Tartu

Tartu on imeline koht - kohalikud kaebavad, et nädala keskel on seal igav; kuid nädalavahetusel pole väga vigagi. Tuleb ainult põhjus leida.

Kas tead, et kui süüa kummikomme ja juua peale tuntud USA karastusjooki, siis võid oma plommidega hüvasti jätta? Ja kõigiga korraga. See peegeldub kõige paremini hambaarsti silmadest - ma uskusin, et nägin seal dollarimärke keerlemas. Ja kui ühe hamba pärast käid kolm korda a'25 min kohal ja iga kord 1000.- maksad, siis paneb mõtlema küll. 1 kuupmillimeeter mu luust ja selline äri! Kujutlen vaimusilmas ette hambaarstide motiveerivaid nädalakoosolekuid kus õpetatakse uusi müügistrateegiaid. Ja minu hambaarst saab mingi odava motivatsioonilse auhinna: "Nädala müügipuurija."

Vahelduseks käisin Tartus ühel SW taustaga õppival hambahaldjal nimega Kadi külas - 4 h lõualuude laialihoidmist ja kõik sai korda. Enda lõbustamiseks tegin tema keskendunud näost salaja mobiiliga pilti.

See veel rikkumata hing hakkab (peaks hakkama!) tulevikus nii mõtlema: üks hammas... 30 minutit... 1000.-.... päevas u 14 klienti ehk 14 000 käivet..... kuus 280 000 ..... aastas 3 360 000! Mina veel dollarimärke ei näe, aga äkki mõni parema kaameraga näeb.

Hosteli "Terviseks" juhataja tervitus köögikülastajatele. See hästi väikses kirjas asi vahetult tema pildi all on MILF

Ma ei unusta kunagi oma elu esimest Tartuskäimist. Mitte sellist tavalist teemat kus lähed autoga sõpradega kellegi sünnipäevale vaid robustset pealelendamist. Kus sa ei tea mis juhtuma hakkab! See esimene kord oli 18-aastasena kui spontaanselt koos kaas-psühholoogiarebase Stasiga otsustasime minna Streetrave'le! Ei olnud õrna aimugi mis pidu see on, aga seikluse eelaimdus tõmbas kõhu seest õõnsaks. Ei osanud end noortena bussis korralikult üleval pidada ning lõpuks oli pea kogu vanem rahvas liikunud bussi etteotsa ja bussijuht keeldus lisapissipeatuste tegemisest. Bussist väljatulles saime tuttavaks noorte tüdrukutega kellega rääkisime seni juttu kuni Streetrave läbi sai. Siis läksime ühe ühika poole, kus kursaka(a)slane Mairi pidi meile sõprade juures öömaja pakkuma. Vahepeal laulsime kõva häälega laule kuni ühest paneelikast viimaselt korruselt alla üks korvpallurimõõtu skinhead meile kallale tormas. Ta üritas mind jalaga lüüa, kuid õnneks nii õnnetult et suutsin ta jala läbi ime kinni püüda. Nii me siis seisime seal, hoidsin tal jalalabast kinni ja ta üritas mulle vastu nina anda. Lõpuks leppisime ära ja ta läks omataolistega edasi alkoholi tarbima. Õhtu lõppes esmakordse Tartu boheemlaseelu tutvumisega: "Ma ei tea kas 3. või 4. korrus on mingid vabad madratsid." Läksime, kuulasime kitarrimängu, laulsime ja ajasime tüdrukutega rumalat juttu. Süütutele Tallinna poistele oli see unustamatu kogemus.

Vahepeale jäävad Sõjakooli katsed, psühholoogide üritused, SW koolitused ja peod, Tudengipäevadest osavõtt, peatused mitmesugustel läbisõitudel jne. Nüüd tuleb ise põhjuseid leida.

Viimased korrad käisin Tartus sel kevadel Massaga klubis Maasikas stiilipeol (olime ainukesed kellel mingi stiil oli, õnneks maskeerisime end nii, et ka ise ennast vaevalt peeglist ära tundsime). Militaarstiilile lendasime peale siden**gri (mustaks värvitud näoga tunkedes Mass) ning sanitaarlaskurina (Dr Ots veepüstoliga). Turvamees tahtis meid välja visata, kui sidekaabliga lihtrahvast ümber piirama hakkasima, aga kõik lõppes õnneks hästi.

Tartus näeme (raisk)!

* * *

Olen sattunud nii mõnedegi inimestega viimasel ajal vaidlusse teemal, mida keegi elus teha tahab. Inimesed unistavad sellest, et teevad iga päev tööd mida tõsiselt armastavad ning gaifivad iga hetke sellest! Tremendous Jones väidab, et elu ongi raske ja raskeid asju peab õppima armastama tegema; sest kunagi võib saabuda hetk millal avastad, et neid asju mida sa arvasid armastavat tegevad sulle ikka ei meeldi teha. Ehk kõigest tüdineb!

Mõned lihtsalt suudavad teha otsuseid ja neist kinni hoida. Teine variant on raskem, aga kõlab paremini - samas ei tea kas see on ainuõige...