Juured: mõjutused sugupuust.

Seoses korteri remondiga olen sunnitud mõni aeg elama vanematekodus Sauel - see võib olla suhteliselt traumeeriv kogemus inimestele kes on juba aastaid vabad olnud. Enamik normaalsetel vanematel sõidab katus õnnest ära - lastekasvatamisaeg on tagasi! Kaks nippi koduse elu frustratsiooni vähendamiseks:

1. Alati kui sind hüütakse, vasta: "Aitäh, mul on kõht täis!" (ei väsi seda kordamast)
2. Kui ema hakkab küsima su projektide, kooli, töö vm kohta, siis ole võimalikult napisõnaline. Eriti käib see kooli eksamite ja õppimise kohta. Kuldne reegel on mitte kunagi pühendada vanemaid protsessi vaid ainult tulemusse! Kui mainid, et sul on ülehomme eksam, siis saad ühe kõne homme kui ta küsib kas oled juba õppima hakanud, teise kõne vahetult peale eksamit: "kuidas läks" ja kolmanda(id) kõne(sid) hinde teadasaamiseni koos kommentaaridega kas seda hinnet parandada ka saab ning millal seda teha kavatsed? Ma ise vaikin terve semestri ning alles peale sessi kirjutan üldise tulemustemaili. Las ohivad-ahhetavad!
NB! Kui sul on sõbrad või vennad-õed, siis instrueeri neid; muidu võivad nad tahtmatult kogu sinu strateegia oma lobisemisega luhta keerata!

Pean tunnistama, et absoluutselt ei sallinud sellist uurimist ja endale tundus olukord väga hull, mõtlesin, et vahetan oma telefoni nr-i ära. Kestis see seni kuni mu õde Egiptusesse ära kolis. Viimase lapse kodust lahkumise järel hakkasid nad rohkem oma hobidega tegelema - ja huvi oma poja tegemiste vastu jahenes. Samas õpid ka ise oma vanemaid hindama kui neid nii tihti ei näe ning hakkad taas tundma huvi nende tegevuste vastu. Nii tabasin end täna järjekordselt söögilauas istudes (kui olen kodus on söögikord päevas 8 korda: hommikusöök, lõunaoode, lõuna, teeminut nr 1, teeminut nr 2, võilevad, õhtusöök, öine snäkk) ema-isaga rääkimast oma suguvõsa kohta. Meie vanavanematest on elus vaid üks emapoolne, kumbagi vanaisa ma näinud ei ole. Jutt hakkas igaljuhul sujuma ja vanemad tõid välja mõned must-valged pildid. Päris huvitav: olin šokeeritud võimsatest tunnetest mis mu sees tekkisid!

Emapoolsed esivanemad: puhastverd eestlased, pärit Kesk-Eestist. Ema emapoolne suguvõsa oli pärit Mulgimaalt. Vanavanaema oli väga töökas ja energiline taluperenaine, tema abikaasa (suurte mustade kulmude ja võimsate vuntsidega pikka kasvu tüüp) oli käinud Türgi sõjas ja umbes 32-aastasena kodumaale tagasi jõudnuna võttis vanavanaema naiseks ning tegid koos Ervitale talu. Elatiseks tegi Märt puusepatööd - põllutöö talle eriti ei istunud). Kahjuks suri ta juba 40 aastaselt ebaõnnestunud pimesooleoperatsiooni tagajärjel. Minu vanaema Helju jäi koos vanavanaema ning oma lastega (minu ema ja onuga) Ervitale kus ta tutvus vanaisaga.

minu emapoolse vanavanaema Anna (neiupõlvenimi Graf) pulmad koos oma abikaasa - Türgi sõja veterani Märt Risuga

Ema isapoolne suguvõsa oli pärit Pärnumaalt. Nad olid jõukad talupidajad, peaaegu nagu mõisnikud - neile kuulus tollane Vändra rippsild, saeveski, vesiveski, 4 talu, palju metsa ja põllumaad. Perekonnanimeks oli algul Wechterstein, mille nad eestistasid Vihtreks; väidetavalt on selle järgi saanud oma nime ka üks koht Pärnumaal - Vihtra. Vanavanaisa Juhan hindas kõrgelt haridust ja kõik lapsed pidid lõpetama gümnaasiumi. Tema igapäevatööks oli oma suurmajapidamise juhatamine, ta armastas lugeda ning malet mängida. Kui saabus vene aeg, oleks kõikide eelduste kohaselt selline perekond esimesena Siberisse saadetud; õnneks oskas vanavanaisa seda ette näha. Ta jagas kogu oma varanduse oma sulaste vahel laiali ning põgenes koos perekonnaga Järvamaale Preedi külla, kus nad elasid pisikeses kõrvalhoones, mille täiskasvanud vanaisa Ado neile muretses. Juhan hakkas tegelema sepatööga ning abikaasa Erna talitas kodus. Niiviisi pääsesid nad punase terrori käest. Sõja ajal töötas mu vanaisa, tol ajal üsna noor (1924 a. sündinud) Ado Vihtre Tõllas pearaamatupidajana. Sealt suunati ta Ervitale tööle, kus tutvus vanaema Heljuga, nad abiellusid ning nende perre sündis mu ema Karme ja onu Kalle. Mõne aja pärast läksid nende teed lahku ning Aadu kolis Rakverre teist tööd tegema - see puudutas samuti pearaamatupidamist. Seal sai ta tuntuks kui Rakvere malemeister ning kõva kalamees. Ta suri mõned aastad enne minu sündi ajuveresoone lõhkemisel. Olgu veel öeldud, et Vihtrete traditsiooni kohaselt pannakse kordamööda iga järgneva esimese poisslapse nimeks Juhan ning seejärel Ado. Nii et minu nimi peaks praegu olema uuesti Ado. Täpselt nagu ühes mu lemmikraamatus "Sada aastat üksindust."

Keskel vanaisa Ado oma vanemate Erna (neiupõlvenimi Juhanson) ja Juhan Vihtrega

Vanaema Helju ja vanaisa Ado Vihtre

Vanaema koos minu ema Karme ja onu Kallega

Isapoolsed esivanemad: samuti puhastverd eestlased pärit Võrumaalt. Vanaema oli pärit kuuelapselisest (kaks õde, Aino ja kolm venda) suhteliselt vaesest talupojaperest. Vanemad varjasid oma poisslapsi nii venelaste kui sakslaste mobiliseerimise eest; edutult - selle eest lasti kaks venda venelaste poolt maha. See ei olnud takistuseks üritada nooremat venda Vene sõjaväkke värbamast. Meeleheitel vanavanemad viisid poja päästmiseks komissariaati seapõrsa. Siiski saadeti vanaonu hiljem segastel asjaoludel Siberisse, kus ta sai 25+5 aastat vangistust. Täiskarsklase ja kõva töömehena tõusis ta seal ehitustööde juhiks ning saabus peale karistusaega koos Venemaal sündinud pojaga tagasi Eestisse. Nagu isa jutust aru sain olid Lõuna-Eesti mehed Nõukogude võimu peale eriti vihased - väga palju esines igasugu vastuhakkamist ning palju oli ka metsavendi.

Vanaema Aino Ots, neiupõlvenimega Kookmaa (kahjuks neist vanaisaga koos pilte säilinud ei ole)

Aino ja Vaino lapsed: vasakult Harry, Lea, isa Aidu, Säili ja Taimo

Vanaisa oli pärit jõukast suurtalust, mis laostus peale salapärast tulekahjut - hävis suur osa pere varast. Vanaemaga abiellunult ei olnud Vainol mitte kusagil elada - kahemehesaag, hobune ja tragi naine aitasid hädast välja! Kahekesi ehitasid nad aastaga endale Tootsi külla pisikese talumaja, kus kasvatasid üles 5 last. Kadunud vanaema rääkis kuidas nad talvel kaheksi majapalke metsas tegemas käisid. Vanaisal olid ainukesena oma külas autojuhiload - ta käis tihti Peterburi vahet pikkasid otsi tegemas. Väidetavalt oli ta rahva hulgas tänu positiivsele ellusuhtumisele populaarne tegelane, teda kutsuti paljudele üritustele ning eeldatavasti olid just head kontaktid need mis ta vene väkke võtmisest päästsid. Käis metsas jahil ja kalal üsna palju - ning peale seda kutsus kogu seltskonna oma tallu teed jooma.

Vanaisa Vaino Ots paremal

Ei saa esitleda oma suguvõsast suuri sõjasangareid, kuid on üks asi mille üle uhke olen - mõlemad vanavanemad olid väga eestimeelsed. Ema rääkis kuidas ta isa talle salaja Pätsi ja Laidoneri raamatut näitas ning nad öösel salaja koos Ameerika Häält kuulasid. Isa õppis aga oma ema käest koos õdede-vendadega sahvris Eesti hümni laulma.

Usun, et ei ole ainus, kes seda tunneb. Kui vaatad oma sugupuud ja näed ennast selles inimeste ahelas; sina kui loomulik jätk ja kõikide nende fantastiliste inimeste elutöö tulemus, siis kaob järsku selline pisikese inimese tunne. Oled üks tähtis osake kes viib edasi mingit sõnumit, mis sai alguse juba väga ammu siis kui esimene orgaaniline aineke tekkis, kalast kahepaikne sai, pärdik puu otsast alla tuli, osavinimesed Euroopasse rändasid ja eesti rahvus tekkis. Nad kõik loodavad, et neid alt ei veata - nemad tegid kõik endast oleneva, et oma verd edasi anda; nüüd on meie põlvkonna kord! Mitmesugused usundid kirjeldavad esivanemaid kui neid kes meie tegevust iga päev jälgivad. Wow, ma ei olegi üksi - kujutan ette milline muljetavaldava suurusega virtuaalne publik praegu üle minu õla arvutiekraani piilub!

Usun, et paljud on mõelnud selle üle, et millised tahaksid et nende lapse(lapselapselapse)d oleksid? Eeldan, et enamus soovib et nad oleksid edukad, ilusad, terved, tugevad ühesõnaga megainimesed - sinust pärit! Edevuse eest kaitsetu inimesena peaksid nad loomulikult sind esile tõstma. Kõik järeltulijad panevad su pildi auga oma direktori või presidendi lauale ja piidlevad seda aeg-ajalt aukartusega ning selgitavad külalistele uhkusega: "See oli minu vanaisa (või vanaema), ta oli see ja tegi seda ja seda ning selle praeguses olukorras olles ütleks ta niimodi:.... (mingi jube tark lause) Ja nii me teemegi - me ei tohi temast halvemad olla!"

Vanemal ajal oli elu raskem ja mida rohkem aega tagasi, seda raskem see oli. Keerulistel aegadel oma elu ja mis veel tähtsam, oma laste elude eest võitlemine; raske töö tegemine, puuduse kannatamine, ühesõnaga pingutamine parema ja õnnelikuma elu nimel. Elasid oma elu nii hästi-halvasti kui oskasid. Ja nüüd on sinu etteaste! On ülihea tunne vaadata silma neile karmide näojoontega tõsistele inimestele must-valgete fotode peal ja kuulata nende elust! Tänan teid kõiki kogu südamest!

Nii et kes veel kahelda julgeb - elul ikkagi on mõte. Vähemalt minu isu õppida Soojustehnika eksamiks sai mõnusalt hoogu juurde! Jeehaa!