Ranna puhkebaasi peremees Margus rääkis lugusid kalameeste napsilembusest - eriti jäid talle hammaste vahele just lõunanaabrid, kellest kangematel meestel olevat kalakasti koguni oma baarikapp sisse ehitatud. Keegi teine olevat napsuse peaga valele poole kõndinud ning üritas auku keset põldu puurida (talvel on ju üks valge kõik). Nägime ka ise jääpeal ühte härrat, kes koos puuriga korduvalt ümber kukkus ning midagi arusaamatut eemal viibivatele kolleegidele karjus.
Mart teab et enda püütud on ikka kõige parema maitsega ja ega keegi teine enda omasid vabatahtlikult musutamiseks anda tahagi?
Pildil 1/11 saagistÜhe kala hinnaks kujunes (ööbimine ja saun 300 + toit 200 + bensiin jm kulud 200 ning kõik jagada 11-a) ca 64 krooni, sealjuures arvestamata ajakulu. Aga tõesti hea ja uhke tunne oli tuua headele sõpradele lauale enda püütud/küpsetatud kalaroa. Peremees, leivatooja (breadwinner on üks väga ilus sõna ameeriklastel). Ja kui kõik ära süüakse ning kiidetakse või väga osavalt mängitakse kiitmist, on tunne veel parem. Fooliumis 10 min eelkuumutatud ahjus, peale ainult sidrunimahla ja veidi soola.
Kalapüük on haigus. Põdesin selle perioodi õnneks juba nooruses eriti raskekujuliselt läbi. Sellest on jäänud alles peaaegu päheõpitud raamatud "Eesti NSV järved," "Eesti NSV kalad" ja loomulikult "Kalastaja käsiraamat." Siiamaani on alles virn päevikuid-märkmikke erinevate kalapüügiandmete kohta ning enda koostatud kartoteek kõikidest Eesti kaladest.
Ja nagu kalamehed ennemuiste jahimeestele nina peale viskasid: läheb kalamees kalale, pane pada tulele; läheb jahimees jahile, pane pada kummuli. Jahimehed ei jää võlgu: ühes otsas ussike, teises otsas lollike. Isa kes on rohkem jahi- kui kalamees kippus Maardu järvejääl kükitavaid inimesi ikka pingviinideks kutsuma.
No comments:
Post a Comment