Ma ei olegi ainuke imelik! Käisin reede õhtul BonBonis, et elada välja oma igaõhtused lõputöö kirjutamised. Seda oli tõesti vaja. Kuna pikalt reisilt saabus üks tuttav madrus, siis oli ka ülejäänud seltskonnal hea põhjus. Lauri ja co alustasime Henriku juures ning jõudsime kluppi haruldaselt vara: kell 23:00, olles seal pea ainsad külastajad. Istuda ei saanud, kuna kõik lauad olid müügis - see tähendab, et enne laua ümber istuda ei saa, kui 1500.- eest jooke ostad. Nii jõlkuski enamik inimesi baarileti ja tantsupõranda vahel nii et liikuda eriti ei saanud. Üritus ürituseks, kuid enam üllatas positiivselt mind jutulõng, mida ühe elukogenud sõbranna suust kuulsin.
"Milleks sul lapsi ei ole?" küsisin peomöllus.
"Margus, enne kui ma pole piisavalt tegija, et oma lastele peale mingit õnnetust või lahutust sissetulekut garanteerida, ei toimu midagi sellist!"
Rumalaid vanemaid ei ole maailma vaja! Jess! Ma ei ole ainus. See inimene on, tsiteerides vanemaid, tõeline emalõvi. Müts maha! Ja eestlased peavad paistma silma kvaliteedi mitte kvantiteediga, mitte nagu GEPP'i vennad. Siia külvan kartulit, siia otra ja siia oma seemet (Vompa et al, 2002).
* * *
Viimasel ajal olen sattunud tihti teatrisse, kas ma olen nüüd kultuurne inimene?
Mõned pildid ka:
Tervitused Juhan AUS'ile Kosovosse
Koerad on inimese hingerõõmu suurim allikas. Või hoopis liiga palju topeltespressosid?
Neuropsühholoogia õppejõud demonstreerib õpilasele ühte levinud ajukahjustuse liigi ohvrit: laiiskus kontites
2 comments:
OI! See üks mu lemmikuõpsidest ju! Kust see pilt/stseen pärineb?
U-225, Bioloogiline psühholoogia, see sügis ;)
Post a Comment