„Kinnisvarakriis loomariigis“

Bakalaureuseeksami õppe-etapp maakodus Hiiel, Vigala jõe kaldal talumajas, algas inspireerivalt – öösel kell 11 kuuris esimese puuhalu kirvega pooleks lüües kostis eemalt järsku vägev kolistamine. Nagu paraja kassi suurune loom oleks südamest ehmunud ning punuma pistes pisikese puuriida ümber ajanud.

Tänu sellele, et maakodu eriti tihti ei külasta, on sellest saanud erinevate metsaelukate paradiis. Iga loomauurija võiks rõõmustada erinevas suuruses, kujus ja värvis junnide üle, mis siin-seal on aianurka poetatud. Eriti hulluks läks asi sügisel kui õuna-, kirsi- ja ploomipuud ning sõstra- ja tikripõõsad viljade all ägasid. Nii mõnigi loom sai endale mõned kilod talvisteks näguripäevadeks.

Siit saaks anda vahva loo idee mõnedele lastemultifilmide tegijatele (Disney’le sobiks see kui rusikas silmaauku). Tegevus toimub metsas, mille keskel on mahajäetud küla, kuhu pole aastakümneid inimesi sattunud. Seal, loomade paradiisis, elab üks mäger (nimeks näiteks Mägra Mart), kes on olukorda ära kasutades pannud püsti enda kinnisvaraäri ning rendib erinevaid hooneid teistele metsaelukatele. Kõige uhkemast hoonest on ta teinud hotelli. Mägrapoiss võtab üüri toidus ning mitmesugustes teenetes. Nagu igas Disney filmis on usinal ja tõsisel heroistlikul peategelasel hüperaktiivne ja mitte eriti hiilgava mõistusega abiline, kes päris palju asju vussi keerab – Mügri Maarjo. Ta töötab Mardi alluvuses ning tema ülesandeks on kinnisvarahooldus ja kassaga arveldamine. Maarjo on lootusetult sisse võetud Mardi imekaunist tütrest Mägra-Mallest (Diseny filmides ei ole liikidevahelise armastuse vahele piire seatud). Kõik on harmooniline, kuni ühte majja kolib sisse inimeste perekond... Edasi on juba etteaimatav: inimeste väiksed lapsed saavad Maarjoga sõbraks, samal ajal üritab Mägra Mart üritab kuidagi oma impeeriumi päästa, inimesi välja peletades ning klientidele head nägu tehes öeldes, et tegemist on ajutise probleemiga. Mart võiks olla veel mingile suurele metsamaffia bossile (Rebase Ronald) tõsisema summa eest toitu võlgu. Inimlaste vanemad aga tahavad ka ülejäänud küla majad välja ehitada, millele lapsed tänu Maarjo agitatsioonile vastu hakkavad. Lõpp on muidugi selline, et kõik elavad koos õnnelikult ning löövad koos Disney muusika järgi ümber lõkke tantsu.

Lihtsalt kujutan ette millise närvivapustuse too nirk, rott, kass, mügri, naarits või muu vaene loomake võis saada kui ta rahumeeli öösel oma turvalises urus inimeste puukuuri lähedal põõnas ning järsku temast vaid paar meetrit eemal vägev pauk käis. Usun, et praegu tuuseldab ta seda teist looma, kes temale selle pinna kui „rahuliku inimestevaba koha (mis ta siiamaani ka oli)“ raske raha eest rentis. Nii et kinnisvarakriis on tänasest jõudnud ka Vana-Vigala loomariiki!

Tõenäoliselt levis sõnum ehmatamisest loomariigis kiiresti ning tagasitegemiseks valiti koht Saue aedlinnas. Makra pidurid ja minu närvid pandi proovile valge peletise järsu ilmumisega sõiduteele. Jeti? Jääkaru?

Peale intensiivset kaugtulede vilgutamist ja signaalitamist taipas too neljajalgne, et targem on tee vabastada. Vähemalt kellestki on minu Makra tugevam. Hurjuhh!

* * *

Rocca al Mare vabaõhumuuseumi juures hiljuti koos kaaslasega nalja pärast kinnisvara hinnates ei saanud jätta kritiseerimata maaklerite pilte ja nimesid erinevatel müügikuulutustel. Tekkis selline mõte, et äkki on mõni kinnisvarafirma müügipinna atraktiivsuse tõstmiseks palunud maakleril oma nime ära muuta: „Sina, Kärt Speeru, oled tänasest Lembe Liblikas ning sinu, Nikolai Nahanülgija, nimeks on nüüd Kalev Aus.“

Photoshop teeb ka fotodel olevate inimestega imesid – olen kogenud seda tänu oma töökohale disainibüroos. Nii et kui loodad kinnisvarakuulutusel asuvale numbrile helistades kohtuda sama tibiga, kes pildil on, siis mõtle enne järele kui toru tõstad...