kõikvõimalikele elamustele mille kohta öeldakse "sügavalt kultuurilised." Mulle meeldib, et elu on praegu selline, kus tiitel "parim teatritükk" vahetub pea iga korra järel. Lemmikraamat on aga sama juba pikemat aega (Vladimir Kaverin "Kaks kaptenit").
Ei tea kumb on õige, kas see, et kuulad tüki ajal dialoogi ja vaatad näitlejate tegevust või lased omaenese mõtetelt niivõrd ägedalt tööle hakata, et keskendud neile? Mõlemal juhul oleks ju kvaliteetaeg. Huvitav kas lavastaja solvuks kui keegi publikust talle ütleks, et jube kena tükk oli, aga ma hakkasin tegelaste eeskujul oma keerulisi suhtesasipuntraid klaarima ja näe.... lahti harutasin; kuid sisust mäletan ähmaselt, et ükskord oli mingi idamaine tants?
Ehk kas on kaasakiskuvalt ja vaatemänguliselt lavastatud tükk või suudetakse sõnum nii edasi anda, et etenduse lõppedes on vaatajates toimunud märkimisväärsed (positiivsed) muutused? On etendusi mis ei ole kumbagi ja kus mingil põhjusel ei suudeta lihtsalt tegevust jälgida. Kui Veimani raamatust õieti aru sain, et see on siis kui rõhutatakse valesid sõnasid, laused kõlavad ebaloomulikult ja nende mõte läheb kaotsi.
Periklese puhul plaksutati südamest. Ja see plagisev hääl on vajalik äratuseks - oled tagasi normaalses elus kus õnnelikke lõppe ei pruugi olla!
Sisu etterääkimine oleks kuritegu. Aga lavale oldi pandud üles ekraan, kuhukohta mõnikord sõnumid ilmusid. Üks oli midagi taolist: aeg annab meile sünni ja surma, kuid ei aita lahendada vahepealseid probleeme.
Siia võiks lisada: õnnelikke lõppe ei ole olemas, aga on olemas õnnelikuna tunduvad algused - ühel hetkel kui tundub, et kuni lõpuni läheb kõik õnnelikult. Aga klassikaline lugu lõpeb just sel hetkel kui raskused ületatud on, ja keskendudes sellele ühele hetketundele. Ja eesriie langeb. Ainult "Sõrmuste Isanda" filmis kestis õnnelik lõpp umbes 40 minutit - ju siis oli triloogia kogupikkusega õieti suhestatud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment