Kuna info uute iluideaalide kohta levib kiiresti tänu noorte järjest kasvavale internetiosavusele, ei ole teadmatusega enam probleeme. Küsimus on ainult kuidas olla sale ning seda just maapiirkonnas, kus seda soosivaid teenuseid napib? Näljutamine teeb küll peenemaks kuid ei pruugi seda õigest kohast teha? Ainuke tervislik lahendus oleks sport ning kipun uskuma, et ratta- ja jooksuteede rajamine maa-asulatesse tundub olevat toimiv idee - minimaalsete hoolduskuludega maksimaalne kasu!
Nii mõnigi Don Juan oleks autol piduri põhja vajutanud kui ta sel nädalavahetusel Järvamaal Koeru ning Ervita vahel oleks sõitnud - rattatee tee kõrval oli täis kohalikke sportlikke naissoost tibinaid. Et käsipidur peale ning konjakipudel tordi ja lilledega kabasnikust välja! Enam ei pea ka kartma, et tugevate maapoiste käest pasunasse saab - ka nende füüsilise töö hulk on vähenenud ning muutumas pigem asjatundja rolliks nuppude ja kangidega masinate juures. Sport ja eriti jooksmine/kõndimine/jalgrattasõit/rulluisutamine ei tundu suguküpsete isaste hulgas eriti populaarne olevat; palju lõbusam on vanu autosid ja mopeede putitada ning miks mitte mõnikord bussipeatuses väikse õlle teha? Kuni vallavalitsused lõpuks matsu lahti ei jaga ning mehi sporditegemises naistele järgi ei aita - näiteks hakata küla keskele (või bussipeatustesse) ühiskondlikke poksikotte üles panema.
* * *
Sama jabur nagu legend paksudest maatüdrukutest on see, et maal elavatel noortel pole peale joodiku elukutse muud tulevikku valida. Erand kinnitab reeglit! Nägin Märjamaa Säästumarketis ühte perekonda: ca 25 aastased mees ja naine tundusid läbi elavat väga rasket pohmelli; naisel rippus käekõrval väike poiss. Pereisa vaatas mulle altkulmu otsa ning vastu liikudes tõukas õlaga provokatiivselt ning lipsas must kassajärjekorras ette. Naine luges mälu järgi kõva häälega ette, mida nad ostma tulid: "Sikspäkk, pudel viina ning kaks pakki suitsu... see oli vist kõik? Sa ei mäleta, kas oli veel midagi?"
Kui perekond oli ostude eest tasunud ning hakkas uksest välja minema, turgatas mehel äkki: "Muidugi! Leib jäi ostmata!" ning ta liikus tagasi riiulite vahele.
Vähemalt on perekonnas prioriteedid paigas.
* * *
Loomulikult sai ka kalal käidud - Väinjärvest ussiga üks ahven ja latikas, maisiga 12 särge (suurim 24 cm). Ketasunna särge võttis 45 cm haug ning pages sellega ca 10 m sügavusse roostikusse. Linaskid jäid koha sissesöötmisest välja püüdmata.
Teine retk toimus Põltsamaa jõele - Endla looduskaitseala soode vahel leidub lõike kus inimasustust pole pea kümnete kilomeetrite peal ja kuhu isegi matkajaid eriti ei satu. Spinningu viskamine oli eraldi teadus - jõgi oli risti-rästi puid täis langenud ning lisaks pidi arvestama vohavate vesikasvude ning tihedate põõsastega. Sellest hoolimata õnnestus välja meelitada 3 pirakat ahvenat ning üks pisike haugipoiss, kes jõkke tagasi rändas - tegijaks oli rohelise keha ning punase kurgualusega kummikala. Kuna viskamine oli päris riskantne (landi kinnijäämise oht) proovisin sama rakendusega lõpuks edukalt ka vetikaakendes tirgutamist.
Eriline on otsida liikumisteid võsastunud ja üleujutatud jõekallastel - tekkis selline Põhja-Ameerika maadeavastaja tunne. Algul püüdsin liikuda mööda loomade radu (karu ja mingite sõraliste omad), kuid tundub, et neile meeldis liikuda pigem risti kui piki jõge. Hakkasin pirtsutama ning lõpuks rajasin läbi kõrkjate ja võsa enda liikumisteed ning enda purded üle kraavide. Kahju, et kõik väiksemadki geograafilised avastused juba tehtud on ning kõik kohad oma avastajate järgi nimed saanud (Livingstone' järv, Pede jõgi jt).
Järsku kostis teiselt poolt kallast südantlõhestav röögatus, kus onupoeg endanimelisi teid rajas. "Kas ründas karu või 10 kilone kupuvaht õnge otsas," mõtlesin. Sugulane leidis aga lihtsalt koprauru ning kukkus sinna puusadeni sisse. "Ropendab, järelikult elab!" tõdesin.
Veidi pilte ka:
Nalja pärast sai käidud kalal ka koduhoovis - Linnahalli ja endise Patarei vangla vahel. Öine lestapüük reaalseid tulemusi ei andnud, küll aga esteetilisi. Vesi tundub olevat puhas ning laht on ahvenamaimusid täis - mõne aasta pärast on siin päris huvitav...
Väikese linaski kättesaamine oli ülimalt harv, kuna viimased on erakordselt kartlikud - siiski on mõned kiiksuga veekogud, mis seda võimaldavad.
Ka kassipoega hakkas huvitama ühe magistritöö sisu
No comments:
Post a Comment