Maailma parima juhtimisõpiku "Dilberti printsiibi" üks esimesi lauseid. "Kui varem maksti töötajale hea töö eest rohkem palka, siis tänapäeval on raha asemele ilmunud suulised kiitused, 10 kroonised pildiraamid, motivatsioonilised harjutused jne." Kui emotsioon juba mõjub motiveerivalt, siis milleks minna materiaalseks? Sellepärast olengi suur koomiksite fänn, et nad on straight to the point! Kontekstist väljalõigatud olukord võib mõnikord tunduda hoopis adekvaatsemana kui kogu tervik! Lemmikust Dilbertile lisaks meeldib mulle ka Ernie - eriti onu Sidi kahtlased tegemised. Julmalt öeldes: neis õpetatakse ära tundma käitumismalle, millega üritatakse teist inimest vaimselt nii motiveerida, nii et tal kaob isu raha järele ning teine pool saab kõik endale hoida. Sama asi on müügiga üldse - teenus emotsiooni vastu. Oskus anda endast ilma intiimteenuseid osutamata midagi mille eest on teised nõus maksma - priceless!
Raudselt on mõnedel eriti eesrindlikel juhtidel oma tabeliga ignädalane check-list, mille on kirjas sellised asjad nagu: "Ütle midagi head täna Tarmole." Boss läheb teeb teo ära ning Tarmo unustab palgatõusu; tark juht teeb märke oma tabelisse ja tööpäev jätkub. Tarmo aga hoopis kiidab oma ülemust: kui tark ja ilus ta on ning kuidas oma töötajatest hoolib... Inimlik aspekt - kumb on lihtsam, kas kiita bossi kes sind sõimab või bossi kes su saavutusi tähele paneb?
See on töödanud ja töötab enamuse peal siiani; aga need neetud psühholoogiaõpingud panevad järjest enam mõtlema selle peale miks inimene midagi teeb. Ja analüüsid automaatselt, põnevusega, iga kord, kui keegi midagi sulle lihtsalt niisama ütleb. Hea tunne võib sinus tekkida, kuid kui siiraste silmade asemel vaatab sind virilalt naeratav suu, siis tead et midagi on valesti. Sisetunne ütleb kõik! Roman saatis mulle hiljuti ühe teadlaste poolt tehtud testi, kus saad üritada vahet teha siiralt naeratava vs mittesiiralt naeratava inimese vahel. Ma panin 9 õieti 20t ja kõik teised panid vähemalt 15 täppi. Nii et jama lugu. Aga see eest tekkis sügav huvi hakata jälgima inimesi, kelle EQ-d ma ülikõrgeks pean ning nende reageeringuid jälgima. Ja leida kordused ning seosed enda käitumise ja sellest tingitud objekti käitumise järel! Äkki märgiks hoopis teatud järelkäitumise järel huvitunult demonstratiivselt kalendrisse ristikese? Dresseerida oma ohvrit ja hakata hoopis läbi nende ristikeste tema elu kontrollima. Kui harjumused on kinnistunud, siis lihtsalt üks päev sa ristikest ei joonista ning sellest tekib paanika. Luban et see on naljaks.
Põhiline viga on see, et arvatakse, et psühholoogiaga kokkupuutunud inimesed on kõige paremad mõjutajad. Minu meelest suudavad nad ainult paremini mõjutamist ära tunda... Ja see on fantastiline tunne!
Raamatupidajast, finantstöötajast või matemaatikust lapsevanem on suurim kingitus, mis saab ühel noorel inimesel olla! Numbrid ei valeta, aga inimesed teevad seda kogu aeg. Kui hakkad tulevikus mingit kokkulepet sõlmima, kus kõik tundub lihtsalt niivõrd super ja lollikindel, siis peaksid su peas hakkama alarmikellad lööma paljalt sinus tekkiva tunde pärast. Kõik petuskeemid on üles ehitatud inimese emotsionaalsusele ning võimetusele ahnuses kainelt mõelda.
Kuidas teha vahet pettusel? Kui kokkuleppe sõlmimisel kasutab su oponent argumentidena liiga palju emotsionaalseid väljendeid ning liiga vähe konkreetseid numbreid. Ja inimesed kardavad kasutada numbreid - nende väljaütlemine tekitab ebamugavustunnet, kuigi see on just see mille eesmärk ongi kogu jutuajamine. Võti kõikvõimaliku info saamisel on küsida numbrilisi väärtusi: kui palju maksab, kui suur on garantii, mis kuupäevaks jne.
Ainukesed sõnad millega ei saa nihverdada on "jah" ja "ei" tüüpi sõnad
Pehmed väärtused ei ole kõik. Ei ürita öelda, et neid ei peaks olema - vastupidi, nendele põhiargumendile, emotsioonidele, tugineb pea kogu kolmas ehk teenindussektor. Ning mulle meeldivad üle kõige viisakalt ja positiivselt käituvad inimesed! Pehmed väärtused on väga olulised, kuid nad tuginevad ikka millelegi kõvemale ning ilma viimasete pole ka esimesel mõtet. Õppimine siiras olema ei tähenda pealiskaudseid grimasse ja märkusi vaid sügavamalt tulevat austust teise inimese vastu.
Jan 22, 2008
Peda Folk 2008 alustab!
Käin ikka alumnina läbi TLÜ Üliõpilasesinduse aktiivsemate liikmetega läbi - aeg ajalt aitan ning aeg ajalt käin üritusi nautimas. Aastal 2005 tollase kultuuritoimkonna esimehena oli au korraldada ka Peda Folki - kahjuks sain 2 päeva enne üritust tänu headele värbamistulemustele kutse osalemaks tasuta Southwesterni organisatsioonijuhtide kruiisil-koolitusel Vahemerel, mida ei saanud kasutamata jätta. See toimus kevadise Hispaania rannikul Mallorcalt Gibraltarini ja siiamaani on meeles 24h tasuta Rootsi laud. Õnneks oli üks tragi üliinimene Egle nõus ürituse läbiviimise enda kanda võtma, nii et kõik läks lõpuks hästi!
Peda Folk 2005 organiseerimisel üritasin mängida Mr Hunt Kriimsilma - teie ees on tollase folgi plakat, mille ise Corelis pooleldi valmis nokitsesin kuid mis käiku ei läinud.
Fakt mille pärast õiged pedakad süda valutavad: ainulaadse Arbavere raju rebaste ristimise muutmine tavaliseks teklite ja tõrvikutega peoks. On inimesi, kellele ei meeldi sõna Peda. Üleminekuajal üritas keegi isegi seadust kehtestada: kes ütleb veel kord sõna Peda, peab kordama kümme korda Tallinna Ülikool. Õnneks keegi normaalsetest sõpradest sellega kaasa ei läinud. Sellel sõnal olevat halb maik - arvatakse, et kui kaob nimi, siis muutub kogu õppeprogramm imekombel paremaks, õppejõud targemaks ning õpilased usinamateks!
Väidetavalt puhuvad ülaltpoolt mitmesugused tuuled Peda Folgile ebasoodsalt... Uus kool, uus kord. Ise pooldan Tallinna Ülikooli, kuid usun, et nende mässumeelsete tudengite auks kes 1972. aastal esimest korda omaloominguõhtul kogunesid ja rahvusliku ärkamistunnetega selle folkloorifestivali lõid, oleks see suurim tänu. Nii palju erilisi hetki 36 aasta jooksul nii paljudele inimestele. Kes veel ei tea, siis kadunud Urmas Alender palus oma abikaasa kätt 12. Peda Folgil aastal 1985 (loodan, et kuupäevadega ei eksinud).
Võtsin vastu pakkumise olla sellel aastal Peda Folgi peakorraldaja... varem olin seda teinud aastal 2005 - täpselt järgmisel aastal, kui päris suurte probleemide tõttu eelmise meeskonna kogu know-how kaduma läks. Nii et pidime alustada tabula rasalt. Mäletan, et abiks oli jõudumööda väga kirju seltskond: Margit(haldusjuht), Eike(infoteadus), Hannes(IT), Egle (sotsiaaltöö), Liisi ja Maie(kunst) ning Kalle, kellest lihtsalt pean pikemalt rääkima!
Manhunt Estonia 2004 (vist) ja tööõpetuseõpetaja bakalaureusekraadiga mees on andnud välja ka oma plaadi ning on kuulus eriti oma esinemisega bändi "Elvis" koosseisus. Sellepärast oli tal ka hüüdnimi "The King" ning tüdrukud tegid temale isegi orkutisse community. Erinevalt tema eelkäijast eks-ühikatoanaabrist häbelikust Timost ei põlanud Kalle seltskonnameedia lehekülgi ning usun, et nii mõnigi 25-s eluaastates TLÜ vilistlastüdruk puhub aeg-ajalt tolmu südamekujuliselt karbilt, mis sisaldab vana artiklilt koos pildiga palja ülakehaga Kallest; neiu paneb mängima tema plaadi ja ohkab südamest. Peale paari pisarat peidab ta karbi uuesti hoolikalt ära.... Hull plaan on minna mõne nädala pärast koos paari pedarastiga Rootsi Ivarile külla: lisaks Kallele ka Eerik ja Beppo kehakultuurist. Veidi napsu, Kalle kitarr, laevasõit, uued tuttavad ja Rootsi. Juhuu!
Esimene Peda Folgi koosolek möödus vägevalt: kohal oli ports noori säravate silmadega inimesi kes kõik tahtsid midagi teha. Neid oli isegi üle 10e ja olid tulnud kokku kuulutustele mis TLÜs ilmusid. Meenub enda Folgi esimene koosolek 2005, kus esimesel koosolekul oli kohal 4 inimest. Järgmisel 3, kuid mitte ükski nendest kes esimesel kohal oli. Ning kolmas kord oli 2 inimest esimese koosoleku meeskonnast. Niivisi läks kolm kuud kuni viimasel koosolekul oli ligi 30 inimest - kõik ei mahtunud ruumigi!
Kuna aastate jooksul on väga palju muutunud, palusin noortel vabatahtlikel iga kord kui ma oma iganenud terminitega lagedale tulen koputada. Väheke infot, mis 3 aastaga sõnakäsitluses muutunud on ja meie suhtlemist veidi segasemaks tegi:
Minu ametlik tudengipõlv (2005) - Uute tudengipõlv (2008)
PEDA - TLÜ
Üliõpilasesindus - Üliõpilaskond
Kultuuritoimkond - Kultuuriklubi
Esinduse esimees - Üliõpilaskonna juhatuse esimees
tšikk - pihv
Üks asi, mis loodetavasti kunagi ei muutu:
Peda Folk Peda Folk
Unistan, et kunagi on Peda Folk Euroopa suurim tudengimuusika festival, mis kestab mitu päeva ning kus esinevad paljude erinevate rahvuste esinejad (nagu Eurovisioonil!). Ja publikuks ei ole mitte ainult tudengid vaid ka täiskasvanud kes käivad kaemas kuidas tänapäeva noored muusikat teevad!
Kui saatsin laiali esimest koosolekukutset, tundsin hiiri mööda selga alla jooksmas - olin juba unustanud selle naudingutunde, mis annab suurürituse korraldamine! Samas tean, et tuju on rollercoaster ja varsti saan maitsta kibedaid pettumuspisaraid. Ja koos minuga teevad seda mitmed väikesed noored nugised Tallinna Ülikoolis!
P.S. Veidi muud teemat: kellel on probleeme vastassoo mõistmisega, siis alljärgnev lehekülg pakub sellele päris mitmeid huvitavaid lahendusi:
http://www.finst.ee/ViivijaWagnerEPL.htm
Peda Folk 2005 organiseerimisel üritasin mängida Mr Hunt Kriimsilma - teie ees on tollase folgi plakat, mille ise Corelis pooleldi valmis nokitsesin kuid mis käiku ei läinud.Fakt mille pärast õiged pedakad süda valutavad: ainulaadse Arbavere raju rebaste ristimise muutmine tavaliseks teklite ja tõrvikutega peoks. On inimesi, kellele ei meeldi sõna Peda. Üleminekuajal üritas keegi isegi seadust kehtestada: kes ütleb veel kord sõna Peda, peab kordama kümme korda Tallinna Ülikool. Õnneks keegi normaalsetest sõpradest sellega kaasa ei läinud. Sellel sõnal olevat halb maik - arvatakse, et kui kaob nimi, siis muutub kogu õppeprogramm imekombel paremaks, õppejõud targemaks ning õpilased usinamateks!
Väidetavalt puhuvad ülaltpoolt mitmesugused tuuled Peda Folgile ebasoodsalt... Uus kool, uus kord. Ise pooldan Tallinna Ülikooli, kuid usun, et nende mässumeelsete tudengite auks kes 1972. aastal esimest korda omaloominguõhtul kogunesid ja rahvusliku ärkamistunnetega selle folkloorifestivali lõid, oleks see suurim tänu. Nii palju erilisi hetki 36 aasta jooksul nii paljudele inimestele. Kes veel ei tea, siis kadunud Urmas Alender palus oma abikaasa kätt 12. Peda Folgil aastal 1985 (loodan, et kuupäevadega ei eksinud).
Võtsin vastu pakkumise olla sellel aastal Peda Folgi peakorraldaja... varem olin seda teinud aastal 2005 - täpselt järgmisel aastal, kui päris suurte probleemide tõttu eelmise meeskonna kogu know-how kaduma läks. Nii et pidime alustada tabula rasalt. Mäletan, et abiks oli jõudumööda väga kirju seltskond: Margit(haldusjuht), Eike(infoteadus), Hannes(IT), Egle (sotsiaaltöö), Liisi ja Maie(kunst) ning Kalle, kellest lihtsalt pean pikemalt rääkima!
Manhunt Estonia 2004 (vist) ja tööõpetuseõpetaja bakalaureusekraadiga mees on andnud välja ka oma plaadi ning on kuulus eriti oma esinemisega bändi "Elvis" koosseisus. Sellepärast oli tal ka hüüdnimi "The King" ning tüdrukud tegid temale isegi orkutisse community. Erinevalt tema eelkäijast eks-ühikatoanaabrist häbelikust Timost ei põlanud Kalle seltskonnameedia lehekülgi ning usun, et nii mõnigi 25-s eluaastates TLÜ vilistlastüdruk puhub aeg-ajalt tolmu südamekujuliselt karbilt, mis sisaldab vana artiklilt koos pildiga palja ülakehaga Kallest; neiu paneb mängima tema plaadi ja ohkab südamest. Peale paari pisarat peidab ta karbi uuesti hoolikalt ära.... Hull plaan on minna mõne nädala pärast koos paari pedarastiga Rootsi Ivarile külla: lisaks Kallele ka Eerik ja Beppo kehakultuurist. Veidi napsu, Kalle kitarr, laevasõit, uued tuttavad ja Rootsi. Juhuu!
Esimene Peda Folgi koosolek möödus vägevalt: kohal oli ports noori säravate silmadega inimesi kes kõik tahtsid midagi teha. Neid oli isegi üle 10e ja olid tulnud kokku kuulutustele mis TLÜs ilmusid. Meenub enda Folgi esimene koosolek 2005, kus esimesel koosolekul oli kohal 4 inimest. Järgmisel 3, kuid mitte ükski nendest kes esimesel kohal oli. Ning kolmas kord oli 2 inimest esimese koosoleku meeskonnast. Niivisi läks kolm kuud kuni viimasel koosolekul oli ligi 30 inimest - kõik ei mahtunud ruumigi!
Kuna aastate jooksul on väga palju muutunud, palusin noortel vabatahtlikel iga kord kui ma oma iganenud terminitega lagedale tulen koputada. Väheke infot, mis 3 aastaga sõnakäsitluses muutunud on ja meie suhtlemist veidi segasemaks tegi:
Minu ametlik tudengipõlv (2005) - Uute tudengipõlv (2008)
PEDA - TLÜ
Üliõpilasesindus - Üliõpilaskond
Kultuuritoimkond - Kultuuriklubi
Esinduse esimees - Üliõpilaskonna juhatuse esimees
tšikk - pihv
Üks asi, mis loodetavasti kunagi ei muutu:
Peda Folk Peda Folk
Unistan, et kunagi on Peda Folk Euroopa suurim tudengimuusika festival, mis kestab mitu päeva ning kus esinevad paljude erinevate rahvuste esinejad (nagu Eurovisioonil!). Ja publikuks ei ole mitte ainult tudengid vaid ka täiskasvanud kes käivad kaemas kuidas tänapäeva noored muusikat teevad!
Kui saatsin laiali esimest koosolekukutset, tundsin hiiri mööda selga alla jooksmas - olin juba unustanud selle naudingutunde, mis annab suurürituse korraldamine! Samas tean, et tuju on rollercoaster ja varsti saan maitsta kibedaid pettumuspisaraid. Ja koos minuga teevad seda mitmed väikesed noored nugised Tallinna Ülikoolis!
P.S. Veidi muud teemat: kellel on probleeme vastassoo mõistmisega, siis alljärgnev lehekülg pakub sellele päris mitmeid huvitavaid lahendusi:
http://www.finst.ee/ViivijaWagnerEPL.htm
Jan 15, 2008
Keskkonnapsühholoogia. Appi, ajateenistus!
Ma arvan, et meie tööjuures toimus üks huvitav psühholoogiline protsess, mis võiks sobida mõnele keskkonnapsühholoogile lõputööks:
Nimelt kui vanas kontoris istusid kõik 8 töötajat ühe suure ümmarguse laua taga nagu kuningas Arturi rüütlid, siis nüüd, uues kontoris istume paaris kaks inimest ühe kandilise laua taga üksteise vastas. Kontorisse tulles sai igaüks endale koha valida ning antud sündroomi panin tähele alles eile. Ja väidetavalt ei olnud ka ükski teine kolleeg seda avastanud ehk käitumine oli täiesti mitteteadlik!
Inimeste nimed laudade kaupa:
Laud nr 1: Liia ja Lilian
Laud nr 2: Kadri ja Karin
Laud nr 3: Kristi ja Kristina
Laud nr 4: Lauri ja ... Margus
Ehk meie, meeste, laud on see kus on harmoonia häiritud. Üks meist peab asenduma kas Lauribella, Margussu, Lalauri, Magina või muu nimega tegelasega. Või lihtsalt nime vahetama.
Nii, et Toomas Niit koos keskkonnapsühholoogia komisjoniga võiks seda analüüsida... Kas sellele fenomenile oleks mingi seletus või on see lihtsalt juhus?
Oli au päästa hädast kallis kursaõde, kes on Viimsi kooli psühholoog. Nimelt inimene, kes pidi rääkima sõjaväest ei ilmunud kohale. Läksin ise. Üritasin klassi motiveerida nii palju kui oskasin, kuid kedagi vist ära pöörata ei õnnestunud. Enamus uuris hoopis selle kohta kuidas sealt ära pääseda. Kas osta arst lihtsalt ära või lasta püksi, mängida komisjoni ees meesteihalejat, öelda et on paanikahood, suu vahtu ajada, näidata tõmblevat nimetissõrme, vahetada usku, enne minekut üks asunik ära lahendada ja teine pähe kallata, mainida hobina lõhkeainet ja näidata rahakoti vahel olevaid relvade pilte koos hellitusnimedega (Lulu, Musike, Pamela vm) - eelnevast nimekirjast on muide vaid üks asi mida ajateenistusest pääsemiseks minu andmetel päriselt veel tehtud ei ole. Et pääseda riigi ja rahva kaitsmisest. Isegi meie kallis TLÜ maskott Eksmati oli metsaväes teeninud!
Annaks veel ühe nipi potensiaalsetele ajateenistusepelguritele. Selle idee sain ühest vanast anektoodist:
Jänes jookseb juubeldades mööda metsa ja vastu tuleb karu, kes küsib:
"Noh pikk-kõrv, miks nii õnnelik?"
"Jess, sain sõjaväest ära!"
"Oi, ma sain ka just kutse... Palun, aita mul ka ära pääseda!"
Jänes käib ringi ümber karu vaatab siit ja sealt.
"Sa oled päris terve," teatab Jänes lõpuks: "Ainuke võimalus on kahe telliskiviga munad lömastada!"
"Hmm... No teeme ära, ikka parem kui aasta aega ära raisata."
Karu võtab julgustuseks kõvasti napsu ja jänes teeb asja ära. Siis on komisjoniminek. Uksest välja tulles on Karul väga mõtlik nägu peas...
Jänes küsib: "No kas said ära?"
"Jah..."
"Mis ma ütlesin! Munade pärast ikka jah?"
"Ei, mul olid lampjalad."
Nimelt kui vanas kontoris istusid kõik 8 töötajat ühe suure ümmarguse laua taga nagu kuningas Arturi rüütlid, siis nüüd, uues kontoris istume paaris kaks inimest ühe kandilise laua taga üksteise vastas. Kontorisse tulles sai igaüks endale koha valida ning antud sündroomi panin tähele alles eile. Ja väidetavalt ei olnud ka ükski teine kolleeg seda avastanud ehk käitumine oli täiesti mitteteadlik!
Inimeste nimed laudade kaupa:
Laud nr 1: Liia ja Lilian
Laud nr 2: Kadri ja Karin
Laud nr 3: Kristi ja Kristina
Laud nr 4: Lauri ja ... Margus
Ehk meie, meeste, laud on see kus on harmoonia häiritud. Üks meist peab asenduma kas Lauribella, Margussu, Lalauri, Magina või muu nimega tegelasega. Või lihtsalt nime vahetama.
Nii, et Toomas Niit koos keskkonnapsühholoogia komisjoniga võiks seda analüüsida... Kas sellele fenomenile oleks mingi seletus või on see lihtsalt juhus?
* * *
Oli au päästa hädast kallis kursaõde, kes on Viimsi kooli psühholoog. Nimelt inimene, kes pidi rääkima sõjaväest ei ilmunud kohale. Läksin ise. Üritasin klassi motiveerida nii palju kui oskasin, kuid kedagi vist ära pöörata ei õnnestunud. Enamus uuris hoopis selle kohta kuidas sealt ära pääseda. Kas osta arst lihtsalt ära või lasta püksi, mängida komisjoni ees meesteihalejat, öelda et on paanikahood, suu vahtu ajada, näidata tõmblevat nimetissõrme, vahetada usku, enne minekut üks asunik ära lahendada ja teine pähe kallata, mainida hobina lõhkeainet ja näidata rahakoti vahel olevaid relvade pilte koos hellitusnimedega (Lulu, Musike, Pamela vm) - eelnevast nimekirjast on muide vaid üks asi mida ajateenistusest pääsemiseks minu andmetel päriselt veel tehtud ei ole. Et pääseda riigi ja rahva kaitsmisest. Isegi meie kallis TLÜ maskott Eksmati oli metsaväes teeninud!
Annaks veel ühe nipi potensiaalsetele ajateenistusepelguritele. Selle idee sain ühest vanast anektoodist:
Jänes jookseb juubeldades mööda metsa ja vastu tuleb karu, kes küsib:
"Noh pikk-kõrv, miks nii õnnelik?"
"Jess, sain sõjaväest ära!"
"Oi, ma sain ka just kutse... Palun, aita mul ka ära pääseda!"
Jänes käib ringi ümber karu vaatab siit ja sealt.
"Sa oled päris terve," teatab Jänes lõpuks: "Ainuke võimalus on kahe telliskiviga munad lömastada!"
"Hmm... No teeme ära, ikka parem kui aasta aega ära raisata."
Karu võtab julgustuseks kõvasti napsu ja jänes teeb asja ära. Siis on komisjoniminek. Uksest välja tulles on Karul väga mõtlik nägu peas...
Jänes küsib: "No kas said ära?"
"Jah..."
"Mis ma ütlesin! Munade pärast ikka jah?"
"Ei, mul olid lampjalad."
Jan 13, 2008
Juured: mõjutused sugupuust.
Seoses korteri remondiga olen sunnitud mõni aeg elama vanematekodus Sauel - see võib olla suhteliselt traumeeriv kogemus inimestele kes on juba aastaid vabad olnud. Enamik normaalsetel vanematel sõidab katus õnnest ära - lastekasvatamisaeg on tagasi! Kaks nippi koduse elu frustratsiooni vähendamiseks:
1. Alati kui sind hüütakse, vasta: "Aitäh, mul on kõht täis!" (ei väsi seda kordamast)
2. Kui ema hakkab küsima su projektide, kooli, töö vm kohta, siis ole võimalikult napisõnaline. Eriti käib see kooli eksamite ja õppimise kohta. Kuldne reegel on mitte kunagi pühendada vanemaid protsessi vaid ainult tulemusse! Kui mainid, et sul on ülehomme eksam, siis saad ühe kõne homme kui ta küsib kas oled juba õppima hakanud, teise kõne vahetult peale eksamit: "kuidas läks" ja kolmanda(id) kõne(sid) hinde teadasaamiseni koos kommentaaridega kas seda hinnet parandada ka saab ning millal seda teha kavatsed? Ma ise vaikin terve semestri ning alles peale sessi kirjutan üldise tulemustemaili. Las ohivad-ahhetavad!
NB! Kui sul on sõbrad või vennad-õed, siis instrueeri neid; muidu võivad nad tahtmatult kogu sinu strateegia oma lobisemisega luhta keerata!
Pean tunnistama, et absoluutselt ei sallinud sellist uurimist ja endale tundus olukord väga hull, mõtlesin, et vahetan oma telefoni nr-i ära. Kestis see seni kuni mu õde Egiptusesse ära kolis. Viimase lapse kodust lahkumise järel hakkasid nad rohkem oma hobidega tegelema - ja huvi oma poja tegemiste vastu jahenes. Samas õpid ka ise oma vanemaid hindama kui neid nii tihti ei näe ning hakkad taas tundma huvi nende tegevuste vastu. Nii tabasin end täna järjekordselt söögilauas istudes (kui olen kodus on söögikord päevas 8 korda: hommikusöök, lõunaoode, lõuna, teeminut nr 1, teeminut nr 2, võilevad, õhtusöök, öine snäkk) ema-isaga rääkimast oma suguvõsa kohta. Meie vanavanematest on elus vaid üks emapoolne, kumbagi vanaisa ma näinud ei ole. Jutt hakkas igaljuhul sujuma ja vanemad tõid välja mõned must-valged pildid. Päris huvitav: olin šokeeritud võimsatest tunnetest mis mu sees tekkisid!
minu emapoolse vanavanaema Anna (neiupõlvenimi Graf) pulmad koos oma abikaasa - Türgi sõja veterani Märt Risuga
Ema isapoolne suguvõsa oli pärit Pärnumaalt. Nad olid jõukad talupidajad, peaaegu nagu mõisnikud - neile kuulus tollane Vändra rippsild, saeveski, vesiveski, 4 talu, palju metsa ja põllumaad. Perekonnanimeks oli algul Wechterstein, mille nad eestistasid Vihtreks; väidetavalt on selle järgi saanud oma nime ka üks koht Pärnumaal - Vihtra. Vanavanaisa Juhan hindas kõrgelt haridust ja kõik lapsed pidid lõpetama gümnaasiumi. Tema igapäevatööks oli oma suurmajapidamise juhatamine, ta armastas lugeda ning malet mängida. Kui saabus vene aeg, oleks kõikide eelduste kohaselt selline perekond esimesena Siberisse saadetud; õnneks oskas vanavanaisa seda ette näha. Ta jagas kogu oma varanduse oma sulaste vahel laiali ning põgenes koos perekonnaga Järvamaale Preedi külla, kus nad elasid pisikeses kõrvalhoones, mille täiskasvanud vanaisa Ado neile muretses. Juhan hakkas tegelema sepatööga ning abikaasa Erna talitas kodus. Niiviisi pääsesid nad punase terrori käest. Sõja ajal töötas mu vanaisa, tol ajal üsna noor (1924 a. sündinud) Ado Vihtre Tõllas pearaamatupidajana. Sealt suunati ta Ervitale tööle, kus tutvus vanaema Heljuga, nad abiellusid ning nende perre sündis mu ema Karme ja onu Kalle. Mõne aja pärast läksid nende teed lahku ning Aadu kolis Rakverre teist tööd tegema - see puudutas samuti pearaamatupidamist. Seal sai ta tuntuks kui Rakvere malemeister ning kõva kalamees. Ta suri mõned aastad enne minu sündi ajuveresoone lõhkemisel. Olgu veel öeldud, et Vihtrete traditsiooni kohaselt pannakse kordamööda iga järgneva esimese poisslapse nimeks Juhan ning seejärel Ado. Nii et minu nimi peaks praegu olema uuesti Ado. Täpselt nagu ühes mu lemmikraamatus "Sada aastat üksindust."
Keskel vanaisa Ado oma vanemate Erna (neiupõlvenimi Juhanson) ja Juhan Vihtrega
Vanaema Helju ja vanaisa Ado Vihtre
Vanaema koos minu ema Karme ja onu Kallega
Isapoolsed esivanemad: samuti puhastverd eestlased pärit Võrumaalt. Vanaema oli pärit kuuelapselisest (kaks õde, Aino ja kolm venda) suhteliselt vaesest talupojaperest. Vanemad varjasid oma poisslapsi nii venelaste kui sakslaste mobiliseerimise eest; edutult - selle eest lasti kaks venda venelaste poolt maha. See ei olnud takistuseks üritada nooremat venda Vene sõjaväkke värbamast. Meeleheitel vanavanemad viisid poja päästmiseks komissariaati seapõrsa. Siiski saadeti vanaonu hiljem segastel asjaoludel Siberisse, kus ta sai 25+5 aastat vangistust. Täiskarsklase ja kõva töömehena tõusis ta seal ehitustööde juhiks ning saabus peale karistusaega koos Venemaal sündinud pojaga tagasi Eestisse. Nagu isa jutust aru sain olid Lõuna-Eesti mehed Nõukogude võimu peale eriti vihased - väga palju esines igasugu vastuhakkamist ning palju oli ka metsavendi.
Vanaema Aino Ots, neiupõlvenimega Kookmaa (kahjuks neist vanaisaga koos pilte säilinud ei ole)
Aino ja Vaino lapsed: vasakult Harry, Lea, isa Aidu, Säili ja Taimo
Vanaisa oli pärit jõukast suurtalust, mis laostus peale salapärast tulekahjut - hävis suur osa pere varast. Vanaemaga abiellunult ei olnud Vainol mitte kusagil elada - kahemehesaag, hobune ja tragi naine aitasid hädast välja! Kahekesi ehitasid nad aastaga endale Tootsi külla pisikese talumaja, kus kasvatasid üles 5 last. Kadunud vanaema rääkis kuidas nad talvel kaheksi majapalke metsas tegemas käisid. Vanaisal olid ainukesena oma külas autojuhiload - ta käis tihti Peterburi vahet pikkasid otsi tegemas. Väidetavalt oli ta rahva hulgas tänu positiivsele ellusuhtumisele populaarne tegelane, teda kutsuti paljudele üritustele ning eeldatavasti olid just head kontaktid need mis ta vene väkke võtmisest päästsid. Käis metsas jahil ja kalal üsna palju - ning peale seda kutsus kogu seltskonna oma tallu teed jooma.
Vanaisa Vaino Ots paremal
Ei saa esitleda oma suguvõsast suuri sõjasangareid, kuid on üks asi mille üle uhke olen - mõlemad vanavanemad olid väga eestimeelsed. Ema rääkis kuidas ta isa talle salaja Pätsi ja Laidoneri raamatut näitas ning nad öösel salaja koos Ameerika Häält kuulasid. Isa õppis aga oma ema käest koos õdede-vendadega sahvris Eesti hümni laulma.
Usun, et ei ole ainus, kes seda tunneb. Kui vaatad oma sugupuud ja näed ennast selles inimeste ahelas; sina kui loomulik jätk ja kõikide nende fantastiliste inimeste elutöö tulemus, siis kaob järsku selline pisikese inimese tunne. Oled üks tähtis osake kes viib edasi mingit sõnumit, mis sai alguse juba väga ammu siis kui esimene orgaaniline aineke tekkis, kalast kahepaikne sai, pärdik puu otsast alla tuli, osavinimesed Euroopasse rändasid ja eesti rahvus tekkis. Nad kõik loodavad, et neid alt ei veata - nemad tegid kõik endast oleneva, et oma verd edasi anda; nüüd on meie põlvkonna kord! Mitmesugused usundid kirjeldavad esivanemaid kui neid kes meie tegevust iga päev jälgivad. Wow, ma ei olegi üksi - kujutan ette milline muljetavaldava suurusega virtuaalne publik praegu üle minu õla arvutiekraani piilub!
Usun, et paljud on mõelnud selle üle, et millised tahaksid et nende lapse(lapselapselapse)d oleksid? Eeldan, et enamus soovib et nad oleksid edukad, ilusad, terved, tugevad ühesõnaga megainimesed - sinust pärit! Edevuse eest kaitsetu inimesena peaksid nad loomulikult sind esile tõstma. Kõik järeltulijad panevad su pildi auga oma direktori või presidendi lauale ja piidlevad seda aeg-ajalt aukartusega ning selgitavad külalistele uhkusega: "See oli minu vanaisa (või vanaema), ta oli see ja tegi seda ja seda ning selle praeguses olukorras olles ütleks ta niimodi:.... (mingi jube tark lause) Ja nii me teemegi - me ei tohi temast halvemad olla!"
Vanemal ajal oli elu raskem ja mida rohkem aega tagasi, seda raskem see oli. Keerulistel aegadel oma elu ja mis veel tähtsam, oma laste elude eest võitlemine; raske töö tegemine, puuduse kannatamine, ühesõnaga pingutamine parema ja õnnelikuma elu nimel. Elasid oma elu nii hästi-halvasti kui oskasid. Ja nüüd on sinu etteaste! On ülihea tunne vaadata silma neile karmide näojoontega tõsistele inimestele must-valgete fotode peal ja kuulata nende elust! Tänan teid kõiki kogu südamest!
Nii et kes veel kahelda julgeb - elul ikkagi on mõte. Vähemalt minu isu õppida Soojustehnika eksamiks sai mõnusalt hoogu juurde! Jeehaa!
1. Alati kui sind hüütakse, vasta: "Aitäh, mul on kõht täis!" (ei väsi seda kordamast)
2. Kui ema hakkab küsima su projektide, kooli, töö vm kohta, siis ole võimalikult napisõnaline. Eriti käib see kooli eksamite ja õppimise kohta. Kuldne reegel on mitte kunagi pühendada vanemaid protsessi vaid ainult tulemusse! Kui mainid, et sul on ülehomme eksam, siis saad ühe kõne homme kui ta küsib kas oled juba õppima hakanud, teise kõne vahetult peale eksamit: "kuidas läks" ja kolmanda(id) kõne(sid) hinde teadasaamiseni koos kommentaaridega kas seda hinnet parandada ka saab ning millal seda teha kavatsed? Ma ise vaikin terve semestri ning alles peale sessi kirjutan üldise tulemustemaili. Las ohivad-ahhetavad!
NB! Kui sul on sõbrad või vennad-õed, siis instrueeri neid; muidu võivad nad tahtmatult kogu sinu strateegia oma lobisemisega luhta keerata!
Pean tunnistama, et absoluutselt ei sallinud sellist uurimist ja endale tundus olukord väga hull, mõtlesin, et vahetan oma telefoni nr-i ära. Kestis see seni kuni mu õde Egiptusesse ära kolis. Viimase lapse kodust lahkumise järel hakkasid nad rohkem oma hobidega tegelema - ja huvi oma poja tegemiste vastu jahenes. Samas õpid ka ise oma vanemaid hindama kui neid nii tihti ei näe ning hakkad taas tundma huvi nende tegevuste vastu. Nii tabasin end täna järjekordselt söögilauas istudes (kui olen kodus on söögikord päevas 8 korda: hommikusöök, lõunaoode, lõuna, teeminut nr 1, teeminut nr 2, võilevad, õhtusöök, öine snäkk) ema-isaga rääkimast oma suguvõsa kohta. Meie vanavanematest on elus vaid üks emapoolne, kumbagi vanaisa ma näinud ei ole. Jutt hakkas igaljuhul sujuma ja vanemad tõid välja mõned must-valged pildid. Päris huvitav: olin šokeeritud võimsatest tunnetest mis mu sees tekkisid!
Emapoolsed esivanemad: puhastverd eestlased, pärit Kesk-Eestist. Ema emapoolne suguvõsa oli pärit Mulgimaalt. Vanavanaema oli väga töökas ja energiline taluperenaine, tema abikaasa (suurte mustade kulmude ja võimsate vuntsidega pikka kasvu tüüp) oli käinud Türgi sõjas ja umbes 32-aastasena kodumaale tagasi jõudnuna võttis vanavanaema naiseks ning tegid koos Ervitale talu. Elatiseks tegi Märt puusepatööd - põllutöö talle eriti ei istunud). Kahjuks suri ta juba 40 aastaselt ebaõnnestunud pimesooleoperatsiooni tagajärjel. Minu vanaema Helju jäi koos vanavanaema ning oma lastega (minu ema ja onuga) Ervitale kus ta tutvus vanaisaga.
minu emapoolse vanavanaema Anna (neiupõlvenimi Graf) pulmad koos oma abikaasa - Türgi sõja veterani Märt RisugaEma isapoolne suguvõsa oli pärit Pärnumaalt. Nad olid jõukad talupidajad, peaaegu nagu mõisnikud - neile kuulus tollane Vändra rippsild, saeveski, vesiveski, 4 talu, palju metsa ja põllumaad. Perekonnanimeks oli algul Wechterstein, mille nad eestistasid Vihtreks; väidetavalt on selle järgi saanud oma nime ka üks koht Pärnumaal - Vihtra. Vanavanaisa Juhan hindas kõrgelt haridust ja kõik lapsed pidid lõpetama gümnaasiumi. Tema igapäevatööks oli oma suurmajapidamise juhatamine, ta armastas lugeda ning malet mängida. Kui saabus vene aeg, oleks kõikide eelduste kohaselt selline perekond esimesena Siberisse saadetud; õnneks oskas vanavanaisa seda ette näha. Ta jagas kogu oma varanduse oma sulaste vahel laiali ning põgenes koos perekonnaga Järvamaale Preedi külla, kus nad elasid pisikeses kõrvalhoones, mille täiskasvanud vanaisa Ado neile muretses. Juhan hakkas tegelema sepatööga ning abikaasa Erna talitas kodus. Niiviisi pääsesid nad punase terrori käest. Sõja ajal töötas mu vanaisa, tol ajal üsna noor (1924 a. sündinud) Ado Vihtre Tõllas pearaamatupidajana. Sealt suunati ta Ervitale tööle, kus tutvus vanaema Heljuga, nad abiellusid ning nende perre sündis mu ema Karme ja onu Kalle. Mõne aja pärast läksid nende teed lahku ning Aadu kolis Rakverre teist tööd tegema - see puudutas samuti pearaamatupidamist. Seal sai ta tuntuks kui Rakvere malemeister ning kõva kalamees. Ta suri mõned aastad enne minu sündi ajuveresoone lõhkemisel. Olgu veel öeldud, et Vihtrete traditsiooni kohaselt pannakse kordamööda iga järgneva esimese poisslapse nimeks Juhan ning seejärel Ado. Nii et minu nimi peaks praegu olema uuesti Ado. Täpselt nagu ühes mu lemmikraamatus "Sada aastat üksindust."
Keskel vanaisa Ado oma vanemate Erna (neiupõlvenimi Juhanson) ja Juhan Vihtrega
Vanaema Helju ja vanaisa Ado Vihtre
Vanaema koos minu ema Karme ja onu KallegaIsapoolsed esivanemad: samuti puhastverd eestlased pärit Võrumaalt. Vanaema oli pärit kuuelapselisest (kaks õde, Aino ja kolm venda) suhteliselt vaesest talupojaperest. Vanemad varjasid oma poisslapsi nii venelaste kui sakslaste mobiliseerimise eest; edutult - selle eest lasti kaks venda venelaste poolt maha. See ei olnud takistuseks üritada nooremat venda Vene sõjaväkke värbamast. Meeleheitel vanavanemad viisid poja päästmiseks komissariaati seapõrsa. Siiski saadeti vanaonu hiljem segastel asjaoludel Siberisse, kus ta sai 25+5 aastat vangistust. Täiskarsklase ja kõva töömehena tõusis ta seal ehitustööde juhiks ning saabus peale karistusaega koos Venemaal sündinud pojaga tagasi Eestisse. Nagu isa jutust aru sain olid Lõuna-Eesti mehed Nõukogude võimu peale eriti vihased - väga palju esines igasugu vastuhakkamist ning palju oli ka metsavendi.
Vanaema Aino Ots, neiupõlvenimega Kookmaa (kahjuks neist vanaisaga koos pilte säilinud ei ole)
Aino ja Vaino lapsed: vasakult Harry, Lea, isa Aidu, Säili ja TaimoVanaisa oli pärit jõukast suurtalust, mis laostus peale salapärast tulekahjut - hävis suur osa pere varast. Vanaemaga abiellunult ei olnud Vainol mitte kusagil elada - kahemehesaag, hobune ja tragi naine aitasid hädast välja! Kahekesi ehitasid nad aastaga endale Tootsi külla pisikese talumaja, kus kasvatasid üles 5 last. Kadunud vanaema rääkis kuidas nad talvel kaheksi majapalke metsas tegemas käisid. Vanaisal olid ainukesena oma külas autojuhiload - ta käis tihti Peterburi vahet pikkasid otsi tegemas. Väidetavalt oli ta rahva hulgas tänu positiivsele ellusuhtumisele populaarne tegelane, teda kutsuti paljudele üritustele ning eeldatavasti olid just head kontaktid need mis ta vene väkke võtmisest päästsid. Käis metsas jahil ja kalal üsna palju - ning peale seda kutsus kogu seltskonna oma tallu teed jooma.
Vanaisa Vaino Ots paremalEi saa esitleda oma suguvõsast suuri sõjasangareid, kuid on üks asi mille üle uhke olen - mõlemad vanavanemad olid väga eestimeelsed. Ema rääkis kuidas ta isa talle salaja Pätsi ja Laidoneri raamatut näitas ning nad öösel salaja koos Ameerika Häält kuulasid. Isa õppis aga oma ema käest koos õdede-vendadega sahvris Eesti hümni laulma.
Usun, et ei ole ainus, kes seda tunneb. Kui vaatad oma sugupuud ja näed ennast selles inimeste ahelas; sina kui loomulik jätk ja kõikide nende fantastiliste inimeste elutöö tulemus, siis kaob järsku selline pisikese inimese tunne. Oled üks tähtis osake kes viib edasi mingit sõnumit, mis sai alguse juba väga ammu siis kui esimene orgaaniline aineke tekkis, kalast kahepaikne sai, pärdik puu otsast alla tuli, osavinimesed Euroopasse rändasid ja eesti rahvus tekkis. Nad kõik loodavad, et neid alt ei veata - nemad tegid kõik endast oleneva, et oma verd edasi anda; nüüd on meie põlvkonna kord! Mitmesugused usundid kirjeldavad esivanemaid kui neid kes meie tegevust iga päev jälgivad. Wow, ma ei olegi üksi - kujutan ette milline muljetavaldava suurusega virtuaalne publik praegu üle minu õla arvutiekraani piilub!
Usun, et paljud on mõelnud selle üle, et millised tahaksid et nende lapse(lapselapselapse)d oleksid? Eeldan, et enamus soovib et nad oleksid edukad, ilusad, terved, tugevad ühesõnaga megainimesed - sinust pärit! Edevuse eest kaitsetu inimesena peaksid nad loomulikult sind esile tõstma. Kõik järeltulijad panevad su pildi auga oma direktori või presidendi lauale ja piidlevad seda aeg-ajalt aukartusega ning selgitavad külalistele uhkusega: "See oli minu vanaisa (või vanaema), ta oli see ja tegi seda ja seda ning selle praeguses olukorras olles ütleks ta niimodi:.... (mingi jube tark lause) Ja nii me teemegi - me ei tohi temast halvemad olla!"
Vanemal ajal oli elu raskem ja mida rohkem aega tagasi, seda raskem see oli. Keerulistel aegadel oma elu ja mis veel tähtsam, oma laste elude eest võitlemine; raske töö tegemine, puuduse kannatamine, ühesõnaga pingutamine parema ja õnnelikuma elu nimel. Elasid oma elu nii hästi-halvasti kui oskasid. Ja nüüd on sinu etteaste! On ülihea tunne vaadata silma neile karmide näojoontega tõsistele inimestele must-valgete fotode peal ja kuulata nende elust! Tänan teid kõiki kogu südamest!
Nii et kes veel kahelda julgeb - elul ikkagi on mõte. Vähemalt minu isu õppida Soojustehnika eksamiks sai mõnusalt hoogu juurde! Jeehaa!
Jan 11, 2008
Kaamos. Kuldkerad 2008. Lapsekulturism ja -aeroobika.
Mõtlesin täna universaalsete sõnade peale; sõnade peale, mida saab kasutada igalpool ja igas kontekstis ilma et rääkija rumalana tunduks. Diskursus, paradigma... Hiljuti leidsin ühest blogist sellise sõna nagu kaamos.
"Kaamos on meist ette jõudnud," ütleb üksik rüütel oma kannupoisile kui nad järjekordsest inimtühjast külast mööda ratsutasid.
"Kaamos, tagane," ütles Gandalf ja tõstis võlukepi ette!
"Kaamos neid võtku," ütles Toots ja viskas esimese mätta.
"Kui palju õiendad, siis äigan sulle kaamosega!"
"Igal aastal rändavad tuhanded uruguai kääbuskaamosed oma mägiurgudest õitsvatele ristikheinaaasadele, et alustada talveks rasvakogumist ja partneri otsimist. See noor isaskaamos on ehitanud endale pesa ning alustab potensiaalsete partnerite emaskaamoste võrgutamist spetsiaalse paaritumistantsuga."
"Ja siis pesid nad endale kaamose maha ja hakkasid uuesti paganateks!"
"Häkkinen juhtis kuni eelviimase rajani, millal tekkis rike tema kaamoses ja ta oli sunnitud boksipeatuse tegema"
"Paha poiss! Palu kohe Peetrilt vabandust ja anna talle tema kaamos tagasi!"
"Sellise jumalateotuse peale pani suguharu nõid ekspeditsioonile kaamose peale."
"Vabandust Bruno, teil on veidi kaamost suunurgas.""Häkkinen juhtis kuni eelviimase rajani, millal tekkis rike tema kaamoses ja ta oli sunnitud boksipeatuse tegema"
"Paha poiss! Palu kohe Peetrilt vabandust ja anna talle tema kaamos tagasi!"
"Sellise jumalateotuse peale pani suguharu nõid ekspeditsioonile kaamose peale."
"Selle aasta kaamosesaagist jätkus koguni kahele külale!"
"...ja siis näitas ta mulle oma kaamost... see oli nii suur!"
Kirjutan praegu Viru keskuse Rahva Raamatu uues kohvikus - vaatlen uue Viru keskuse spordiklubi promomist allkorrusel. Nimelt on sinna pandud üles stepper ja jalgratas ning paar tibi, kes seal püüdlikult harjutusi teevad. www.myfitness.ee . Nagu näha üritatakse seal ainult tillikandjate vajadusele rõhuda, kuigi endale tundub, et eesti naised on need kes rohkem sporti teevad. Nii et kus on kangi tõstvad musklis eesti mehed? Ainult üks kõhn poisiohtu pikkade juustega vend vahetes vahepeal ühe tsiki välja. Kas keegi ei tea kuskohast saaks osta triibulist trikoo-jõumehe kostüümi? Paneks selle endale selga, määriks oma musklid toiduõliga kokku, võtaks taskusse ühe hantli kaasa ning läheks teeks tüdrukutega tutvust? Ja kutsuks samal ajal kohale mingi SL Õhtulehe ajakirjaniku.
Ilmus Eesti Reklaamiagentuuride Liidu raamat 2007. aasta "Kuldmuna" Eesti reklaami ja disainiauhindadest. Minu enda lemmik on Ibize brändi reklaam, kus Bruno õpetab Eva näitel kuidas daamidega käituma peab:
http://eral.vertical.ee/kuldmuna/index.php?page=showtoo&kid=3&s=atitle&id=510
Millegipärast Brexi ei oldud isegi välja toodud.
Kahjuks ei olnud sinna kvalifitseerunud mitte ühtegi erootilise teenuse reklaami, millest legendaarseimad ja enimtsiteerituimad (mis on minu arvates kõige õigem viis reklaami efektiivsuse mõõtmiseks!) on:
"Küsida võib kõike!"
"Helista mulle, mõtlen vaid sulle!"
Lisaks nendele on veel mitmesugused trükireklaame. Kahjuks ükski neist ei kvalifitseerunud antud konkursitele. Reklaamid, mida ei julgeta päris konkursile saata. Järmine aasta võiks teha konkursi "Kuldkerad 2008," kus tõstetakse esile ka neid žanreid.
Tööjuures pean otsima sobivaid Matrixi klippe bossile - üllatus üllatus; Youtubes olid Matrixi nime all pea ainult humoorikad jäljendused; klippe fimist endast oli vähem. Aga hea et nad vähemalt väga naljakad olid:
Ping-pong a'la Matrix http://www.youtube.com/watch?v=-dcmDscwEcI
Jalgpall a'la Matrix http://www.youtube.com/watch?v=iScwzYJo_a0
Karate a'la Matrix http://www.youtube.com/watch?v=4Dv13HOn4xY
Vitalil oli sünnipäev. Vitaliga tutvusin Gloria Veinikeldris ja minu arvates on ta varjusurmas täht meie näitlejate taevas. Käisime tal külas ühes talus Kernu lähedal ning veetsin enamus õhtust tema 6 aastase tütrega tegeledes. Ja oli lõbus, isegi kummaliselt hea tunne. Üks müüjatar Foorumist ütles enne, et ei jõua kojuminekut ära oodata - lapse nägemine teeb tuju alati heaks. Samal ajal kui teised laua taga napsu võtsid hakkasime meie Silveri ja ta tüdruku Janaga koos peretütrega rasvakriitidega papptaldrikutele joonistama. Silver suutis kohe alguses tüdruku nutma ajada, joonistades ühele tema kriipsujukudest Hitleri vuntsid ette. Hiljem joonistasime üksteisest portreid - nii hästi kui oskasime. Mulle tundus, et Silver tegi minust meelega koledama, aga eks otsustage ise.
Siit tekkiski mõte - lapsekulturism ja lapseaeroobika. Ma ei mõtle siin mitte lapse vaid lapsevanema tervisliku seisundi parandamist. On ju nii palju viise kuidas last üles tõsta?
"Üks-kaks-kolm-neli, laps üles ja põlvele ja maha ja kõhuli ning uuesti..." Nooremana (noh kuni õde veel 23-aastasena Eestis elas) viskasin endast aasta nooremat õde kogu aeg koju tulles õhku. Alustasin suht titeni ja jätkasin niiviisi paljude aastate jooksul. Ja kuna kilod tulevad aeglaselt siis muutusin ka niiviisi ise järk-järgult rohkem koormust taluvamaks. Äkki just see aitaski Santiago rajal ja Ernal?
Miks tänapäeva vanemate inimeste sportlik vorm soovida annab - sest nad ei tegele oma lastega! Õhkuviskamisharjumust laste peal realiseerisin ka USA perekondade juures kellega sõbraks sain - üllatus üllatus, nii paljud ütlesid: "My daddy would never do anything like that!" Rämpstoit ei tee midagi aktiivsele inimesele kes palju liigub ja kellel on positiivne ellusuhtumine!
Kallistamist-kehakontakti vanematega vajab laps normaalseks sotsiaalseks loomaks arenedes ülekõige. Ning paelegi - kui laps läheb kiiresti paksuks, siis saavad vanemad selle arvelt järjest tugevamaks!
Jan 8, 2008
Aktifotod!
Üks vanem härrasmees rääkis kunagi kuidas nad (6 sõpra) tudengipõlves ühes Tallinna ülikoolis (see võib olla ka tänapäeva Tallinna Ülikool aga ei pruugi olla) ühele oma boksikaaslasele tüdrukule nimega Kati (nimi muudetud!) pisikese üllatuse tegid. Viimane keeldus nendega üldse suhtlemast sh isegi "Tere" ütlemast. Tol ajal oli fotode tegemine väga kallis ja aeganõudev lõbu (käsitsi ilmutamine ju) ja tolsamal daamil oli kasutada õppe otstarbel kooli fotoaparaat. Fotograafiat õppis ta lisaerialana. Kord jättis ta oma kalli kaamera mõneks ajaks ühikas nädalavahetuseks ripakile ja needsamad kutid juhtusid seal lähedal õlut jooma. Julgust kogununa mõtlesid nad mõned pildid teha - iga vend laskis püksid rebadele ja tegi foto sellest kohast kus kõht ja jalad ühekorraga oma nime kaotavad (see väljend on Lutsu raamatust). Ja ikka eespoolt. Kati ilmutas pildid umbes kuu aja pärast ära ja eeldatavasti tegi ta seda tunnis koos teiste fotograafiaõpilastega õpetaja valvsa pilgu all... Peale seda ei teretanud ta oma boksikaaslasi jätkuvalt, mis ei tähendanud seda nagu ta ei oleks igal võimalikul hetkel neid kahtlase pilguga pealaest jalatallani takseerinud. Kas mees on oma uhkuse nägu?
Noored arad kutid nagu siis olime, matsime need pildid kuskile teiste piltide alla ning julgesime neid vaid aeg ajalt itsitades rääkida. Saabusid jõulud. Mäletan, et see oli nagu eile, kui istusime koos laua taga ja mõtlesime, mida kinkida enda poolt välja loositud isikutele. Nendeks olid olid kaks arglikuma loomuse ja süütuma välimusega kursaõde. Raamisime pildid ära, kirjutasime vägeva testimoniali, pakkisime sisse ja panime jõuluvana kingikotti. Mäletan, et olime nii elevil, et põgenesime poole jõulupeo pealt. Või ehmusime lihtsalt oma julgusest?
Aga kui juba Angela Aak end Kroonikas paljastas, siis arvan, et pole hullu need fotod veidi nõrgema kvaliteediga avaldada. Kui uudishimulikumad neiud luubiga uurima hakkavad, siis andku tuld. Double, triple-checked ikka ja jälle murelike modellide poolt ning tulemus oli negatiivne!
Paar aastat hiljem rääkis minult kingi saanud tüdruk, et see pilt on tal siiani kamina peal koos perepiltidega ning sugulased käivad alati imestamas kui vallatu ja vahva kursavend tal ikka on.Huvitav, on see seal siiamaani?
Jan 7, 2008
Korteriremondi õppevideod
Modelliks: Jürka
Millegipärast salvestas arvuti kõik klipid kiirendatult
SW Erki kirjutab USAst, et Tartu Ülikool (ehk kõik Eesti tudengid kokku) oli sellel aastal kompanii parim ning kui karikat üle anti, siis mängiti Eesti hümni ning Superstaaride raamatu kaaned tehti sini-must-valged. Üks mõjutamispsühholoogia nipp on pakkuda vale informatsiooni õige informatsiooniga segamini. Omalt poolt laseks veel lahti kuulujutud, et bensuhind USAs tõuseb veidi aeglasemalt kui Euroopas, kõik bookbagid on sini-must-valged, raamatute eest saab maksta kroonides ning kompanii president lasi oma tagumikule tatöveerida lause: "Belongs to Estonian students!"
Üritan läbi tema oma Camarole uut lähituld tellida; äkki läheb läbi! 3 kuud veel kannatamist, siistuleb musu garaazist välja ajada (1. aprillil)!
Millegipärast salvestas arvuti kõik klipid kiirendatult
Kung-Fu!
"Knock, knock, who's there?"
Seinad olid kandvad!
SW Erki kirjutab USAst, et Tartu Ülikool (ehk kõik Eesti tudengid kokku) oli sellel aastal kompanii parim ning kui karikat üle anti, siis mängiti Eesti hümni ning Superstaaride raamatu kaaned tehti sini-must-valged. Üks mõjutamispsühholoogia nipp on pakkuda vale informatsiooni õige informatsiooniga segamini. Omalt poolt laseks veel lahti kuulujutud, et bensuhind USAs tõuseb veidi aeglasemalt kui Euroopas, kõik bookbagid on sini-must-valged, raamatute eest saab maksta kroonides ning kompanii president lasi oma tagumikule tatöveerida lause: "Belongs to Estonian students!"
Üritan läbi tema oma Camarole uut lähituld tellida; äkki läheb läbi! 3 kuud veel kannatamist, siistuleb musu garaazist välja ajada (1. aprillil)!
Jan 4, 2008
"Ma ei taha süüa!"
Mulle meeldivad psühholoogid - nendega saab alati piinlikkust tundmata väga avameelselt kõigest rääkida. Eriti suhete- ja seksiteemal! Meenub kuidas esimesel kursusel PEDAs auditooriumis K-318 räägiti seksist ja eneserahuldamisest. Rebased (sh ka mina) kuulasid karbid lahti. Keset monoloogi tõusis järsku püsti üks habetunud vanema kursuse tudeng ja ütles siiralt: "Eneserahuldamine on väga normaalne asi, sellest võib vabalt rääkida. Ma teen seda iga päev! Me kõik teeme seda! Jah, seda ei maksa häbeneda!"
