"Selle nädala heategu.. Naerata Tarmole... checked!"

Maailma parima juhtimisõpiku "Dilberti printsiibi" üks esimesi lauseid. "Kui varem maksti töötajale hea töö eest rohkem palka, siis tänapäeval on raha asemele ilmunud suulised kiitused, 10 kroonised pildiraamid, motivatsioonilised harjutused jne." Kui emotsioon juba mõjub motiveerivalt, siis milleks minna materiaalseks? Sellepärast olengi suur koomiksite fänn, et nad on straight to the point! Kontekstist väljalõigatud olukord võib mõnikord tunduda hoopis adekvaatsemana kui kogu tervik! Lemmikust Dilbertile lisaks meeldib mulle ka Ernie - eriti onu Sidi kahtlased tegemised. Julmalt öeldes: neis õpetatakse ära tundma käitumismalle, millega üritatakse teist inimest vaimselt nii motiveerida, nii et tal kaob isu raha järele ning teine pool saab kõik endale hoida. Sama asi on müügiga üldse - teenus emotsiooni vastu. Oskus anda endast ilma intiimteenuseid osutamata midagi mille eest on teised nõus maksma - priceless!

Raudselt on mõnedel eriti eesrindlikel juhtidel oma tabeliga ignädalane check-list, mille on kirjas sellised asjad nagu: "Ütle midagi head täna Tarmole." Boss läheb teeb teo ära ning Tarmo unustab palgatõusu; tark juht teeb märke oma tabelisse ja tööpäev jätkub. Tarmo aga hoopis kiidab oma ülemust: kui tark ja ilus ta on ning kuidas oma töötajatest hoolib... Inimlik aspekt - kumb on lihtsam, kas kiita bossi kes sind sõimab või bossi kes su saavutusi tähele paneb?

See on töödanud ja töötab enamuse peal siiani; aga need neetud psühholoogiaõpingud panevad järjest enam mõtlema selle peale miks inimene midagi teeb. Ja analüüsid automaatselt, põnevusega, iga kord, kui keegi midagi sulle lihtsalt niisama ütleb. Hea tunne võib sinus tekkida, kuid kui siiraste silmade asemel vaatab sind virilalt naeratav suu, siis tead et midagi on valesti. Sisetunne ütleb kõik! Roman saatis mulle hiljuti ühe teadlaste poolt tehtud testi, kus saad üritada vahet teha siiralt naeratava vs mittesiiralt naeratava inimese vahel. Ma panin 9 õieti 20t ja kõik teised panid vähemalt 15 täppi. Nii et jama lugu. Aga see eest tekkis sügav huvi hakata jälgima inimesi, kelle EQ-d ma ülikõrgeks pean ning nende reageeringuid jälgima. Ja leida kordused ning seosed enda käitumise ja sellest tingitud objekti käitumise järel! Äkki märgiks hoopis teatud järelkäitumise järel huvitunult demonstratiivselt kalendrisse ristikese? Dresseerida oma ohvrit ja hakata hoopis läbi nende ristikeste tema elu kontrollima. Kui harjumused on kinnistunud, siis lihtsalt üks päev sa ristikest ei joonista ning sellest tekib paanika. Luban et see on naljaks.

Põhiline viga on see, et arvatakse, et psühholoogiaga kokkupuutunud inimesed on kõige paremad mõjutajad. Minu meelest suudavad nad ainult paremini mõjutamist ära tunda... Ja see on fantastiline tunne!

Raamatupidajast, finantstöötajast või matemaatikust lapsevanem on suurim kingitus, mis saab ühel noorel inimesel olla! Numbrid ei valeta, aga inimesed teevad seda kogu aeg. Kui hakkad tulevikus mingit kokkulepet sõlmima, kus kõik tundub lihtsalt niivõrd super ja lollikindel, siis peaksid su peas hakkama alarmikellad lööma paljalt sinus tekkiva tunde pärast. Kõik petuskeemid on üles ehitatud inimese emotsionaalsusele ning võimetusele ahnuses kainelt mõelda.

Kuidas teha vahet pettusel? Kui kokkuleppe sõlmimisel kasutab su oponent argumentidena liiga palju emotsionaalseid väljendeid ning liiga vähe konkreetseid numbreid. Ja inimesed kardavad kasutada numbreid - nende väljaütlemine tekitab ebamugavustunnet, kuigi see on just see mille eesmärk ongi kogu jutuajamine. Võti kõikvõimaliku info saamisel on küsida numbrilisi väärtusi: kui palju maksab, kui suur on garantii, mis kuupäevaks jne.

Ainukesed sõnad millega ei saa nihverdada on "jah" ja "ei" tüüpi sõnad

Pehmed väärtused ei ole kõik. Ei ürita öelda, et neid ei peaks olema - vastupidi, nendele põhiargumendile, emotsioonidele, tugineb pea kogu kolmas ehk teenindussektor. Ning mulle meeldivad üle kõige viisakalt ja positiivselt käituvad inimesed! Pehmed väärtused on väga olulised, kuid nad tuginevad ikka millelegi kõvemale ning ilma viimasete pole ka esimesel mõtet. Õppimine siiras olema ei tähenda pealiskaudseid grimasse ja märkusi vaid sügavamalt tulevat austust teise inimese vastu.