Egomeeter ja Liis Lass Vabariigi aastapäeval

On au omada ideaalset sõprussuhet mõne vastassoost inimesega. See tähendab siirast ja ühemõttelist sõprust ilma mingisuguste kurjade plaanideta. Nad on elus edukad ja intelligentsed, lisaks on neil eranditult ka kaaslane, kellele konkurentsi pakkuda on lootusetu ettevõtmine. Kummalgi pole absoluutselt mingeid ootusi-lootusi-plaane üksteise suhtes ja see purustab igasugused barjäärid suhtlemise osas. Ei ole midagi nauditavamat kui suhelda täiesti pingevabalt ja millegi pärast muretsemata veetleva ja targa vastassoost inimesega. Kutsun neid mõttes egomeetriteks - seda just ehedalt ausa tagasiside pärast mida selline vaba suhe jagada võimaldab. Asjad mida partnerile otse ei ütleks, kuid sõbrale iga kell. Tahan, et selliseid inimesi oleks rohkem.

Mulle meeldib kollane ajakirjandus selle emotsionaalsuse pärast - see on nii inimlik. Loen elu24.ee uudiseid ilma valehäbita kui majanduskriisi uudised ära tüütavad.

Meedias on suhteliselt palju kritiseeritud tuntud seltskonnadaami Liis Lassi Vabariigi aastapäevale ilmumise eest tuntud keskerakondlase käevangus. Eriti pahane oli üks teine avaliku elu tegelane, kelle sõnul peaksid Vabariigi aastapäeval käima ainult need, kes selle on "auga välja teeninud."

Kas on usutav, et tavaline inimene oleks suutnud mingi võimaluse leida, et järgmisele presidendi vastuvõtule pääseda? Mul enda suhtes ei torkaks ühtki seaduslikku võimalust pähe. Saavutada mängleva kergusega see, millest mõni teine aastaid unistanud on kuid kuhu kunagi ei küündi? Sest saavutus see on; võibolla koguni pikaajaline eesmärk või alaeesmärk - ega õnn niisama Liisi õnnele ole jalutanud nagu hiir magava kassi suhu. Muidu oleksidki presidendi vastuvõtud vaid naeratavate blondide neidude paraad. Hea välimus on ohtlik eeldus, kuid mitte kunagi 100% edu garanteeriv.

Liis on sellel üritusel osalemise auga välja teeninud juba paljalt sellega, et ta sinna pileti sebida suutis. "Kui ennast esile ei tõsta, siis kes seda veel tegema peaks," ütles üks kaaspsühholoogiatudeng aastaid tagasi. Tänapäevaks on ta väga kõrgele kohale jõudnud.

Keda võtta kaaslaseks üritusele, kuid oled üksik? Viidates egomeetritele mõistan kuidas selline suhe on võimalik ilma intiimse varjundita. Oleks ainult ühiskond küps mõistmaks, et  suhtlemist saab nautida ka ainult suhtlemise pärast; mitte ainult lihalikest eesmärkidest lähtudes.

* * *

Jätkub Fordi ja Volkswageni sõda ajalehtede esikaanel. Minuarst algatas selle Saksa auto, pannes esikaanele nutvate nägudega müügimehi - autod antavat poolmuidu ära (oma põntsu said kindlasti ka müügimeeste komisjonitasud). Fordi sõnum oli, et autod antakse ära samuti väga odavalt, kuid müügimehed tunnevad selle üle kliendi pärast hoopis rõõmu.

Humoorikatest kampaaniatest võidavad kõige enam ajalehed, kelle roll oleks nagu relvakaupmeestel päris sõjas.

Mida arvavad Narva inimesed Vabariigi aastapäeva paraadist?

Kell 6 hommikul startis Makra koos kahe huvilisega Tallinnast Narva paraadi vaatama. Teadsin täpselt milleks siia tulin - sättisin end inimeste keskele kuulama ja vaatama.

Mõned dialoogid (tõlgituna vene keelest nii hästi kui oskasin):

Perekond: isa, ema ja kolm poega (14-, 10- ja 6-aastane)
6-aastane: "Need pole ju meie sõdurid, need on sakslased (germanskie)!"
Isa: "Need ei ole sakslased - vaata ja ära lobise."
6-aastane: "Ei, need on sakslased! Kus meie sõdurid on?"
10-aastane: "Sakslased ja sakslased, mis sul nende sakslastega on!? Eestlased ju."
15 minuti pärast kui president saabus.
14-aastane: "See valge salliga on president."
6-aastane: "Kas president tuli ekstra Saksamaalt kohale?"
Isa: "Lähme vaatame kusagilt mujalt, seal on parem vaade."
Perekond liikus minema.

Kaks meest ja üks naine, rüüpavad külmarohtu.
Mees: "Ma teenisin Viru pataljonis (võtab lonksu), nad on seal valgetest vasakul."
Naine: "Ära räägi jälle oma sõjaväejutte! Me oleme neid juba sada korda kuulnud!"
Mees: "Ma olin ka paraadil 3 aastat tagasi, kohe on parem pool ja taktsammu marss... Näe Viru omad marsivad! DAVAI, MARSSIGE!!"
Rahvas vaatab pahaselt karjuja poole.

Ema ja umbes 7-aastane poeg.
Poeg: "Ema, millal tankid tulevad?"
Ema: "Oota, varsti peale sõdureid."
Poeg: "Kas need on tangid?"
Ema: "Ei, need on ainult autod, millel on torud peal"

Suurt kasvu mees kes filmib paraadi püüdlikult videokaameraga ja naine, kes külmetab ning on väga tüdinud ilmega. Jalavägi on juba mööda marssinud ja kostab autode mürinat.
Mees: "Oot... (naerab), ega nad ometi siia Kamaz'e ei toonud?"
Naine: "Lähme juba koju mul on külm."
Naine haarab mehe käevangu. Mehe keha hakkab koos naisega kõndima, kuid pea ning käsi koos filmiva kaameraga jääb paraadi poole.
Naine laseb mehe lahti ja kaebleb: "Tule nüüd. Kodus telekast vaatad! Siin on külm."
Mees langetab kaamera, astub rahvasummast eemale, seisatab, vaatab korra naise ja seejärel igatsevalt paraadi poole ning on paar sekundit ilmselgelt kahevahel. Vahepeal hakkas ainult trumme põristanud orkester aga uuesti marsimeloodiat mängima. Mees ei suuda vastu panna ning liigub kaamega tagasi oma endisele kohale.
"Oota!"
Pettunud naine ohkab, liigub siis mehe juurde, võtab ta vaba käe alt kinni ning vaatab demonstratiivselt teisele poole.

* * *

Oma huumoripanuse andsid ülipüüdlikult põlvetõstujooksu tegevad liinurid - see pani korra koguni häbist silmi sulgema. Eriti koomiline oli hetk kuidas üks õnnetuke poole jooksu peal segadusse sattus ning relv püüdlikult püsti paar sammu platsi keskel paigalsammu vihtus. Peab olema soliidsem võimalus meeste suunamiseks...

Meeldis, et Eesti sõdurid kandsid lahingvarustust mitte paraadkostüüme (v.a. merevägi). Sõdurid tundusid palju tõsiseltvõetavamad; ka samm oli korralikum, aeglasem, väärikam. Respect nendele, kes pidid tankitõrje-raskegranaadiheitjat Carl Gustavit (oli vist 11,4 kg) kandma. Rühma rivis viimased kandsid õlal kuulipildujaid KSP - meenutasid veidi keskaegseid hellebardimehi.

Nädalavahetus pildis / Narva

Algajatega pokkerit mängida ei maksa - kõik vanad pokkerihundid (ja mina) pidid alla vanduma majaperemehe Silveri noorele kaaslasele, Janale. Rutiinne nädalavahetus sisaldas lisaks ühte filmiõhtut, laevakoka soolaleivapidu, Massa pesumasina ostmist ning loomulikult õppimist. Seda kõike lubatud alkoholikogusega (pokaal veini).

See pilt ei ole lavastatud! Vasakul mängu võitja 20-aastane tütarlaps ning paremal viimane mängus olev meessoost isik oma viimase zetooniga enne otsustavat lõpuheitlust.

* * *

Eestlased on jonnakas rahvas - kõikide keeldude kohta on neil midagi öelda (Euronicsi poe uks Ülemiste keskuses)

* * *

Kes on kunagi nädalavahetuse hommikutundidel Balti jaama tšeburekibaari kaudu koju pidanud minema, mäletab seda legendaarset külmikut. Kasvõi alateadlikult. Keegi teab, millise büroo milline disainer selle mis eesmärgil välja mõtles?

* * *

Narva linna ajalugu on traagiline. Kõik kes plaanivad sinna suvila rajada, võiks enne kokku lugeda mitu korda ajaloo jooksul on kogu selle elanikkond viimseni ära tapetud. Julged inimesed, kes Narvas julgevad kinnisvara osta ja äri ajada - vaatame neile homme silma.

Õnnesoovimisstatistika: orkuti-õnnesoovid juhivad ülivõimsalt - 78%!

Lõpetasin just 2,5 h järjest orkuti-õnnesoovidele vastamise. Kui mõne arvates on õnnesoovimine Orksis scrappimise teel liiga lihtsaks tehtud, siis minumeelest ei ole siin midagi taunimisväärset. Ja kui kõik õnnesoovikirjad oleksid pikad, siis peaks terve nädala reserveerima. Tööl oli kõigil mõnusalt kiire päev, nii et üks vend ühmas möödaminnes ilma otsavaatamata õnne (ma loomulikult tänasin). Ei olnud üldse solvunud, pigema vastupidi! Väga õige suhtumine: pidu peo aja ja milleks ilmaasjata tseremoonitseda (ehk pidu siis kontorile esmaspäeval ja ülejäänud rahvale mõned nädalad hiljem)!

Et anda aimu ja miks mitte inspiratsiooni ka mõneks psühholoogiliseks või sotsioloogiliseks uurimuseks, lisan mõned arvud, milliste kanalite kaudu õnnesoovid saabusid (20.02 kell 2:00 öösel seisuga). NB! Ei ole arvestanud kontori häältega, ega nendega kes kolmapäevaöisel Martini soolakal juba vaikselt ära jõudsid soovida!

157 - Orkuti scrapid (alloleval joonisel värv 1)
10 - Facebook'i Wall (värv 2)
10 - SMS (värv 3)
9 - helistamine (värv 4)
8 - läbi Messengeri (värv 5)
3- kingitus personaalse üleandmisega (värv 6)
2 - personaalne e-mail (värv 7)

Nagu näha, on kõige populaarsem koht pretsedenditult ikka Orks - kasutan ka ise seda päris tihti mälu värskendamiseks kuupäevade osas. Ja kuigi mõnikord on piinlik õnne soovida, lisades kellegi (s)crapbook'i samasuguse lause teiste hulka, on see tänapäevases kiires elus tegelikult ainuõige käitumine! Selliste graafikute võrdlemine võiks vabalt olla sõprusebaromeeter - kui hea sõber ise tegelikult teistele olnud.

Kui just ei tehta arvutiprogrammi, mis automaatselt ja ilma küsimata sinu eest tuttavatele scrapp'e kirjutaks kombineerides omavahel temaatilisi sõnu, nagu õnne, vananemine, parem, õnnesoovid, kallid, päikest jne. Siis ei jää muud üle, kui teha uus programm mis vastav kõikidele sellistele scrapp'idele sõnadega tänan, tänud, suured jm.

Aga orkuti-õnn ei ole päris see päris õige õnn (üllatus!); see teeb need ülejäänud klassikalised õnnitlusviisid ka enam hinnalisemaks.

"Kompromiss?"

Üks tuttav jurist käis hiljuti Venemaal ja külastas muuhulgas OMONi muuseumi. Tuli välja, et sealsete politseiametnike hulgas on palju naljamehi - muuseumieksponaatide hulgas paistis silma maskuliinsetele tööriistadele antud süütud nimed nagu elektrišokiaparaat "Magus uni" ja käerauad "Kallistus." Kõige naljakam ja ka sügavmõttelisem tundus mulle ühe kumminuia, "Kompromiss," nimi.

Silme ette kerkis öine Moskva tänav, kus kõhetu mehe ette kerkivad kaks musklis ja nahktagis tüüpi, kellest üks küsib küsimuse:
"Kompromiss?"
Vennike ohkab ja nõustub alistunult:
"Kompromiss."
Ning annab siis kogu oma raha tursketele tüüpidele. Enesestmõistetav: kelle käes on võim, on õigus võtta seda mida tahab. Või muidu! Kumb on parem, kas ei saa tappa ja jääd rahast ilma või saad tappa ja jääd rahast ilma (oletame, et kergejõustikust või võitluskunstidest vennike lugu ei pidanud).

Praegu on majanduskriis ja tundub, et kontoris on nii mõnigi hakanud väljaskäimise asemel hoopis kohapeal sööma. Tõeline majanduskriisifoobia all kannatav inimene investeeriks veidi raha valgupulbrisse ning jõusaali kuukaardile (mille laseb tööjuures kompenseerida) ja telliks eBayst endale "Kompromissi" viimase mudeli. Kui siis mõni kõhnem programmeerija või disainer oma pannkookidega laua taha istub, lööb oma nuia lauale ja võtab ta toidu endale. Kui viimane midagi ütleb, siis osutab oma ostule ja ütleb vastuvaidlematul toonil (NB! Mitte ei küsi!):
"Kompromiss!"*

Äkki saaks selle abil ka koolis edukamaks?* Huligaan läheks eksamile õppimata ja hakkaks vastamise ajal kauplema.
Huligaan: "Ma ei oska ühelegi küsimusele vastata."
Õppejõud: "Läbikukkunud!"
Huligaan: "A!"
Õppejõud: "Sa ei oska mitte midagi, mille pärast ma peaksin sulle üldse arvestatud panema?!"
Huligaan: "Mõtleme midagi välja...(paneb oma "Kompromissi" laule)... Kompromiss!"
Õppejõud (hirmunult): "Olgu, kompromiss! A"

Nii paljud probleemid ja vastuolud laheneksid iseenesest "Kompromissi" abil. Ja veel nii et mõlemad pooled on rahul. Idanaabri tipus olijad üritavadki seda mõtlemist praegu peale pressida: "See ei ole kompromiss, õige "Kompromiss" töötab hoopis teistmoodi. Sa ei ole õnnelik mitte siis kui saad kauba eest samaväärselt tasutud, vaid siis kui elus ja terve oled!" Aga idaeurooplaste kompromissihaavad on pea täielikult kinni kasvanud ning nad ei mäleta enam kuidas asjad tegelikult on? Üks dimensioon, füüsiline üleolek, on euroopalikus maailmas kadunud.

"Davai, kompromiss!" Ja igale asjale on antud lisaväärtus Huligaani kasuks. Kõik tahavad talle meeldida. Õlut ja suitsu on lihtne saada. Keegi ei nõua võlgasid tagasi. Muutumine järjest jultunumaks ja ülbemaks. Üks päev kõnnib Huligaan mööda tänavat ja märkab ilusat Mersut. Ta siirdub otse omaniku juurde.

"Hei, mees, ilus auto!"
"Tänan, just ostsin."
Nüüd sirutab Huligaan välja parema käe, võtab välja oma nuia ja ütleb:
"Kompromiss. Paluks võtmed!"
Mees naeratab ja küsib vastu: "Sul telefon on?"
Huligaan ei ole vastupanuga harjunud ja küsib üllatunult: "Mis see siia puutub? Kompromiss ja võtmed siia!"
"Kompromiss on vana lahendus," lisab mees: "Telefon lahti ja teed kohe mulle SMS laenu abil kingituse. Nüüd lahendab olukorra win-win." Ja võtab hõlma alt välja UZI.

________________________________________________________________
* loomulikult ei teeks ma mitte kunagi midagi sellist!

Andke nõu, hr professor/Sinu kord räppida/Vaba mikrofon Kukus

See nädalavahetus möödub-möödus õppimise tähe all. Peakas tootarenduse maailma hakkab vist ka olemusele mõjuma? Vanemad ja julgemad töökaaslased kutsuvad mind (siiski ärateenimatult) professoriks ning tundmatu kassiir küsis Magistrali keskuses minult täiesti tühja koha pealt nõu: "Vabandage, härra. Mida peaks tegema - mul saab poeg arvutilt särtsu?"

Karates õpetati, et tugevate löökide andmise eeldus on lihaste hea lõdvestamine - algajate sportlaste suurim viga olevatki see, et nad on kogu aeg liiga pinges ning siis kui lüüa vaja on, oled juba väsinud. Ja pikemas perspektiivis põled läbi. Mida pingelisem töö, seda karmimad peaksid olema ka aja mahavõtmise viisid. Et aju jõuaks tõmmata hinge järgmiseks sööstuks.

Sel nädalavahetusel käis-käib kõva tuupimine; õnneks söötis elu ette paar naljakat üritust.

Saksamaal uut elu alustav Reelika kutsus külla portsu inimesi. Massa meisterdas Rommiga (kunagise kultusblogi "Tüdrukud küsivad ja Roman vastab" projektijuht ning "Elevandijooksu" superstaar) selleks ajaks ühe lauamängu, mis seisnes erinevate maade külastamises ja iga maa kohta ülesandekaardikese täitmise. Kaartide peal olid kirjas erinevad vallatused, mida selle saajad pidid tegema: aknast välja karjuma, talveriideid selga panema, räppima, youtubest karaoket laulma, lambaadat tantsima või lihtsalt vait olema jne. Hakkame seda Massaga täiustama...

"Massaga ümber maailma!" Esimene keerutus näitab liikumiste arvu ja teine suuna.

Eerik (Mr Überplingen Senior) korraldas väikesele seltskonnale pisikese hüvastijätuistumise. Kuna kohal olid ka mõned legendaarsed sukeldujad, läks varsti actioniks. Kuku klubis olevat olnud vaba mikrofon ning heas tujus otsustasime minna sinna ette kandma aastatetagust legendaarset luuletust (Lood Kivipoisi *****nukrusest) ning lisaks luua repertuaari ka midagi uut ja ägedat. Väskelt sukeldumisklubi "Barrakuda" loonud Sander kirjutas postkaardi peale mõned read, mida alguses lugesime, kuid lõpuks täiest hingest süldimuusika taktis laulsime. Naised lahkusid seltskonnast. Bänd "Kivipoisid" oli taassündinud ja valmis särama!

Originaaldokument luuletusega, mis kahjuks Kuku klubis esitamiseks lõpuks ei läinud; lava oli hõivatud palju talendikamate inimeste poolt, kes meie säramispüüde juba eos oleksid ära kustutanud (2:00 seisuga)

Pe*et roosi

(Sander poetseerib jämeda ja piduliku häälega)

Kannab, seisab ja ei lange veel,

mu küsimuste hoolivus on käinud eluteel

kindel sellel teel on meel ja terav keel

Mõtlen: "Pe*et roosi, tahan veel ja veel ja veel!"

(kõik kooris väga lõbusalt ja kiirelt ning lõpp läheb polkaks)

Ikka veel ja veel ja veel! ikka veel ja veel ja veel! Ikka veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel! Hei!

Kui alkohol hinge maha ei rahusta (pean lubadusest kinni), siis hakkavad peas mõtted üliaktiivselt töötama. Hakkasin käima joonistamises, et mõtted oleksid paberil sama ilusad kui peas. Või vähemalt veidigi äratuntavamad. "Vajadus olla mõistetav," nagu ütleb Martin Veimann.

Nädalavahetuse peategelane. Põhiõppe projekt: eestiaegse plekilõikamisseadme taastootmise võimalikkuse insenertehniline analüüs. Ise on ligi 80 aastat vana, aga Norma eksperimentaalosakond kasutab seda ikka väga suure rõõmuga. Tolle aja inimesed ei teadnud veel, et vastupidavaid tooteid teha ei ole majanduslikult otstarbekas.

Don't põe!

Karu ühika esine muruplats ja betoonist pingid on legendaarsed, sealt on nii mõnedki üliõpilaspaarid üksteist leidnud ja tudengipeod alguse saanud. Mäletan, et kevaditi käisid seal (vähemalt minu ajal) mõned julgemad kehakultuuri naised bikiinides päikest võtmas.

Kõndsin ühel 2004 aasta kevadisel teisipäeval koolist ühika poole, kui ukse eest ühel betoonpingilt seltskonna hulgast tõusis püsti üks habemega vend ja teretas. Tegemist oli reklaami ja meediat õppiva tudengiga, kellega olin PEDA üritustel paar korda kokku puutunud. Jutt oli sõbralikult konkreetne: "Sina, aktivist, tuled nüüd meiega koos peole või muidu saad tappa (viimane loomulikult naljaga öeldud)." Olin tollal järjekordsel paarikuisel karsklusperioodil ega olnud pidupanemisest huvitatud. Seda enam et oli teisipäev. Reklaamitudengid aga moodustasid ümber ühika ukse tõhusa ringkaitse ning Priit, nende pealik, rääkis, et lähevad kellegi sõbra (tema nimi oli vist ka Priit) juurde kes on suur kitarrimängija ja laulumees.

Uudishimu sai minust võitu, kruvisin pakutud õllepudelilt korgi maha ja läksin kambaga kaasa Kadrioru parki. Seal olid veel mõned reklaamitudengid ning päevakangelane tinistas kitarri ja rahvas laulis ühtselt nagu öölaulupeol. Kümneid kordi järjest lauldi tol õhtul laulu sõnadega: "Don't põe, don't põe, annan sulle oma õe!" Mõnda laulu lauldakse täiest kõrist, mõnda laulu veidi vaiksemalt ja südamest. Isegi kui sõnadega ei nõustu.

Ning nüüd, viis aastat hiljem on sama fraas ühe sõbra Messengeri nimeks. Tuleb välja, et üks bänd nimega Öösorr on selle oma uuel plaadil väljastanud! Youtube link kinnitas oletusi - seesama laul! Tundub, et samad vennad vist laulavad ka seal bändis. Kadrioru pargis ma enam õlut joomas ei käi, kuid praegu kuu aega kestnud soft karsklus (õlu nädalas) tuletas selle teisipäevase kevadõhtu ilusti meelde.

Alkoholivaba perioodi lubaduse ühekordsel murdmisel on üks hea külg - pärast seda pikeneb see süümepiinade võrra. Õnneks või kahjuks suudan ma nüüd asjadele paremini "ei" öelda; kuigi vananevate sõprade keskel pean hoopis tunnistama et pole kellegi ettepanekule "ei" öelda! Teisipäeva õhtul parki õllele ja kitarri mängima?

Teemaks lapsed / Orienteerumine Paldiskis

Viimasel ajal on nii seltskondlikes kui ka eravestlustes läinud jutt sageli lastele. Kuna varem on see tundunud liiga kauge teemana ja alustaja naerdi lihtsalt välja, siis praegu on aeg tõele näkku vaadata - igal normaalsel inimesel tuleb see lõpuks ära. See on tulevik, nii et parem leppida, mõelda, planeerida ja olla tööõnnetusteks valmis!

Paaril sõbral on see juba ka põngerjana realiseerunud. Üks neist, TLÜ kehakultuuri purjetamisdivisioni esindaja Eerik (Überplingen Senior), sai umbes aasta tagasi toreda tütre Teip ekstreemspordiportaali looja Monikaga. Sündmusest teatamine oli Eerikulik - ta kutsus kaks-kolmhaaval külla oma sõpru, ning jutu sees hakkas Monika oma kõhtu vaatama, mainides nagu muuseas, et see on nii suur, et siia mahuks pisike laps sisse ära. Ma ise olin uudisest päris šokis - esmane reaktsioon oli, et kõik on läbi ja jumalaga ülikooliaegne pullitamissõber!

Tavaline reaktsioon teemal lapsed on järgmine; "Oh sinna on niipalju aega" või "5 aasta pärast;" üks sõber mainis koguni, et milleks ise teha - parem võtta kusagilt juba valmistehtud eksemplar ja ta üles kasvatada.

Üks vastassoo esindaja pakkus välja, et suurim viga mida naine peale lapsesaamist teha saab on muutuda kodukanaks ning enda välimusele (ja ka lapse isale) enam mitte mingisugust tähelepanu pöörata. Muutuda mammaks. Ja peale seda olevat ta mõne aja pärast üksikema ja süüdistab kõiki maailma mehi kõigis surmapattudes. Ning mõnes mõttes õigustatult.

See pole ainult naistes kinni ning selle teema käsitlemine nõuaks eraldi raamatut(e kogumikku), kuid nõuanne control the controllables toimib mõlemale soole aegumatult. Ja kui ei toimi selle partneriga, siis toimib kellegi teisega.

Mul ei ole isiklikult laste teemal reaalsete tagajärgedega kogemusi, kuid mul on analoogide põhjal kujunenud laste kasvatamisest välja oma arvamus. Teatavasti on lihtsam motiveerida teisi, kui ennast midagi tegema. Vanemad elavat laste peal välja oma teostamata unistusi. Mõtle, inimene ise oma eesmärgi poole püüdlema ei hakka, kuid tal on vähemalt 18-aastane periood kellegi elu dramaatiliselt mõjutada. Kuid ka laps jagab varsti lahti: "Suur Inimene kiidab küll seda, kuid miks ta ise viiulitundides ei käi?" Ehk kui õpetada, siis õppida ka ise ning mitte iialgi loobuda täielikult oma tulevikust väikese inimese tuleviku nimel; sest muidu ei pruugi laps elu toimimisest õigesti aru saada, või hullem - äkki enda normaalse inimese tulevikust sinu pärast loobuda. Las ta õpib jäljendada ja mõista püüdes mitte tuimalt tehes ja endamisi mõeldes: "Milleks mul seda vaja on?!"

Monika ja Erik on erakordne paar - lähevad koos 4 kuuks koos väikese Monaga Havaile elama. Ja mitte kellegi juurde, vaid teevad dessandi: broneeritud on hotell ja siis hakatakse kohe tööd otsima! Laps ei takista kedagi olemast normaalne inimene ja teha seda mida armastad; ning mis kõige parem - sa ei ole enam üksi.

Aga mis siin meil, meestel, muretseda. Lapsesaamise ajastust kontrollivad niikuinii 99% naised.

* * *

Viisin kolleegid Paldiski metsa orienteeruma. Panin raja üles rogaini stiilis - mõned laiali pillutatud punktid ja võta neist niipalju kui viitsid ning sellises järjekorras kuidas ise soovid. Et anda teistele pisikenegi võiduvõimalus ühe üksiküritajast jooksu- ja orienteerumilembelise inimese ees, seadsin sisse järgmise süsteemi: igasse punkti panin neli erinevat toiduainetoodet Kalamaja Rimist ning iga võistkond pidi sealt ära võtma ühe kauba, mis ta arvas olevat kõige kallim. Võitis see, kellel on kõige suurema rahasumma eest kaupa koos. Homme teatan üldkoosolekul tulemused ja võitjale on ette nähtud rändauhind sõna otseses mõttes.

Punktide ärakorjamisel käis järksu RRRAKS! ja isa maasturi üks külg vajus läbi keset teed oleva tiigi jääd (ikkagi Paldiski). Väljakaevamisüritusel saime koos appi tulnud prl loovjuhiga korralikult pruuni spreiga kokku. Olukorra päästsid lähedal rallitavad offroadimehed.

Mõnusa taustasurina eest hoolitses Paldiski tuulepark - pildil loovjuht tuulikutest loovust tšakratesse ammutamas

Rutiin: Sööme Ära 2009.

Mõned pildid-mõtted lähiajaloost

TTÜs hakkas pihta õppetöö. Jäin ühte praktikumi hiljaks; jõudsin klassi just sel ajal kui kõik maas istusid ning õpetajat veel tulnud ei olnud. Kuna olen teistest õpilastest vanem ja keegi mind selles rühmas ei tundnud, vaatasid osad juntsud mind kui õpetajat. Üks tüüp näppis mingit tööriista laua peal ja mind märgates tõmbas käe ehmunult eemale. Sellest julgustust saanuna tegin hääle autoriteetseks ja laususin: "Alustame siis tunniga..." Enamus jagas kiiresti matsu lahti ja kui "klass püsti!" käskisin, kerkisid ainult üksikud pepud ja sedagi paari sentimeetri võrra.

* * *

Lagedi lömmisõidetud teadetetahvel kutsus tsirkust vaatama ning reklaamis küttepuid ja fekaalivedu. Vabadusvõitluse muuseum oli pühapäeval kinni ja kõnnitud 25 km mõõdetavaks kasuks oli peamiselt investeering tervisesse.

* * *

Kontori maskott Riko (Teeme Ära 2008 ürituselt tuntud ka Prügihundina) varitseb valvelauaonu. Adrenaliin on kahepoolne.

* * *

Kalamaja korteris tähendab ventilatsioon seda, et naabri köögis tehtavate toitude lõhnad suunatakse minu kööki ja vastupidi. Tänaseks grillis naabriperenaine kana, eile olid küüslauguleivad ning üle-eile hapukapsad. Kahjuks talle midagi asjalikku praegu vastu panna ei ole.

Remondiaegsed värvi ja kivitolmulõhnad maha arvata.

* * *

Töö juures külmkapis on ühine riiul, kuhu pannakse (müstilisi) toiduaineid, mida soovitakse ülejäänud kontoriga jagada. Kui ei ole aega poodi minna, läheb selle sisu käiku. Ka kokkamine on kunst:

Riis kuumaks mikrolaineahjus ja siis peale riivitud juust ning pisut soola
Panni peal praadida kuldpruuniks ca 200g šampiljone
Kõrvale hapukoort

Toitu ei tohi lasta raisku minna, eriti veel majanduskriisi ajal; selle põhjatu riiuli sisu hävitamiseks tuleb korraldada kampaania "Sööme ära 2009!" Prügihunt teeb selleks ajaks valvelauaonuga vaherahu.

