"igasuguse lootuse kaotamise"-meetod / saarerahvaste naljad

Samal ajal kui kõik normaalsed inimesed puhkasid jõudsin ise 2-nädalasest militaarsest proovilepanekust eluga tagasi. Kõik kehaliikmed on haiged ning duši alla minnes hakkavad erinevad marrastused üle keha kipitama. Unevõlg nõuab oma osakest ka päeval. Asi on läbi tehtud/üle elatud ja "tavalise elu armastuse" hoog on peal. Elu üks raskemaid katsumisi - sellest peaks pikemaks ajaks piisama...

Kui tead ainult ca 15 minutit ette mis järgmisena toimuma hakkab, siis võib üsna mitmetel paljalt teadmatusest ära kammida. On üks hea nipp kuidas vähendada määramatusest tekkivat masendust. Ise proovisin edukalt mõtlemisviisi mida võib nimetada "igasuguse lootuse kaotamiseks." Mis iganes katsumus ees ei oleks tuleb end sundida mõtlema et iga kord läheb hullemaks - mitte kunagi ei tohi uskuda instruktoreid vaid paranoiatseda mis selle ajutise lahkuse taga on. Petlik lootus tekitab vale ootuse ning lõpuspurt distantsi keskel tapab vaimu enam kui keha. Parem on uurida lähedalasuvat maastikku ning mõelda milliseid võimalusi see sadistlike eesmärkide täideviimiseks pakuks. Kui suudad selle käitumise ära arvata, siis tekitab rõõmu äraarvamise efekt, kui mitte siis tekitab rõõmu karistuse ärajäämine.

Alguses olin selles äraarvamises päris hea, kuid lõpus trumbati mind järjest tihedamini üle - aju hakkas kurnatusest vastu töötama ning koolitajad muutusid järjest nutikamaks.

* * *

Kuulsin ühe päris hea anektoodi, mille pidi üks saarlasest tegelane teiselt saarelt pärit ülemustele nende versioonis rääkima. NB! Alla 18-aastastele keelatud!

Saarlane ja hiidlane kõnnivad mööda teed kui näevad aeda, mille augu vahele on lammas kinni jäänud. Hiidlane (tglt saarlane) laseb püksid alla ja hakkab teadagi mida tegema. Kui ta lõpetanud on, siis ütleb ta saarlasele (tglt hiidlasele):
"Noh, sinu kord!"
Selle peale paneb saarlane (hiidlane) oma pea aia vahele...

Külm vesi milles juba veerand tundi kaelast saati passinud olime, tundus soojemana. 12 päeva oli veel jäänud.