Arvutimängurid kindralstaapidesse!

Alates esmaspäevast olen kaks nädalat täiesti levist väljas ning ei oska öelda millises Eesti otsas: varuplaan C ettevalmistus ehk "tööintervjuu" ühte militaarsesse üksusesse. Lisaks väga kõrgetele füüsilistele nõuetele seisid nõuetes ka sõnad "intelligentne" ja "loogilise mõtlemise võime." Siseinfost lekkis, et eelkõige hinnataksegi seal vaimseid võimeid ning võimet neid rakendada just siis kui keha on viimseni välja kurnatud.

Põhikoolis olin suur sõjastateegia arvutimängude fänn; eriti meeldis mulle mängida ajaloolise taustaga lahinguid kaotanute eest - mõnus tunne oli tunda nagu oleksid võimeline ajalugu muutma. Enne sõjaväes käimist mõtlesin isegi, et kõik ohvitserikohad võiks jagada välja kirglikele arvutimänguritele ning sõjad oleks võidetud! Vahepeal ei suutnud isegi ära oodata, millal sõjaväeaeg kätte jõuab, et oma suurepäraseid juhtimis ja strateegioskuseid rakendada suudaksin.

Reaalsus oli aga hoopis midagi muud - "vaenlane" ei käitunud lahingharjutustes kunagi standardselt (Usun, et Eesti Kaitseväes ei ole kunagi tehtud ühtegi ilma petterünnakuta lahingharjutust). Elu välilaagris oli stressirohke, kolleegid tundsid end sama ebamugavalt kui sa ise ning igasuguste strateegiate rakendamine ja otsuste tegemine (eriti need mis puudutasid meeskonna töölerakendamist) tundus tülika lisakohustusena. Enne pidi saama hakkama endaga ning nõuda seda resoluutselt ka teistelt.

Olen kindel et on inimesi, kes on sündinud selliseid asju tegema ning on selles kohe alguses head. Ise nende hulka kahjuks ei kuulu, kuid tunnen et olen muutunud seda paremaks mida rohkem end stressirohketes olukordades proovile panna saan.

Mulle meeldib orienteerumine kuna see nõuab mõtlemist füüsilise pinge all. Aju nõuab palju hapnikku ning keerulise maastiku juures väsitab just kaardilugemine rohkem kui jooksmine.

* * *

Kusagil Kohila ja Paide vahel maapoes. Kui silt on väljas ju siis oli selle rikkujaid - samas asulas ühtegi baari ei olnud.

Väinjärve haugipoiss enne vabastamist.

Endla Looduskaitseala piiril värvikaid elamusi otsimas - suvalistest metallitükkidest kokku keevitatud sild üle Põltsamaa jõe. Jõest sain õhtul tonkaga 3 ilusat ahvenat ning särje, onupoeg sikutas välja alamõõdulise haugi. Järgmise hommiku plaanid rikkus öine vihm, mida meie lohakalt ülesseatud telkmantlilaager ei suutnud taluda. Kell 3 öösel panime märgadena pillid kotti ja läksime koju.