Mar 28, 2009

Veel Caminost: mida vähem inimesi kohtad seda rohkem sõpru leiad

Käisin Picasso Hispaania keskuses põgusalt rääkimas oma Camino kogemusest. Võtan kokku kolm põhipunkti millega rändur võiks minumeelest arvestada.

Enne minekut tutvuda võimalikult põhjalikult kohtade ajaloo ja vaatamisväärsustega kust läbi kõndida plaanid. Sinna minnnakse ikka enda pärast, kuid ilma püüdeta Teed mõista oleks see lihtsalt matk. Palverännu teepostideks on kirikud, mis sümboliseerivad kõrgemat vaimsust; mitte supermercadod, baarid ja hotellid - sama hästi võiks teha näiteks Eestis Selveri-tuuri Tallinnas. Ei ole religioosne ja aktiivselt ei propageeri seda, kuid oleme pärit Kristlikust maailmaruumist ning kõikide meie põhiväärtuste juured on sealt pärit. 

Kui otsida head seltskonda, tasub minna suvel. Kui soovida privaatsust, siis talvel; millal tänu ilmale on vähem kõndijaid. Ise eelistan viimast - enda kahe Camino põhjal väidaks, et mida vähem inimesi kohtad, seda rohkem sõpru leiad. Pole midagi hirmasamat kui üksi kõrbes kõndimine ning paremat inimeste hulka tagasijõudmisest. Vihm ja külm tuul talvel on muidugi ebameeldivad, kuid seda ilusamad ja huvitavamad loodusvaated avanevad. Ja kui päike välja tuleb on topeltäge.

Teekaaslase valikul peab olema hoolikas. Ka kõige parimad sõbrad võivad teepeal tülli keerata kui nad ei suuda asjades kokku leppida. Üksi oled sõltumatu ja kõnnid Teed läbi täpselt nagu ise soovid. Teiselt poolt on kaaslas(t)ega arvestada raskem kui üksi otsuseid teha ning see võib olla väärt õppetund. Kõndivad paarid ja perekonnad olid armsad. Oli juhtumeid kus naine sõitis bussiga edasi ja ootas jalgsi kõndivat meest järgi. Üks prantslane kõndis kogu raja läbi üksi ning palus abikaasal liituda temaga viimasel viiel kilomeetril enne Santiagot. Suur hetk vajas jagamist.

Mar 26, 2009

Suhe tööl?

Raadiost tuli hea saade kus loeti ette buduaar.ee kommentaare selle kohta, kas suhe töökaaslasega võiks olla võimalik. Armas oli üks kommentaar kus keegi daam kirjeldas asjade käiku järgmiselt: "Asusin tööle uude firmasse, kus oli ka Toivo. Ühel peol läks asi käest ära ning me magasime. Kirglikust ööst kasvas välja suhe. Pidasime koos Toivoga ühes töökohas veidi aega vastu, kuid lõpuks otsustasime, et nii ei ole hea jätkata. Ta lahkus töölt ja võttis vastu veidi madalamapalgalise ametikoha. Aga nüüd elame õnnelikult koos."

Tegevus oli toimunud reklaamibüroos ning paljalt huvi pärast poetasin seda teemat erinevate inimeste vestluste vahele.

Üks kirus seda maapõhja - kaaskolleegidel on väga terav keel... "Ehhee, kontorinagistajad!" Teine pakkus aga, et see on just hea kuna õpid inimest rohkem tundma ning tead kas ta on normaalne ja saab asjadega hakkama või mitte.

Resoluutse ütlemisega elukogenud daam pani jutule ilusa punkti rõhutades näppu viibutades: "Don't sh*t where you eat!"

Ehk kui inimene leiab endale liiga hea partneri töötades heas kohas, peab ta parimal juhul ühest loobuma ning halvimal juhul mõlemast.

Mar 23, 2009

Pakt

Ma ei tegele enam tudengiürituste korraldamisega.

Täna pidas üks tüdruk Kalevi SPAs oma sünnipäeva. Igavesed (endised kaas)tudengid Länn ja Tammekas rääkisid, et lõpetavad tõenäoliselt sellel kevadel ülikooli. Mis edasi toimus, jääb mulle elu lõpuni meelde.

Peale "hääletamise" mängu ja sauna jõudis üritusele kohale järjekordne eks-aktivist Hannes Raid. Kui viimasena saunast välja tulin, tõusis ta lauast püsti, sirutas käe ette, vaatas mulle silma ning ütles pidulikult:
"Sel aastal tuleb Arbabere! Saadame kõik pikalt!"
Uskusin, et tegemist on järjekordse napsuse nostalgitsemisega ning üritasin vastuvõetud kätt surudes sobivat vastust välja mõelda, kuid mõttelennu katkestas Länni (Lauri Läänemets) hääl:
"Teeme ära, sel aastal toome Arbavere tagasi,"
ütles ta püsti tõustes ning oma käe meie käte peale asetades.
Kätekuhjale pandi ka neljas käsi - noorema rekreatsioonitudengite põlvkonna esindaja ja üritustemeister Henri Riska:
"Arbavere - muidugi! Ma olen teiega!"
Kõik jäid vait ja vaatasid meid. Teises laua otsas tõusis aga püsti Tammekas (Ragnar Tammeleht), kes protesteeris:
"Ma planeerisin juba ammu, et 2009. aastal teen Arbavere ära. Mul on isegi plakat valmis kujundatud!"
Tundsin rõõmuga, et tudengivaim ei ole mind veel päris maha jätnud ning üritasin pidulikult asja kokku võtta:
"Need viis meest lubavad siis, et 2009. aasta sügisel toimub Arbavere?"
"Viis meest ja üks naine," lisas sünnipäevalaps Janne Jakobson.

Peale seda hüüdsime paar korda "Elagu Arbavere." Arbavere pakt oli sündinud! Hetk oli väga ilus - eks näe mis sügisel saab.


Miks peaks sellise ürituse taaselustamine või selle katse niivõrd tähtis olema? Arbavere kas vihati või armastati. Teatud seltskond ootas seda pea aasta aega - kord lubasime portsu erinevate teaduskondade inimestega, et käime sellel üritusel kuni surmani. Arbavere rebaste väljasõit tundmatusse kohta olevat olnud pea sama vana traditsioon kui Peda Folk; see ei takistanud aga 2 aastat tagasi pisikestel kurjadel Üliõpilasesinduse tüdrukutel seda ära keelamast, kui tegijaid istungil hääletamas ei olnud (ega ükski neist ise ühestki Arbaverest olnud osa võtnud, otsus tehti ainult teiste elus kibestunud inimeste juttude põhjal). Ka kooli juhtkonnale on üritus nagu Peda Folkki oma skandaalsusega pinnuks silmas olnud.

Mulle meeldis otsusekindlus ja ühtsus mis sel hetkel kõikides pakti liikmete käitumises tekkis. See õhkkond oli kodumatu. Otsuse sündimine. Kunagised aktiivsed ürituste (sündmuste!) organiseerijad unustasid hetkeks nooruspõlve rivaalitsemised (nais) tudengite tähelepanu eest ning lubasid millegagi koos hakkama saada. Kui siiamaani oli olnud ainult heitlik virisemine, siis nüüd tundus et viimaks ometi soovitakse midagi reaalselt ära teha. Nagu enne suurt pingutust, otsutavat lahingut või kõige uhkem võrdlus: nagu meeste riietusruumis enne MMi jalgpallimängu finaali. 

Õigel ajal peab oskama siiski lõpetada. Loodame, et selle üritusega ei ole nii nagu halva come-backiga, kus väsinud nägudega raugastunud seniilsed rokkstaarid üritavad veel rahvast käima tõmmata. Ning iga järgmine tagasitulek on eelnevast halvem. Üks kooliga seotud avalike suhete spetsialist märkis, et Peda Folk on saanud vanadele korraldajatele kinnisideeks ning nooremad sellest üritusest eriti ei hooli. Osaliselt nõustun - publiku hulgas oli palju endisi korraldaijaid. Pean tunnistama, et ega ma ise ka 1-2 kursusel käies sellest üritusest lugu ei pidanud; nüüd on millegipärast teine lugu... Samas ei pea maailmaparandaja tegema kõiki asju ainult teistele, vaid aeg-ajalt ka enda peale mõtlema.

Tibusid loetakse ka loomulikult sügisel; see pole nii suur üritus mis nõuaks Peda Folgi kombel pikaajalist planeerimist. Veidi ettevalmistust, üks raju õhtu ja asi ants.

Tudengipidudest on mul juba küllalt saanud, kuid samas tahaks, et ka minu pojad (kui nad kunagi tulema peaksid) saaksid Arbavere tundma õppida! Tütred on loomulikult samal ajal kodus luku taga.

Mar 21, 2009

Ürituse korraldaja päevaplaan

Peda Folk 2009 bändid valiti välja - iga hetk peaksid nad www.tlu.ee/pedafolk leheküljele üles minema.

Mul on hea meel, et saan sel aastal Peda Folki nautima minna ning ise midagi tegema ei pea. Eelmisel aastal panin huvi pärast 10 minuti täpsusega kirja oma üritusaegse ajakasutuse (22. aprill 00:00 kuni 24. aprill 07:00) - lisan selle allapoole. NB! Pidevalt rippus keegi telefoni otsas!

Vabatahtlikega ürituse tegemisel peab arvestama, et iga hetk võib keegi alt ära hüpata ning ürituse tähtaja lähenedes selle tõenäosus suureneb. Puudub raha, millega inimesi motiveerida. Samuti on asju, mida saab ainult projektijuht ainuisikuliselt teha.

Aga ainult vabatahtlike üritustel juhtub imesid - kui teised näevad, et keegi millegi nimel ilma tasuta pingutab, siis kipub mõni abimees tulema sealt kuskohast seda oodatagi ei oskaks.

Ise unustad väsimuse, nälja, magamatuse ja kõik muud asjad maailmas.


2008. aasta

22. aprill, teisipäev

00:00-00:50 ühe frustreeritud meeskonnaliikmega rääkimine telefoni teel

00:50- 01:45 hommikuseks tele- ja raadiointervjuuks ettevalmistamine

01:45 – 02:30 tänulisti ja sissepääsulisti korrigeerimine

02:30-03:00 viimased korraldused maili teel homseks tegevuseks, siis magama

03:00 – 06:30 magamine

6:30 äratus

6:30 – 07:10 hommikusöök, päevaks ettevalmistus

7:35 – 8:05 telemajas Peda Folgi veterani Sven Kreegiga esinemise ettevalmistamine

8:05 – 8:15 otse eetris koos Peda Folgi veterani Sven Kreegi ja bändiga Groundhog Day.

8:15 – 9:00 programmi rekvisiitide äratoomine, jooksvalt telefoniga toimkonnajuhtidega läbirääkimised

9:00 – 9:30 tööl

9:30 – 9:40 Intervjuu Raadio 2-e

9:40 – 12:00 tööl

12:00 – 13:00 Lõuna, samal ajal meediamonitooring, meedialisti ülehelistajale instruktsioonide jagamine.

13:00-14:00 Tööl, sissepääsulisti lukku panemine

14:00 – 15:00 Kultuurikatlas saabunud vabatahtlikele ülesannete kätte jagamine – eelkoristus, backstage ehitamine, mööbli paikapanemine saali jm.

15:00 – 17:00 Kaameramehe ja esitlustehnika äratoomine

17:00 – 17:45 Kultuurikatlas kohapeal ürituse ettevalmistamine, jooksvate probleemide lahendamine

17:45 – 18:30 Sponsori auhindade äratoomine

18:30 – 19:45 Õhtujuhtide kostüümide ja rekvisiitide äratoomine ETV-t

19:45 – 20:15 Programmi ettevalmistus; õhtujuhtide ja lavajuhiga viimased kooskõlastused.

20:15 – 01:10 Üritusel jooksvalt silma peal hoidmine, programmi läbiviimise tagamine, olulisemate probleemide lahendamine

23. aprill, kolmapäev

01:10 – 01:35 Eksmati kostüümi äratoomine

01:35 – 02:45 Ürituse külaliste ärasaatmine

02:45 – 03:45 Kaameramehe, rekvisiitide ja kiireloomulisema laenutatud tehnika äraviimine

03:45 – 05:00 Liitumine koristusmeeskonnaga

05:00 – 06:30 Viimase meeskonnaliikme Arukülla äraviimine

06:30 – 07:15 Pisike uinak autos tee ääres kusagil Loo lähedal

07:15 – 08:30 Kultuurikatlast osade rekvisiitide, EV90 bännerite ja Eksmati pealelaadimine

08:30 – 9:00 Eksmati ja mõnede asjade äraviimine TLÜ-e.

9:00 – 11:00 Tööl

11:00 – 11:15 Kerge eine

11:15 – 14:00 EV90 bännerite ja rekvisiitide äraviimine

14:00 – 18:00 tööl

18:00 – 19:00 meediamonitooring, jooksvad küsimused

19:00 – 19:45 vanematekoju sõitmine

19:45 – 21:00 jooksvad küsimused

21:00 – 07:00 magama

Mar 17, 2009

Tsarinna lemmikvein

Oma esimeses töökohas puutusin palju veinidega kokku ning tänu vanematele kolleegidele teadsin, et magus vein ei ole maitsev. Sel nädalavahetusel pidin ma oma sõnu jooma. Kui alkoholikogus on limiteeritud, siis tunnab maitsenüansse paremini. Tõelised veinihindajad ei suitseta ega joo kanget alkoholi; ühesõnaga püüavad käituda oma maitsemeeli säästvalt. Ning need kes degustatsioonidel veini välja sülitavad on sommeljeed, aga need kes salaja alla neelavad on tegelikult uhke nime taha varjunud salajoodikud.

Samas - mis mõnu saab ainult suu alkoholiga loputamisest?


"Massandra Aleatika" punane magus viinamarjamahla maitseline vein, mille retsept olevat sama juba 19. sajandist. Väidetavat oli see Vene viimase keisrinna Aleksandra Fjodorovna lemmikvein. Magusa veini kohta maitses väga hästi - sommeljee väitis koguni, et sellest ei tekkivat hommikuti peavalu.

* * *

Pühapäev möödus loomulikult Peipsil. Ei olnud väga edukas retk: kala ca 1 kg (12 ahvenat, 4 kiiska, 1 särg). See jääb sellel aastal tõenäoliselt viimaseks kuna jää raksus jalgade all. Ma ei tea mis meeldib mõnedele inimestele jääväljade juures; tunnen ainult et see tõmbab ja alistun.


Et jõuda tõeliste kalakohtadeni pidi poolteist tundi kõndima (u 5-8 km). Kohalikud viisid 150.-/ots inimesi naljakates järelkärudes buraanidega jääle. Idee järmiseks aastaks kui jää piisavalt paks oleks - panna püsti bussiliin, mis Mustvees kõik kalaässad peale võtaks ja mööda järvejääd soovitud kohtadesse laiali paiskaks. Loomulikult oleks bussis ka baar.

Mar 14, 2009

Mitte ei lõika lihtsalt karvu vaid teeme soenguid!

Mitmed üritusturundusega seotud inimesed on öeldnud, et nad ei korralda üritusi vaid teevad sündmusi; rõhutades seda oma igapäevases kõnes. Kuna õnnestunud ürituse ainuke mõõtejoonlaud on osalejate arvamus, muudab selle nimetuse pidev kasutamine loodava palju müstilisemaks, huvitavamaks, päevarutiinist väljaspool olevaks.

Meenus kunagi ühel üritusel (vabandust, sündmusel) korraldatud võistlus, kus üks meeskond teatejooksuga sarnase aktsiooni otsese sohitegemisega võitis. Pidin juba hakkama tulemusi tühistama, kui võitja meeskonna kapten, kes oli ühtlasi ka firma tegevjuht, mult ümbert kinni võttis, kõrvale viis ja sõbralikult rõhutas: "Margus, sa ei tunne elu. Ma ei teinud sohki; äkki oli ülesandepüstitus halb ja ma ei saanud sellest aru?"

Heal üritusel(sündmusel) osalemise eest olen varem ka ise ilma virisemata korduvalt suuremaid rahasummasid välja käinud. Tuludest-kuludest ülevaadet omamata on kerge asjadega leppida, kuid teenindustasemel kasuminumbrist aimu saades muutub meel mõruks. Ja kui asjad on niiviisi juba rohujuure tasandil, siis miks nad ei peaks olema teistmoodi kõrgemal, kus peaksid olema palju targemad inimesed?

Avastasin pool tundi enne ühte tähtsat üritust (sündmust), et eelmine kodujuuksur oli teinud hooletut tööd ja jätnud ühelt poolt paki pikemaks kui teiselt poolt. Õnneks leidsin Tallinna äärelinnas ühe juuksurisalongi ning tõdesin rõõmuga, et olen ainuke klient.
"Tere, kas saaksite mul palun siit kohtast veidi kärpida, üks pakk on pikem kui teine"
"Soeng on 160.-"
"Mul päris soengut ei ole vaja, palun võtke ainult see üks pakk vähemaks!"
"No kuidas siis nii, meie teeme ikka ainult soenguid!"
"Aga mul oleks vaja vaid üks pakk lühemaks teha, ülejäänuga olen ma rahul!"
"Hinnakirjas on kirjas, et soeng on 160.-, kas tahate seda või ei taha!"
Kuna aega vaidlemiseks ei olnud, siis alistusin ja istusin juuksuritooli:
"Tehke üks väga kiire lõikus, ma pean 15 minuti pärast kusagil mujal olema"
"Teen 10 minutiga soengu valmis."

Hinna määrabki mitmetel juhtudel see kuidas asju nimetatakse. Võibolla mõnel juhul ei tehtagi allahindlusi sel põhjusel, et vahe emotsionaalse lisaväärtusega ja lisaväärtuseta tootel on tegelikult vaevumärgatav?

Mar 10, 2009

Tagasi Peipsil

Eelmisest nädalast innustatuna võtsin uuesti ette retke Peipsile, Martide asemel lõi kampa onupoeg Ermo. Kell 5 oli äratus ning enne seda mängisime kella 01-i öösel Wolfenstein 3D II osa.
Saagiks seekord 55 ahvenat, 5 särge ja 3 kiiska. Rinnalihased on veidi tamiililappamisest valusad. Kokku 3,5 kg. Parkimisäri püstilöönud pensionär kommenteeris: "Eto nemnogo." Onul, kes meie üritusse alguses skeptiliselt tundus suhtuvat, hakkasid silmad särama ja lubas ka järgmine nädalavahetus jää peale minna.
Kalale.ee ja kalastusinfo.ee on asjaarmastajate hulgas ülimalt populaarsed; miks mitte teha kalameestele oma twitterit saakidega kelkimiseks? Neil on ju regulaarselt midagi raporteerida? Virtuaalsed veebipäevikud - topiks üles fotosid ning tekste: kes kus käis ja palju kala sai. Kalamehed on aga erakordselt ropu suuga ning kipuvad kiivalt parimaid püüginippe ja -kohti enda teada hoidma. Nii et selline kalatwitter oleks nagu delfi kommentaariruum; ainult ilma mingi sõnumita.
Ilm oli liiga ideaalne, et olla hea kalailm

Kiisk: "Ajan okkad turri, äkki peavad ogalikuks!"


Naistepäeva õhtuks oli tegevus olemas.

Mar 7, 2009

Võit on see kui saad aru ja suudad leppida et niikuinii kaotad

Lilla Nissan Micra 95 pälvib aeg-ajalt kaasliiklejate tähelepanu. Eriti Jesse pealekleebitud permamentsed hõbedased tähed MAKRA.

Lehvitamisi on päevas 1-2, järelevaatamisi ja -naermisi ka üsna tihti, mõnikord lastakse ka signaali ning aeg-ajalt tehakse moblaga pilti.

Tuleb tunnistada, et enese lõbustamiseks õrritan mõnikord kaasliiklejaid lastes mõne uhkema auto kõrval valgusfoori taga mootoril vabakäigul tuurid üles. Milleks karta võistelda kui kaotus on kindel? Kõik saavad sellest väga hästi aru; seega kaotab see kes provotseerimisele allub, sest sel juhul peab ta mu kämbut enda omaga veidikenegi võrdseks. Kui pilgud võiksid kumme puruks torgata...

Põhiasi on see, et lilla naisteauto peale ei olda kunagi pahased - keegi ei võta seda lihtsalt tõsiselt! Uhkeid põristajaid ja moodsaid miniautosid on kogu linn täis, aga sellise naljaka disainiga vana autoga naljalt ükski normaalne inimene sõita ei julge. Selle järgi saaks isegi kultuure eristada - kes annavad eristujatele peksa või tõstavad esile.

Loomulikult on ka liialdajaid. Kalamaja-Kopli kandis on Makrale tekkinud ka üks fänn. Umbes 40-aastane daam halli Mersuga kasutab ära liikluses iga võimalust minu kiusamiseks: demonstratiivselt mööda sõitmiseks ja mulle ette pööramiseks. Eile blokeeris ta mul vasakpöörde sooritamise ajal tee ning naeris ise koos kõrvalistuva mehega.

Mar 5, 2009

Eestlastele meeldivad depressiivsed müügimehed?

Majanduskriis mõjub küll halvasti eestlaste rahakotile, kuid see-eest annab mõnusa tõuke meie mustale huumorimeelele.

Mulle meeldivad rasked olukorrad, sest see toob välja inimeste tõelise palge. Ja keerukad olukorrad kasvatavad. Lootgem, et see kogemus on kogu seda segadust väärt, sest tundub, et tõelised tagajärjed ei ole veel lihtrahvani jõudnud.

Üks asi veel - Volkswageni ja Fordi "halva vs hea tujuga müügimehe" reklaamisõjas juhib müüginumbrite osas Volkswagen. Eestlastele meeldib vist siiras murelikkus rohkem kui ameerikalik halva mängu juures hea näo tegemine. Naeratus on asi, mille eest saab kasseerida sisse kopsaka lisasumma; nii et mida nõmedamalt käituv müügiagent, seda väiksem on ta komisjonitasu ja seega peaks olema ka toote hind soodsam.

Mar 1, 2009

Oma kala maitseb kõige paremini!

Kauaplaneeritud kalaretk Peipsi järvele koos Martidega toimus sellel nädalavahetusel. Kuna oleme kõik peaaegu täiskarsklased, ei vähendanud tegutsemisvalmidust ka reedel toimunud töökoha 5. sünnipäeva tähistamine. Mardi reportaaz toimunust.

Ranna puhkebaasi peremees Margus rääkis lugusid kalameeste napsilembusest - eriti jäid talle hammaste vahele just lõunanaabrid, kellest kangematel meestel olevat kalakasti koguni oma baarikapp sisse ehitatud. Keegi teine olevat napsuse peaga valele poole kõndinud ning üritas auku keset põldu puurida (talvel on ju üks valge kõik). Nägime ka ise jääpeal ühte härrat, kes koos puuriga korduvalt ümber kukkus ning midagi arusaamatut eemal viibivatele kolleegidele karjus.


Mart teab et enda püütud on ikka kõige parema maitsega ja ega keegi teine enda omasid vabatahtlikult musutamiseks anda tahagi?


Pildil 1/11 saagist

Ühe kala hinnaks kujunes (ööbimine ja saun 300 + toit 200 + bensiin jm kulud 200 ning kõik jagada 11-a) ca 64 krooni, sealjuures arvestamata ajakulu. Aga tõesti hea ja uhke tunne oli tuua headele sõpradele lauale enda püütud/küpsetatud kalaroa. Peremees, leivatooja (breadwinner on üks väga ilus sõna ameeriklastel). Ja kui kõik ära süüakse ning kiidetakse või väga osavalt mängitakse kiitmist, on tunne veel parem. Fooliumis 10 min eelkuumutatud ahjus, peale ainult sidrunimahla ja veidi soola.

Kalapüük on haigus. Põdesin selle perioodi õnneks juba nooruses eriti raskekujuliselt läbi. Sellest on jäänud alles peaaegu päheõpitud raamatud "Eesti NSV järved," "Eesti NSV kalad" ja loomulikult "Kalastaja käsiraamat." Siiamaani on alles virn päevikuid-märkmikke erinevate kalapüügiandmete kohta ning enda koostatud kartoteek kõikidest Eesti kaladest.

Ja nagu kalamehed ennemuiste jahimeestele nina peale viskasid: läheb kalamees kalale, pane pada tulele; läheb jahimees jahile, pane pada kummuli. Jahimehed ei jää võlgu: ühes otsas ussike, teises otsas lollike. Isa kes on rohkem jahi- kui kalamees kippus Maardu järvejääl kükitavaid inimesi ikka pingviinideks kutsuma.