Pakt

Ma ei tegele enam tudengiürituste korraldamisega.

Täna pidas üks tüdruk Kalevi SPAs oma sünnipäeva. Igavesed (endised kaas)tudengid Länn ja Tammekas rääkisid, et lõpetavad tõenäoliselt sellel kevadel ülikooli. Mis edasi toimus, jääb mulle elu lõpuni meelde.

Peale "hääletamise" mängu ja sauna jõudis üritusele kohale järjekordne eks-aktivist Hannes Raid. Kui viimasena saunast välja tulin, tõusis ta lauast püsti, sirutas käe ette, vaatas mulle silma ning ütles pidulikult:

"Sel aastal tuleb Arbabere! Saadame kõik pikalt!"

Uskusin, et tegemist on järjekordse napsuse nostalgitsemisega ning üritasin vastuvõetud kätt surudes sobivat vastust välja mõelda, kuid mõttelennu katkestas Länni (Lauri Läänemets) hääl:

"Teeme ära, sel aastal toome Arbavere tagasi,"

ütles ta püsti tõustes ning oma käe meie käte peale asetades.

Kätekuhjale pandi ka neljas käsi - noorema rekreatsioonitudengite põlvkonna esindaja ja üritustemeister Henri Riska:

"Arbavere - muidugi! Ma olen teiega!"

Kõik jäid vait ja vaatasid meid. Teises laua otsas tõusis aga püsti Tammekas (Ragnar Tammeleht), kes protesteeris:

"Ma planeerisin juba ammu, et 2009. aastal teen Arbavere ära. Mul on isegi plakat valmis kujundatud!"

Tundsin rõõmuga, et tudengivaim ei ole mind veel päris maha jätnud ning üritasin pidulikult asja kokku võtta:

"Need viis meest lubavad siis, et 2009. aasta sügisel toimub Arbavere?"

"Viis meest ja üks naine," lisas sünnipäevalaps Janne Jakobson.

Peale seda hüüdsime paar korda "Elagu Arbavere." Arbavere pakt oli sündinud! Hetk oli väga ilus - eks näe mis sügisel saab.

Miks peaks sellise ürituse taaselustamine või selle katse niivõrd tähtis olema? Arbavere kas vihati või armastati. Teatud seltskond ootas seda pea aasta aega - kord lubasime portsu erinevate teaduskondade inimestega, et käime sellel üritusel kuni surmani. Arbavere rebaste väljasõit tundmatusse kohta olevat olnud pea sama vana traditsioon kui Peda Folk; see ei takistanud aga 2 aastat tagasi pisikestel kurjadel Üliõpilasesinduse tüdrukutel seda ära keelamast, kui tegijaid istungil hääletamas ei olnud (ega ükski neist ise ühestki Arbaverest olnud osa võtnud, otsus tehti ainult teiste elus kibestunud inimeste juttude põhjal). Ka kooli juhtkonnale on üritus nagu Peda Folkki oma skandaalsusega pinnuks silmas olnud.

Mulle meeldis otsusekindlus ja ühtsus mis sel hetkel kõikides pakti liikmete käitumises tekkis. See õhkkond oli kodumatu. Otsuse sündimine. Kunagised aktiivsed ürituste (sündmuste!) organiseerijad unustasid hetkeks nooruspõlve rivaalitsemised (nais) tudengite tähelepanu eest ning lubasid millegagi koos hakkama saada. Kui siiamaani oli olnud ainult heitlik virisemine, siis nüüd tundus et viimaks ometi soovitakse midagi reaalselt ära teha. Nagu enne suurt pingutust, otsutavat lahingut või kõige uhkem võrdlus: nagu meeste riietusruumis enne MMi jalgpallimängu finaali. 

Õigel ajal peab oskama siiski lõpetada. Loodame, et selle üritusega ei ole nii nagu halva come-backiga, kus väsinud nägudega raugastunud seniilsed rokkstaarid üritavad veel rahvast käima tõmmata. Ning iga järgmine tagasitulek on eelnevast halvem. Üks kooliga seotud avalike suhete spetsialist märkis, et Peda Folk on saanud vanadele korraldajatele kinnisideeks ning nooremad sellest üritusest eriti ei hooli. Osaliselt nõustun - publiku hulgas oli palju endisi korraldaijaid. Pean tunnistama, et ega ma ise ka 1-2 kursusel käies sellest üritusest lugu ei pidanud; nüüd on millegipärast teine lugu... Samas ei pea maailmaparandaja tegema kõiki asju ainult teistele, vaid aeg-ajalt ka enda peale mõtlema.

Tibusid loetakse ka loomulikult sügisel; see pole nii suur üritus mis nõuaks Peda Folgi kombel pikaajalist planeerimist. Veidi ettevalmistust, üks raju õhtu ja asi ants.

Tudengipidudest on mul juba küllalt saanud, kuid samas tahaks, et ka minu pojad (kui nad kunagi tulema peaksid) saaksid Arbavere tundma õppida! Tütred on loomulikult samal ajal kodus luku taga.