Kumb on lihtsam - dilemma

Minu lemmik etendus (enne NO99 "Periklest") oli "Sürrealistid" mida paar aastat tagasi Viinistus nägin. Noored boheemlased skandaalsete põhimõtetega. Kui üks tüüp oma kaasürrealistist sõbrale tema naisega (kes oli ka sürrealist) voodis vahele jäi, vabandas ta end välja järgmise lausega: "Aga me oleme ju sürrealistid." Argument mõjus.

Kui midagi mingis projektis nihu läheb, on hea vabandada: "Aga kõigile ei saagi meeldida." See on suurepärane vabandus enese ego kaitsmiseks ja originaalsuse säilitamiseks; eriti veel siis kui varasem elu on näidanud, et selles vallas sõltub teistele meeldimine liiga palju juhusest.

Mulle meeldib mõnikord inimeste tegevusi analüüsida läbi "kumb on lihtsam" meetodil (see on modifitseeritud Scott Adamsi "What is more likely..." juhtkonna sõnumite analüüsimise meetodist). Igaüks põhjendab oma tegutsemisi/tegematajätmisi teatud viisil; kuigi tegelik põhjus jäetakse mõnikord ütlemata või koguni teadvustamata. Kumb on lihtsam, kas teha midagi sellist mis nõuab rohkem pingutust või midagi sellist mis nii suurt pingutust ei nõua?

Puutusin hiljuti kokku ühe Eesti parima noorkunstniku Maarit Murkaga, keda tuntud kunstigalerii juhataja väga julgelt soovitas. Pidasin teda algul elu boheemlaseks ja olin positiivselt üllatunud kui ta oma põhimõtetest rääkis. Kõik peaks alustama algusest ja õppima enne põhjalikult jäljendama, enne kui ise midagi uut looma.

Ja kumb on lihtsam, kas üritada üks ühele võimalikult loomtruult teist inimest maha joonistada või lihtsalt sodida ja vaadata ilusaid värve? Kunst on subjektiivne, kuid kumbat teost ostmisel eelistaksite? Portreed saab fotoga võrrelda kuid täiesti universaalset sodimist mitte.

Kumb on lihtsam - kas pingutada rohkem või näha vähem vaeva ja veenda teisi, et lõpptulemus on parem. Seda on kasulik, aga väga valus küsida muide ka endalt.

Loo moraal ei ole mitte see, et originaalsed inimesed on tegelikult luuserid ja et kogu oma tähelepanu peaks suunama ühiskonna reeglite järgimisele. Mõte on tegelikult selles, et need kes suudavad oma vigadest mööda nihverdada ning sellega lihtsamini tulu teenida on eriti osavad! Infoajastu soosib seda eriti. Kui müügimees on lahkunud ja oma ostu kaaslasele näidates naeru alla langed, siis tead, et oled ühe sellisega kohtunud.

Kui autoriteetide arvamusi ei ole kuulda, siis oleksid kõik subjektiivse lisaväärtusega asjade ja teenuste hinnad maailmas ümber hinnatud. Ja me oleksime praegusest ajastust kõvasti maas. Autoriteet, keda selle juures usaldada, peaks olema võimalikult sõltumatu. Pea kõikide inimeste arvamusel on hind ning kui tema arvamus on ostetud ja see mõjub, maksab tarbija lisaks halvemast tootest tekkinud kahjule kinni ka enda veenmiseks vajalikud kulud (olin ja hakkan viimast lauset ja väljendit tihedamini kasutama).

* * *

Kui teisel-kolmandal kursusel filmide tegemisest vaimustusin ja ühe must-valge vampiirifilmi ("Keldris") valmis tegin, siis puutusin mingil määral kokku ka teiste filmiamatööridega. Mäletan kuidas oma esimese ja viimase filmistsenaariumi kokku panin - idee tekkis Postimaja juures ja kõndides Karu juude jõudes oli mõte kirjas. Jäi ainult kõige lihtsam osa - kõik ideed loogiliseks tervikuks siduda ja vaadata, milliseid stseene saab olemasolevate vahenditega välja mängida!

Kaamera oli halb - järelikult film must-valge ning ainuke valgustus küünaldega.

Lindistamisvahendeid ei olnud - tummfilm, slaidid vahele ja muusika pärast peale.

Käsi värises - filmida ainult paigalkaadreid.

Üldine tase oli väga amatöörlik - järelikult tuleb saata Tudengifilmile (saime II koha ja Red Bulli eriauhinna).

Esimesel korral vabandas välja, aga professionaaliks nende meetoditega saanud ei oleks.