Raamatus "Nils Holgersson" oli liigutav lugu põdraisast, kes talvisel ajal oma naise ja varsa surmasuust päästis. Suured loomad jooksid mööda kõva koorikuga lund iga sammuga terava lumekooriku vastu oma jalgu vigastades. Põdraisa jäi perest meelega maha ning ohverdas oma elu.
Ei taha jumala eest ära sõnuda, kuid kui peaks tulema kolmas maailmasõda ning idanaabrid tankidega põgenevaid autosid mööda tuumatalviseid pakse lumiseid põlde taga ajavad, siis tean, et Hummerid tahtmatult-kangelaslikult end selle nimel ohverdavad, et pisikesed punnmobiilid saaksid vabaduses edasi elada! Makra saab nimelt oma kerge kaalu ja esisillaveoga talvises Kalamajas üllatavalt-ülihästi hakkama.
Töö on viinud mind juba kaks õhtut järjest Kohila taga olevasse Loone külla, kus tänu esmaspäevasele tormile elektrit ei ole. Tundub, et külaelanikud peavad vastu - õnneks on burgerikoht ainult mõned kilomeetrid eemal ning ka hotdogiputka "Statoil" on kiviga visata. Viljandi maanteelt Kohilasse pöörates ei suutnud Makra otsustada, kas minna vasakule või paremale ning põrutas kahe tee vahelise hange otsa. Kühveldasin auto alt lund ära kui bensiinijaamast ilmusid kaks noorukit kes oma abi pakkusid. Üks hakkas juba lükkama kui teine tardus ja uuris:
"On see ikka teie auto, härra?"
Raske uskuda, aga loomulikult on see lilla naistekas minu sõiduvahend. Ja kui vaenlased tulevad (ptui ptui ptui), siis kahetsed et endale sellist lumekunni ei ostnud!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment