Bsc psühholoogias

Perekondlikel koosviibimistel on nii palju kordi küsitud: "Margus, kuidas su psühholoogiaõpingud edenevad?" Ja nii palju kordi olen pidanud tunnistama, et pingutan küll, kuid siiamaani tulemusteta. Soovisin kord, et kõrgharidus oleks tee, mille peab läbi kõndima; mingi kahevõitlus, mille peab võitma või seiklus mille läbi tegema. Midagi lühikest ja intensiivset. Aga ta ei olnud seda - see oli kindlaid reegleid järgides teatud protsessi läbitegemine, õppimine, pingutamine, leppimine. Palju lihtsam on teha mingeid kangelastegusid-koerustükke ning ringi tõmmata, teenida natuke kuulsust ja raha; kuid olla normaalne, stabiilne ja püsiv inimene on keerulisem. Vähemalt mulle on see siiamaani suuri probleeme tekitanud ja tundub, et tekitab ka edaspidi. Aga see vist ongi normaalne elu. Tõeline väljakutse!

Bakalaureusekraadi tunnistusele tuleb pea 200 ainepunktiline märge, kuna mind viidi üle 4+2 süsteemilt (mille pea täielikult läbida jõudsin) üle 3+2e ja pidin mõned ained programmide ühtlustamiseks veel juurde tegema. Lisaks võtsin omal ajal juurde ka kaks lisaeriala (projektijuhtimine ja PR) ning mõned vabaaineid (prantsuse keel, arvutigraafika). Kolm semestrit olid 30 ainepunktilised - algus oli väga ilus. Komistuskiviks sai lõputöö uurimisprojekt, mille neli korda läbi kukkusin ning paar korda õigeks ajaks esitada ei saanud - sellest ka üleviimine uuele programmile ning ajakaod.

Omandatud haridus ei ole aga selle juures nii oluline - mis teeb selle tähendusrikkaks on midagi muud... Esimese uurimisprojekti kukkusin läbi -see oli enne esimest USA suve. Mäletan, et korraldasin siis Krambambuse telemängus tollase PEDA meeskonna etteastet ning ei pidanud seda koolitööd eriti oluliseks asjaks. Alahindamine ja ebaõnnestumine. Parem klahv hiirel ja uus folder nimega "Uurimisprojekt vol 2" oli aasta hiljem loodud. Peale teist USA suve tegin oma elu suurima vea - puhkasin liiga kaua loorberitel ja pidasin end maailma kuningaks - ka "Uurimisprojekt FINAL'i" kausta sisu tabas läbikukkumine. Siis võtsin asja veidi tõsisemalt, tekkisid kaustad nimega "PS XX" ja "Peda Pingutus" ning lõpuks ka viljaka tagajärjega "UURIMISPROJEKT." Iga kord uskusin südamest, et see on viimane kord, kuid pidin veidi hiljem pettununa uue kausta tegema. Iga kord uuesti alustamine ei olnud üldse hea tunne, kuid iga kord kui hoidsin oma käte vahel järjekordset köidetud teost, olin rõõmus, et suutsin sellest üle olla. Hoolimata sellest mis järgnes.

Pidu tuleb kevadel peale aktust, aga ettevalmistused algavad täna. Vähemalt enam ei küsita seda Korduma Kippuvat Küsimust ning Peeter Pukk, Kalle Sepp, Arvo Anton jpt. juba lõpetanud aktivistid, ma tulen teile järgi! Tänud kaitseinglile Siirile (Vallikas) lõputööl abistamise eest, Katrinile bakaeksami materjalide ning ka moraalselt ja muul viisi toetanud sõpradele.

Hispaaniasse palverännukule minnes ostsin endale 2 võidusigarit - kumbki ühe saavutuse eest. Tõmban järelejäänud sigari täna ära - stuudio fotograaf soovitas seda veega pihustada, et äkki on liiga ära kuivanud. SIIM sai magistrikraadi ka, nii et ajame aga sellele junnile päkad silma!