Eileõhtusel kursuse kogunemisel kirjeldas üks väike tüdruk ilmekalt Amsterdami pornoteatrit: "See kõik oli kuidagi võõras, emotsioonidetu ja nii mehaaniline. Nagu masinad." Kujutan ette seda härrat, kes seda tööd iga päev 8 tundi tegema peab ning millele ta peale tööd õlleklaasi taga lõõgastudes mõtleb. Või kuidas ta ebarahuldava tulemuse korral peab pärast tööaega veel harjutama.
Tarbisin üle pika aja veidi rohkemas koguses alkoholi ning külastasin koos Gruusia Maffiaga (Giorgi ja Archilio; lisaks mõned eestlased) Club Hollywoodi. Peale tantsumaratoni väljas ringi jalutades tuli minuga rääkima üks Briti tüdruk, kes liikus ringi koos kahe eesti mehega. Nauding on rääkida inimesega, kes on pärit teiselt maalt, kellel on lai silmaring ning eelkõige - kes on sõbralik! Rääkis päris huvitavat juttu, kuid paari tunni pärast selgitas ta, et ikka ei ole inglane. Ainult on seal kaua aega õppinud. Tegi seda sellepärast, et kartis, et muidu keegi tema vastu huvi ei tunneks. Aga seksuaalselt agressiivne inglise emane otsimas seiklusi eesti meestega kõlab palju atraktiivsemalt. Miks naised arvavad, et kõik mehed ainult ühte asja soovivad!
Liitusin selle huvitava seltskonnaga ja liikusime koos Balti jaamani. Vahepeal kohtusime Ken Saaniga, kellelt toosama Eesti eluga mittekursis olev tüdruk küsis: "Kes sa oled selline, mis su nimi on?" "Ken!"
Balti jaamas rotikas läks üks seltskonna liige kergelt ühe asotsiaaliga tülli, kes ütles midagi tema joobeastme kohta. Kutt osutas tülinorijale näpuga: "Ära mölise! Näsi rahulikult oma kuradi tšeburekki edasi!" Seejärel, oma vihapurskest ehmununa, liikus ta välja, leidis pingilt istuva teise eluheidiku, tutvustas ennast Eesti Päevalehe ajakirjanikuna ja hakkas küsima küsimusi mehe elu kohta.
Paralleelselt olen kuulnud mitmete sõprade poolt sama uusaastalubadust: "loobuda suitsetamisest lõplikult." Aastatepikkused kogemused on näidanud, et see on kõige sobivam aeg ja koht hea investeeringu tegemiseks - kihlveo sõlmimiseks!
Korter valmib visalt ja kuna praegu pesemis- ega peldikuvõimalusi ei ole, siis pean tegema ühe väga raske sammu. Mõneks ajaks ema ja isa juurde tagasi! Ärahellitamisoht! Prii söök on hea, kuid kuidas teha selgeks, et sa ei soovi seda iga poole tunni tagant?
Nooremana ärritusin selle peale ning teenisin õige mitmel korral ära psühholoogiatudengite kõige vihatuma märkuse: "Sa oled ju psühholoog, kuidas sa siis käituda ei oska?"
SWs õppisin ülipalju inimsuhete kohta. Üks müügikõne osa, answering objections ehk vastuväidetega tegelemine andis lahenduse ka sellele probleemile. Vastuväite pead sa ise enne välja ütlema kui klient seda teeb! Sellest inspireerituna mõtlesin välja kojutuleku tervitusteksti. Proovige, kellel sellega probleeme on:
"Tere ema, ma ei taha süüa, mind ei huvita mis sahvris on ning kui mul nälg tuleb peale siis küsin ise!"
Eileõhtusel kursuse kogunemisel kirjeldas üks väike tüdruk ilmekalt Amsterdami pornoteatrit: "See kõik oli kuidagi võõras, emotsioonidetu ja nii mehaaniline. Nagu masinad." Kujutan ette seda härrat, kes seda tööd iga päev 8 tundi tegema peab ning millele ta peale tööd õlleklaasi taga lõõgastudes mõtleb. Või kuidas ta ebarahuldava tulemuse korral peab pärast tööaega veel harjutama.
Tarbisin üle pika aja veidi rohkemas koguses alkoholi ning külastasin koos Gruusia Maffiaga (Giorgi ja Archilio; lisaks mõned eestlased) Club Hollywoodi. Peale tantsumaratoni väljas ringi jalutades tuli minuga rääkima üks Briti tüdruk, kes liikus ringi koos kahe eesti mehega. Nauding on rääkida inimesega, kes on pärit teiselt maalt, kellel on lai silmaring ning eelkõige - kes on sõbralik! Rääkis päris huvitavat juttu, kuid paari tunni pärast selgitas ta, et ikka ei ole inglane. Ainult on seal kaua aega õppinud. Tegi seda sellepärast, et kartis, et muidu keegi tema vastu huvi ei tunneks. Aga seksuaalselt agressiivne inglise emane otsimas seiklusi eesti meestega kõlab palju atraktiivsemalt. Miks naised arvavad, et kõik mehed ainult ühte asja soovivad!
Liitusin selle huvitava seltskonnaga ja liikusime koos Balti jaamani. Vahepeal kohtusime Ken Saaniga, kellelt toosama Eesti eluga mittekursis olev tüdruk küsis: "Kes sa oled selline, mis su nimi on?" "Ken!"
Balti jaamas rotikas läks üks seltskonna liige kergelt ühe asotsiaaliga tülli, kes ütles midagi tema joobeastme kohta. Kutt osutas tülinorijale näpuga: "Ära mölise! Näsi rahulikult oma kuradi tšeburekki edasi!" Seejärel, oma vihapurskest ehmununa, liikus ta välja, leidis pingilt istuva teise eluheidiku, tutvustas ennast Eesti Päevalehe ajakirjanikuna ja hakkas küsima küsimusi mehe elu kohta.
Paralleelselt olen kuulnud mitmete sõprade poolt sama uusaastalubadust: "loobuda suitsetamisest lõplikult." Aastatepikkused kogemused on näidanud, et see on kõige sobivam aeg ja koht hea investeeringu tegemiseks - kihlveo sõlmimiseks!
Korter valmib visalt ja kuna praegu pesemis- ega peldikuvõimalusi ei ole, siis pean tegema ühe väga raske sammu. Mõneks ajaks ema ja isa juurde tagasi! Ärahellitamisoht! Prii söök on hea, kuid kuidas teha selgeks, et sa ei soovi seda iga poole tunni tagant?
Nooremana ärritusin selle peale ning teenisin õige mitmel korral ära psühholoogiatudengite kõige vihatuma märkuse: "Sa oled ju psühholoog, kuidas sa siis käituda ei oska?"
SWs õppisin ülipalju inimsuhete kohta. Üks müügikõne osa, answering objections ehk vastuväidetega tegelemine andis lahenduse ka sellele probleemile. Vastuväite pead sa ise enne välja ütlema kui klient seda teeb! Sellest inspireerituna mõtlesin välja kojutuleku tervitusteksti. Proovige, kellel sellega probleeme on:
"Tere ema, ma ei taha süüa, mind ei huvita mis sahvris on ning kui mul nälg tuleb peale siis küsin ise!"
Jan 3, 2008
Meteor! Meteor! Meteoriitõ!!
Mõni päev välismaal, olles üksi ja ilma sõpradeta ning absoluutselt ilma plaanideta-eelinfota on võimas rollercoaster-kogemus. Parim tunne on lootusetuna tunduvas olukorras ja üksi olles leida keegi, kes on samuti kaaslase otsingul.
Jõudnud 1 jaanuaril peale eksirännakuid (nii metsas kui rongitranspordivõrgus) meditatsioonitsentrist Prahasse olin ei olnud mul õrna aimugi kus ja mida oma ajaga peale hakata. Olin ära unustanud kuidas saada sinna odavasse motelli kus minnes Erkiga magasime ja ei tahtnud end linnamotellides vaeseks maksta. Niisiis läksin vanalinna hulkuma. Olgu veel öeldud, et Tšehhis eriti keegi inglise ja vene keelt ei oska ja inimesed eriti sõbralikud ei tundu - või oli see minu laagrist kurnatud nägu mis rahvale ei meeldinud?
Peale mitmetunnist jõlkumist tegin väikese peatuse Hard Rock Café's ja kirjutasin eelmise sissekande. Minuga tuli rääkima üks sõbralik umbes 65 aastane härrasmees, kes küsis kuidas sellel imeliku klaviatuuriga arvutil kaldkriipsu teha on võimalik. Jutt sujus. Mehe nimi oli Ivan Hajniš (inglise publikule Ian van Harpman), kes on Tšehhis ja Rootsis (põgenes sinna 1968 aastal peale Nõukogude vägede saabumist) üsna tuntud solist, kes laulmise vahepeal suupilli mängis. Ta on esinenud ka ühel Tallinn-Stockholm kruiisilaeval. Andnud välja mitmeid albumeid ning tema värvikast elust oli kirjutatud isegi üks päris paks raamat. Ta mainis, et esineb õhtul kohalikus klubis Akord koos ühe kohaliku bändiga ning kutsus vaatama.
Kuna mul Prahas mitte ühtegi tuttavat ei olnud, siis otsustasin üks hetk sinna kohale minna. Teepeal sain tuttavaks ühe eksinud austraallasega ning aitasin tal leida teed koduhotelli. Bradley King, 21-aastane mehaanik, rääkis, et tema otsene vanavana...vanaisa oli mr Cunningham, seesama kes oli kapten Cookiga ühes paadis kui too esmakordselt Austraalia avastas. Igaljuhul oli ta nõus minuga kaasa tulema. See, mis meid ootas, ületas kõik ootused.
Klubi Akord (www.akord-jazz.com) oli väga pisike ja suitsune ruum, kus nõuti sissesaamise eest kohalikus mõttes päris suure summa (200 kohalikku = 100 EEK). Pisikeses keldris oli umbes 20 inimest, kes kõik suitsetasid, klubi seinad oli täis igasuguseid joonistusi, milles domineeris kanepitemaatika. Selge! Mõnedel külalistel olid käes endakeeratud plärud.
Seda pidas üleval üks muusikute-kuntsnike-kanepihipide perekond. Mees, naine, tütar ja poeg, kellest igaühest oli koduleheküljel oma pildigalerii. Klubi peremees, Petr oli päris pehme (http://www.akord-jazz.com/petr.htm), mängis ise bändi koosseisus laval suurepäraselt elektrikitarri ning rüüpas ja viis aegajalt teistele bändiliikmetele õlut. Poeg (http://www.akord-jazz.com/dorblin.htm) ja ema (http://www.akord-jazz.com/jana.htm) olid baarileti taga; tütart kahjuks kohal ei olnud (http://www.akord-jazz.com/lucy.htm).
Asi mis häiris oli nende suhtumine hügieeni - kui kuuldi, et soovime õlut, võttis vindine peremees suvalise kasutatud, pesemata ja räpase klaasi, teab kui palju kordi kasutatud, valas selle lihtsalt uuesti täis ja võttis selle eest südamerahuga 50 kohalikku. Bradley oli šokeeritud. Ma olin sama päeva hommikul rongis just pikalt mõelnud ja pannud paika oma 2008 aasta eesmärgid ning olin lugenud oma piiblit "Life is Tremendous," kus Charlie ühest kolmest õnneliku elu aluste tingimusena nimetab "Learning to see something positive in everything that happens." Hoidsin õlleklaasi käes - see oli mu esimene õlu mille ma kavatsesin korraga ära juua kolme kuu jooksul. "Iga uus haigus on treening organismile ja immuunsus millegi tõsisema vastu," mõtlesin, ja tõstsin klaasi suule. Bradley arvas vist, et Eestis tehakse samamoodi. Varsti kadus ta hotelli ja ma olin taas üksi.
Kas olete näinud kunagi elektrikitarri ja suupilli duot? Kõik lavalolijad olid päris purjus, kuid see mida nad tegid oli midagi, mida nimetaksin siiani enda elu parimaks muusikaliseks kogemuseks. Nad lihtsalt mängisid. Lisaks peremehele ja Ivanile näitas solisti, trummari ning basskitarristi iga keharakk sügavat naudingut selle vastu mida nad teevad. Rahvas, niipalju kui neid oli, plaksutas pööraselt. Ivan suutis teha suupilliga järgi iga heli mida klubiomanik oma elektrikitarriga tegi. See bänd koosnes muide muusikutest kes ei olnud kunagi koos mänginud; vahepeal astus lavale ka üks purjus vene turist kes haaras kitarri ja tegi sellega üksi väga hullu show. Lõpuks kinkis Ivan mulle oma viimase plaadi koos pühendusega - kes tahab, sellele laenan.
Aeg ajalt käisid mingid kohalikud vintis tüdrukud mult rohelist küsimas. Olin üksi, kuni saabusid mingid Kanada tüübid kes tulid jäähokile kaasa elama - nad lubasid, et kui tulen homme Kanada-Soome mängu vaatama, siis teevad mulle pileti välja. Selleks ajaks olin aga planeerinud oma õega kohtumise, kes lendas Eestist tagasi Egiptusesse ja vahemaandumine oli 3-s tunniks Prahas.
Avastasin mingi aeg, et kell on 1 öösel ja olen üksi talvises võõras linnas, ilma igasuguste tuttavateta. Proovisin erinevaid tramme, lootuses leida seda õiget mis viib minu motelli kuid edutult. Keegi aidata ei osanud, kuna ma ei teadnud nime. Kesklinna odavamad motellid olid kõik viimase võimaluseni kinni, aastavahetus ju. Järjekordsel üritusel kell pool neli öösel küsisin teed 4 purupurjus vennalt ja ühelt naiselt ("Student hostel?") kes ütlesid "Jees, jees" ja viipasid samale trammile kuhu ise istusid. Trammis hakkasid nad usinalt viskit rüüpama (joome viskit, viskit, viskit...) ja oma keeles nalja viskama kuidas jaksasid. Üks eriti täis tüüp kisas teeseldud paanikas: "Meteor! Meteor! Meteoriitõ," mille peale kõik pisarateni naersid. Olime juba sõitnud kolmveerand tundi, kui üks tüüp küsis mult, et kuhu lähen? Ütlesin, et sain aru, et te teate hosteli asukohta. "Oh we were just kidding," oli vastus, aga enne kui mu aju reageerida jõudis, lisas ta: "but you can come with us!" Nii veetsingi öö koos viie keskealise horvaadiga ühes spordihotellis, kes veensid administraatori mind tasuta majutama.
Suures toas tehti mulle üks voodi vabaks; teises norskas teki all mingi tomp.
"Look at that," tõmbas üks tüüp võidurõõmsalt tal teki üle ning paljastus paks ajamata habemega turbopurjus mees: "We think his father is a monkey and call him chimpansee!" Olin liiga kurnatud, et naerda ja enne uinumist tänasin kõigevägevamat ootamatute päästjate eest.
Järgmine päev kohtusin oma Egiptuses elava õega üle poole aasta ja järgmine kord näeme vist kevadel. Hea on kuulda, et tal kõik OK. See eemalolek on vist hästi mõjunud - oli vist elus esimene kord kui Liisiga südamest kõigest rääkida sain. Või oleme lihtsalt mõlemad kasvanud. "Miks sa mulle sellest varem ei rääkinud," küsisin. "Sest ma ei teadnud tegelikult ise ka," vastas ta ühele privaatsele küsimusele.
Jään kevadet pikisilmi ootama
Jõudnud 1 jaanuaril peale eksirännakuid (nii metsas kui rongitranspordivõrgus) meditatsioonitsentrist Prahasse olin ei olnud mul õrna aimugi kus ja mida oma ajaga peale hakata. Olin ära unustanud kuidas saada sinna odavasse motelli kus minnes Erkiga magasime ja ei tahtnud end linnamotellides vaeseks maksta. Niisiis läksin vanalinna hulkuma. Olgu veel öeldud, et Tšehhis eriti keegi inglise ja vene keelt ei oska ja inimesed eriti sõbralikud ei tundu - või oli see minu laagrist kurnatud nägu mis rahvale ei meeldinud?
Peale mitmetunnist jõlkumist tegin väikese peatuse Hard Rock Café's ja kirjutasin eelmise sissekande. Minuga tuli rääkima üks sõbralik umbes 65 aastane härrasmees, kes küsis kuidas sellel imeliku klaviatuuriga arvutil kaldkriipsu teha on võimalik. Jutt sujus. Mehe nimi oli Ivan Hajniš (inglise publikule Ian van Harpman), kes on Tšehhis ja Rootsis (põgenes sinna 1968 aastal peale Nõukogude vägede saabumist) üsna tuntud solist, kes laulmise vahepeal suupilli mängis. Ta on esinenud ka ühel Tallinn-Stockholm kruiisilaeval. Andnud välja mitmeid albumeid ning tema värvikast elust oli kirjutatud isegi üks päris paks raamat. Ta mainis, et esineb õhtul kohalikus klubis Akord koos ühe kohaliku bändiga ning kutsus vaatama.
Kuna mul Prahas mitte ühtegi tuttavat ei olnud, siis otsustasin üks hetk sinna kohale minna. Teepeal sain tuttavaks ühe eksinud austraallasega ning aitasin tal leida teed koduhotelli. Bradley King, 21-aastane mehaanik, rääkis, et tema otsene vanavana...vanaisa oli mr Cunningham, seesama kes oli kapten Cookiga ühes paadis kui too esmakordselt Austraalia avastas. Igaljuhul oli ta nõus minuga kaasa tulema. See, mis meid ootas, ületas kõik ootused.
Klubi Akord (www.akord-jazz.com) oli väga pisike ja suitsune ruum, kus nõuti sissesaamise eest kohalikus mõttes päris suure summa (200 kohalikku = 100 EEK). Pisikeses keldris oli umbes 20 inimest, kes kõik suitsetasid, klubi seinad oli täis igasuguseid joonistusi, milles domineeris kanepitemaatika. Selge! Mõnedel külalistel olid käes endakeeratud plärud.
Seda pidas üleval üks muusikute-kuntsnike-kanepihipide perekond. Mees, naine, tütar ja poeg, kellest igaühest oli koduleheküljel oma pildigalerii. Klubi peremees, Petr oli päris pehme (http://www.akord-jazz.com/petr.htm), mängis ise bändi koosseisus laval suurepäraselt elektrikitarri ning rüüpas ja viis aegajalt teistele bändiliikmetele õlut. Poeg (http://www.akord-jazz.com/dorblin.htm) ja ema (http://www.akord-jazz.com/jana.htm) olid baarileti taga; tütart kahjuks kohal ei olnud (http://www.akord-jazz.com/lucy.htm).
Asi mis häiris oli nende suhtumine hügieeni - kui kuuldi, et soovime õlut, võttis vindine peremees suvalise kasutatud, pesemata ja räpase klaasi, teab kui palju kordi kasutatud, valas selle lihtsalt uuesti täis ja võttis selle eest südamerahuga 50 kohalikku. Bradley oli šokeeritud. Ma olin sama päeva hommikul rongis just pikalt mõelnud ja pannud paika oma 2008 aasta eesmärgid ning olin lugenud oma piiblit "Life is Tremendous," kus Charlie ühest kolmest õnneliku elu aluste tingimusena nimetab "Learning to see something positive in everything that happens." Hoidsin õlleklaasi käes - see oli mu esimene õlu mille ma kavatsesin korraga ära juua kolme kuu jooksul. "Iga uus haigus on treening organismile ja immuunsus millegi tõsisema vastu," mõtlesin, ja tõstsin klaasi suule. Bradley arvas vist, et Eestis tehakse samamoodi. Varsti kadus ta hotelli ja ma olin taas üksi.
Kas olete näinud kunagi elektrikitarri ja suupilli duot? Kõik lavalolijad olid päris purjus, kuid see mida nad tegid oli midagi, mida nimetaksin siiani enda elu parimaks muusikaliseks kogemuseks. Nad lihtsalt mängisid. Lisaks peremehele ja Ivanile näitas solisti, trummari ning basskitarristi iga keharakk sügavat naudingut selle vastu mida nad teevad. Rahvas, niipalju kui neid oli, plaksutas pööraselt. Ivan suutis teha suupilliga järgi iga heli mida klubiomanik oma elektrikitarriga tegi. See bänd koosnes muide muusikutest kes ei olnud kunagi koos mänginud; vahepeal astus lavale ka üks purjus vene turist kes haaras kitarri ja tegi sellega üksi väga hullu show. Lõpuks kinkis Ivan mulle oma viimase plaadi koos pühendusega - kes tahab, sellele laenan.
Aeg ajalt käisid mingid kohalikud vintis tüdrukud mult rohelist küsimas. Olin üksi, kuni saabusid mingid Kanada tüübid kes tulid jäähokile kaasa elama - nad lubasid, et kui tulen homme Kanada-Soome mängu vaatama, siis teevad mulle pileti välja. Selleks ajaks olin aga planeerinud oma õega kohtumise, kes lendas Eestist tagasi Egiptusesse ja vahemaandumine oli 3-s tunniks Prahas.
Avastasin mingi aeg, et kell on 1 öösel ja olen üksi talvises võõras linnas, ilma igasuguste tuttavateta. Proovisin erinevaid tramme, lootuses leida seda õiget mis viib minu motelli kuid edutult. Keegi aidata ei osanud, kuna ma ei teadnud nime. Kesklinna odavamad motellid olid kõik viimase võimaluseni kinni, aastavahetus ju. Järjekordsel üritusel kell pool neli öösel küsisin teed 4 purupurjus vennalt ja ühelt naiselt ("Student hostel?") kes ütlesid "Jees, jees" ja viipasid samale trammile kuhu ise istusid. Trammis hakkasid nad usinalt viskit rüüpama (joome viskit, viskit, viskit...) ja oma keeles nalja viskama kuidas jaksasid. Üks eriti täis tüüp kisas teeseldud paanikas: "Meteor! Meteor! Meteoriitõ," mille peale kõik pisarateni naersid. Olime juba sõitnud kolmveerand tundi, kui üks tüüp küsis mult, et kuhu lähen? Ütlesin, et sain aru, et te teate hosteli asukohta. "Oh we were just kidding," oli vastus, aga enne kui mu aju reageerida jõudis, lisas ta: "but you can come with us!" Nii veetsingi öö koos viie keskealise horvaadiga ühes spordihotellis, kes veensid administraatori mind tasuta majutama.
Suures toas tehti mulle üks voodi vabaks; teises norskas teki all mingi tomp.
"Look at that," tõmbas üks tüüp võidurõõmsalt tal teki üle ning paljastus paks ajamata habemega turbopurjus mees: "We think his father is a monkey and call him chimpansee!" Olin liiga kurnatud, et naerda ja enne uinumist tänasin kõigevägevamat ootamatute päästjate eest.
Järgmine päev kohtusin oma Egiptuses elava õega üle poole aasta ja järgmine kord näeme vist kevadel. Hea on kuulda, et tal kõik OK. See eemalolek on vist hästi mõjunud - oli vist elus esimene kord kui Liisiga südamest kõigest rääkida sain. Või oleme lihtsalt mõlemad kasvanud. "Miks sa mulle sellest varem ei rääkinud," küsisin. "Sest ma ei teadnud tegelikult ise ka," vastas ta ühele privaatsele küsimusele.
Jään kevadet pikisilmi ootama
Jan 1, 2008
Usk vs religioon
Istun yhes Praha netikohvikus ja kirjutan kiirkorras oma motteid yles; kirja- ja tahevead parandan hiljem!
Vipassana on yks raskemaid asju mida ma elu sees teinud olen. Kuid selleks et saada midagi head peabki tegema raskeid asju, ja mida suurem praanik seda suurem peab ka pingutus olema.
Yks pohiline oppetund tuli siiski valjaspoolt meditatsiooni ala. Mingi aeg pidi ilma liigutamata tund aega jarjest mediteerima, mis oli erakordselt raske - suurimaid challengeid oli pikast istumisest tekkinud valu jalgades. Ykskord kiristasin hambaid ja tundsin et hakkan juba murduma kui...
Kogu kursuse jooksul ei tohtinud kellegagi (peale opetaja) suhelda ega teistele silma vaadata. Sellest peeti kinni. Uudishimust uurisin ykskord, mille peal keegi istub ja markasin silmanurgast et yks vanem Saksa harrasmees minu taga hoiab enda all sellist rannapalli.
Keskendumine on mediteerimise juures yks tahtsamaid asju ja kujutate ette kui selline pall eelviimasel paeval keset koige pyhamat asja lohkeb. Nii mitmedki naised karjatasid ja kogu ohkkond oli rikutud. Koik oleks voinud loppeda hasti kui mu korval yks kutt ei oleks korra turtsatanud - selle peale hakkasin mina kova haalega naerma. Kujutasin aegluubis ette vanamehe kehahoiakut ja naoilmet kui pall lohkemas oli. Sain opetajalt veidi noom-noomi, kuna olin ka veidi teisi nakatanud.
Igal juhul kui jatkasin mediteerimist, oli valu kadunud! Konsentratsioon samuti. Ja viimane tuli tagasi kuid esimene mitte. Naer on terviseks!
Olge kohe ara oeldud, et see kursus ei ole kuidagi seotud religiooniga vaid on harjutuste systeem mis aitab naha maailma "nagu see on." Sellest koigest saab lugeda pikemalt kodulehekyljelt www.dhamma.org. Kordan veel yle, et ykski harjutus ei sisalda religioosset komponenti - tosi kyll, tehnika enda motles valja Buddha kuid teda seal ei propageerita ja osalejad on pea igast religioonist. Lektor Genkal on vaga huvitav elulugu: rikkast perekonnast parit ja tootanud firmajuhina ka Laaneriikides, podenud rasket haigust, avastanud Vipassana, sellest muutunud, seda koolitama hakanud, kogunud maailmas populaarsust ja nyyd pea igalpool mediteerimistsentreid avanud. Kolab nagu mone tanapaeva motivatsioonikoolitaja build-up? Kai kursus labi, siis tead - see voib olla Su elu parim otsus. Leidsin nii palju sarnaseid tsitaate tanapaeva motivatsioonikoolitajate pagasisist sh yhe ka "Tremendous" Jonesi omast... Ent puudub isikukultus ja raha selle kursuse eest ei voeta, kuigi kogu systeemi peavad yleval vaid annetused.
Religioon vs usk. Genka ytles (ja vaga oigustatult!), et inimesed kipuvad pigem jumala poole kummardama kui tema pioolt antud noudmisi taitma. Patu pohidefinitsioonid on ju suhteliselt sarnased. Ja kumb on meeldivam, kas mitte halba teha voi teha iga paev pahandusi ja ohtul mingilt (visuaalselt) kujult andeks paluda. Kumb on inimkonnale kasulikum?
Nooremana uurisin uudishimust mitmete eri religioonide pyhakirju ja kysisin kiusliku toonigat:
"Kas oled usklik? Kas jumal on sinu arvates olemas"
"Jah, ma usun jumalasse; inimene peab olema hea. Ma raagin temaga monikord ja saan julgustust. "
"Kas sa oled katoliiklane, oigeusku voi protestant?"
"...ohh, hmm..."
Naersin ta valja nagu yks pubekas seda ikka teeb. Nyyd alles sain aru, et tema syda oli oiges kohas ja ma ise olin rumal!
Buddha sonad: "Ara noustu!" Ei tohi noustuda yhegi pyhakirja, yhegi opetaja (sh Buddha endaga) vaitega, vaid ainult sellega mida ise koged. Pime usk loob pimedaid jargijaid, kes ei vaata mitte pohitodesid vaid jumala kuju... ja kui Sina oled usu leidnud labi kogemuse ja sa seda oma lastele pimedalt peale pressid: see ei pruugi olla hea mote.
Ja distsipliin toimis kursusel - alguses oli raske kell 4 yles saada kuid seda vaid alguses. Ja keegi ei kobisenud kui ei saanud ning karistusi ei olnud. Venemaa Vipassiana laagris oldi Erki sonul kaidud kyll unimytse ornalt togimas.
Need on esialgsed muljed.
Lihtsalt mote. Kui sojavaes allohvitser olin motlesin ykskord arritunult, et voiks legaliseerida Eesti Kaitsevaes ihunuhtluse - toa koristamata jatnud reamees saaks ohtusel rivistusel kogu pataljoni ees naha peale. Mitte nii et veri lendab vaid noh, nii noomivalt-armastavalt-lapsevanemalikult. Paha-paha.
Istun siin yhes Tsehhi netikohvikus kui minuga tuli raakima yks harrasmees - selle maa yks suurimaid muusikastaare, tuntud ka Rootsis ja manginud yhe Tallinki kruiisilaeva peal. Kutsus klubisse Akord tema esinemest vaatama. Olen ihuyksi Prahas ja ta on ainus inimene keda siin maal tunnen.... tuleb vist minna, mis mul muud yle jaab. Ode tuleb ka alles homme ja siis pean siin yhe oo veel olema. 4. jaanuar siis koju.
Tema kodulehekylg on:
http://home.swipnet.se/ivanhajnis
Vipassana on yks raskemaid asju mida ma elu sees teinud olen. Kuid selleks et saada midagi head peabki tegema raskeid asju, ja mida suurem praanik seda suurem peab ka pingutus olema.
Yks pohiline oppetund tuli siiski valjaspoolt meditatsiooni ala. Mingi aeg pidi ilma liigutamata tund aega jarjest mediteerima, mis oli erakordselt raske - suurimaid challengeid oli pikast istumisest tekkinud valu jalgades. Ykskord kiristasin hambaid ja tundsin et hakkan juba murduma kui...
Kogu kursuse jooksul ei tohtinud kellegagi (peale opetaja) suhelda ega teistele silma vaadata. Sellest peeti kinni. Uudishimust uurisin ykskord, mille peal keegi istub ja markasin silmanurgast et yks vanem Saksa harrasmees minu taga hoiab enda all sellist rannapalli.
Keskendumine on mediteerimise juures yks tahtsamaid asju ja kujutate ette kui selline pall eelviimasel paeval keset koige pyhamat asja lohkeb. Nii mitmedki naised karjatasid ja kogu ohkkond oli rikutud. Koik oleks voinud loppeda hasti kui mu korval yks kutt ei oleks korra turtsatanud - selle peale hakkasin mina kova haalega naerma. Kujutasin aegluubis ette vanamehe kehahoiakut ja naoilmet kui pall lohkemas oli. Sain opetajalt veidi noom-noomi, kuna olin ka veidi teisi nakatanud.
Igal juhul kui jatkasin mediteerimist, oli valu kadunud! Konsentratsioon samuti. Ja viimane tuli tagasi kuid esimene mitte. Naer on terviseks!
Olge kohe ara oeldud, et see kursus ei ole kuidagi seotud religiooniga vaid on harjutuste systeem mis aitab naha maailma "nagu see on." Sellest koigest saab lugeda pikemalt kodulehekyljelt www.dhamma.org. Kordan veel yle, et ykski harjutus ei sisalda religioosset komponenti - tosi kyll, tehnika enda motles valja Buddha kuid teda seal ei propageerita ja osalejad on pea igast religioonist. Lektor Genkal on vaga huvitav elulugu: rikkast perekonnast parit ja tootanud firmajuhina ka Laaneriikides, podenud rasket haigust, avastanud Vipassana, sellest muutunud, seda koolitama hakanud, kogunud maailmas populaarsust ja nyyd pea igalpool mediteerimistsentreid avanud. Kolab nagu mone tanapaeva motivatsioonikoolitaja build-up? Kai kursus labi, siis tead - see voib olla Su elu parim otsus. Leidsin nii palju sarnaseid tsitaate tanapaeva motivatsioonikoolitajate pagasisist sh yhe ka "Tremendous" Jonesi omast... Ent puudub isikukultus ja raha selle kursuse eest ei voeta, kuigi kogu systeemi peavad yleval vaid annetused.
Religioon vs usk. Genka ytles (ja vaga oigustatult!), et inimesed kipuvad pigem jumala poole kummardama kui tema pioolt antud noudmisi taitma. Patu pohidefinitsioonid on ju suhteliselt sarnased. Ja kumb on meeldivam, kas mitte halba teha voi teha iga paev pahandusi ja ohtul mingilt (visuaalselt) kujult andeks paluda. Kumb on inimkonnale kasulikum?
Nooremana uurisin uudishimust mitmete eri religioonide pyhakirju ja kysisin kiusliku toonigat:
"Kas oled usklik? Kas jumal on sinu arvates olemas"
"Jah, ma usun jumalasse; inimene peab olema hea. Ma raagin temaga monikord ja saan julgustust. "
"Kas sa oled katoliiklane, oigeusku voi protestant?"
"...ohh, hmm..."
Naersin ta valja nagu yks pubekas seda ikka teeb. Nyyd alles sain aru, et tema syda oli oiges kohas ja ma ise olin rumal!
Buddha sonad: "Ara noustu!" Ei tohi noustuda yhegi pyhakirja, yhegi opetaja (sh Buddha endaga) vaitega, vaid ainult sellega mida ise koged. Pime usk loob pimedaid jargijaid, kes ei vaata mitte pohitodesid vaid jumala kuju... ja kui Sina oled usu leidnud labi kogemuse ja sa seda oma lastele pimedalt peale pressid: see ei pruugi olla hea mote.
Ja distsipliin toimis kursusel - alguses oli raske kell 4 yles saada kuid seda vaid alguses. Ja keegi ei kobisenud kui ei saanud ning karistusi ei olnud. Venemaa Vipassiana laagris oldi Erki sonul kaidud kyll unimytse ornalt togimas.
Need on esialgsed muljed.
Lihtsalt mote. Kui sojavaes allohvitser olin motlesin ykskord arritunult, et voiks legaliseerida Eesti Kaitsevaes ihunuhtluse - toa koristamata jatnud reamees saaks ohtusel rivistusel kogu pataljoni ees naha peale. Mitte nii et veri lendab vaid noh, nii noomivalt-armastavalt-lapsevanemalikult. Paha-paha.
Istun siin yhes Tsehhi netikohvikus kui minuga tuli raakima yks harrasmees - selle maa yks suurimaid muusikastaare, tuntud ka Rootsis ja manginud yhe Tallinki kruiisilaeva peal. Kutsus klubisse Akord tema esinemest vaatama. Olen ihuyksi Prahas ja ta on ainus inimene keda siin maal tunnen.... tuleb vist minna, mis mul muud yle jaab. Ode tuleb ka alles homme ja siis pean siin yhe oo veel olema. 4. jaanuar siis koju.
Tema kodulehekylg on:
http://home.swipnet.se/ivanhajnis
Subscribe to:
Posts (Atom)
