Mida sa tahad teha?

21. sajandi haigus on teadmatus, valiku- ja otsustusvõimetus. Infot on liiga palju ja kõike haarata ei jõua. Või kui jõuab, siis niiviisi, et muu tegevuse (elu) jaoks aega ei jätku.

Elukutse valik - kui otsustada jõuga ära millegagi tegeleda, siis jääb süda ikka kripeldama. Loomulikult saab elada kookonis ja tegeleda ainult asjadega milles ollakse head ja suhelda ainult inimestega kellele meeldid, kuid inimloomus on juba selline edasipüüdlik ja raskusi otsiv ning on üsna palju inimesi kes ei ole võimelised seda rahutust enese sees alla suruma.

Noortelt oodatakse keskkooli lõpus, et nad teavad mida nad tahavad teha. Pea igast juhtimis-, müügi ja motivatsioonikoolitusest jookseb läbi küsimus: "Mida sa tahad teha?" ning koolitaja lisab kiiresti, et end vastutusest vabastada: "Ainult sa ise tead mida teha tahad; tee otsus!" Mõni on taibanud selle küsimuse erilist aktuaalsust eestlaste hulgas ja teenib sellega head raha.

Minu arvates ei ole probleemiks mitte enese tundmine vaid maailma ja selle võimaluste mittetundmine. Rändamine võib anda suuna kuid mitte vastuse (Vigala Sass: "rändurid on kerjused. Õpi ühte asja tegema ning saa milleski inimestele vajalikuks"); egoistlik enese siseelu korrastamine ei pruugi olla nii efektiivne kui selle kohandamine vastavalt ühiskonna vajadustele. Lahendused on meie ümber.

Tremendous Jones ütles välja väga valusa mõtte: kõik inimesed teavad mida nad tahavad! Nad tahavad pikki lõunapause, koolitusi, planeerimisi, ideekoosolekuid... Iga töö mida hetkel tegema ei pea tundub lahe! Et ennast mitte petta, peab õppima armastama seda mida iga päev (just praegu) teed ; otsima sealt head ning seda võimendama. Ning nii iga päev ja pidevalt. Niiviisi võid ükspäev avastada, et see mida sa arvasid, et sulle ei meeldi teha, tegelikult sulle meeldib teha. Kui aga keskenduda asjadele, mida sulle meeldib teha, võib tulemus olla vastupidine - avastad, et see mida arvasid, et sulle meeldib teha, sulle ikka ei meeldi teha.

Ehk leppida ja õppima oma tööd armastama. Võtta tööd tõsiselt ning teha seda huumoriga. Nii et kui tapamajas tööl olla, siis teha kohustuslikuks vormiks timukakostüümid ja mitte minna Kalevisse šokolaadidegusteerijaks.

* * *

Ülivähendatud alkoholikogustega olen elanud pea 3 kuud. Kui tudengina bussiga Tartusse pidutsema minnes jätsin auto nädalavahetuseks südamerahuga Liviko ees olevasse parklasse (seal oli selge kirjaga silt "parkimine lubatud Liviko klientidele!"), siis nüüd enam sellega välja ei vabandaks.