Pa estonski!

Keel(t)eoskus on oluline.

Lasnamäel Mahtra tänaval elades oli meie naabriks vene ohvitser, kelle perega me väga hästi läbi saime. Iga kord kui koridoris nende noort perepoega Aljošat kohtasin, ütlesin: "Zdraazdvuite!" Tema vastas: "Tjere!" Mustakivi poes ei osanud mõned müüjad sõnagi eesti keelt; kui seda kasutasin, siis vaadati mind kui kuutõbist. Alguses veidi põdesin, kuid leidsin kiiresti asja positiivse külje - parim võimalus arendada oma keelepraktikat. Iga kord kui mina räägin nende keeles saan ma targemaks ning iga kord kui nemad ei taha minuga eesti keeles rääkida, jätavad nad kasutamast oma õppimisvõimaluse.

Mul on mitmeid sõpru kes põhimõtte pärast ei ole nõus vene keelt rääkima. "See on Eesti riik ja siin kehtib eesti keel," on nende argumendiks. Kui keegi nendega eesti keeles ei räägi, siis ei taju nad lõpuks ka ise enam vajadust - loodan, et mu egoistlik käitumine teisi ei nakata. Üks asi on õppida vene keele grammatilist poolt koolis ning teine asi õppida rääkima vene keelt nagu venelane - nii et kõik tuleb automaatselt, enesestmõistetavalt ja ilma mõtlemata. Praktiseerin oma võõrkeeli nii tihti kui võimalik, sest need ununevad uskumatult kiiresti. Parim vene keele õppimine toimus ikka sõjaväes, oma rühma kümne venelasega (kokku oli meil 4o meest) sain lõpuks ilusti asjad selgeks räägitud.

Kui varem sain vene keelt pea igal pool kõneleda, siis nüüd on asjah hakanud vastupidiseks muutuma. Kui müüjalt midagi vene keeles küsin, vastab ka kangekaelselt eesti keeles. Isegi baltas. Vene keelt kasutades võpatab ta nagu nõelatult ning siunab pahaselt: "Nu što! Pa estonski ne moošeš!" Ja vastab igale mu küsimusele kangekaelselt eesti keeles, ükskõik kui viisakalt ma ka ei seletaks, et soovin ise keelt õppida.

Integratsioon toimib, aeglaselt aga kindlalt.