USA't ja raamatumyygist ei saa yle ega ymber. Suve alguses oli mul ykskord laupaeval ylimasendav tunne, et mul on maailma nomedaim too - jooksin ringi majade vahel ning inimesed grillisid valjas ja vaatasid mind nagu halba ennet. Parim voimalus saada jagu alandustundest naha kedagi kes on sinust veel halvemas olukorras... Antud hetkel olid selleks yhe teeaarse pitsarestorani ettekandjad: naissoost ettekandjad pidid bikiinide vael (poisid lihtsalt palja ylakehaga) tee aares tantsima ning lehvitama silti: "Pizza for 5 dollars!" Kui tund aega sai labi, siis vottis jargmine riidest lahti ja laks tee aarde rekkameeste tahelepanu pyydma. Koik peavad oma raha vastavalt oskustele ausalt valja teenima ning pitsarestorani ma toole minna ei kavatsenud!
Umbes sama tunne vois olla tana yhel Taiwani petalnut tydrukul. Petalnut on Aasias populaarne meelemyrk - pahkel, mis pidi narides mojuma nagu kohv. Omaette traditsiooniks on aga nende myymine - seda teevad ylinappides riietes tydrukud, kelle toopolluks on linnades kindlaksmaaratud tanavad. Myygiplatsiks on klaasist seinaga joulehete moodi kaunistatud putkake. Kohalik seletas, et kui ostad 100 Taiwani dollari eest, lubavad neiud ennast rinnast puudutada ning mida rohkem ostad, seda suuremaks laheb ka kaasaskaiv boonus (rohkem ei tapsustanud)... Sel pohjusel minnakse seda enamasti ostma tumedate klaasidega autoga.
Usun, et selline too on ysna stressirikas ning kui tumedate klaasidega auto asemel peatub klaasist myygiputka ees turistibuss grupi esiukse juurde koondunud pildistavate ja kiljuvate turistidega, siis voiks see raskel paeval olla viimane piisk karikasse. Usun, et enamusel viskaks automaatselt keskmise sorme yles.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment