Maailma Parima Karaski retsept!

Suve lõpupoole olen käinud päris palju mööda Eestit ringi luusimas; viimati käisin Pärnu maakonnas Kurgja vabaõhumuuseumis, kuhu C. R. Jakobson omal ajal näidistalu rajas. Et ringkäigu ajal külastajate kõht pilli lööma ei hakkaks, pakutakse ettetellimisel võimalust maitsta ehtsat talutoitu - karaskit.

Mulle hakkas see roog niiväga maitsema, et mõtlesin seda kodus ise järgi proovida. Tulemus ületas igasugused ootused - avastasin kuidas retsepti nii muuta, et valmiks Maailma Parim Karask! Kade ma ei ole ja jagan allpool lahkelt kuidas seda teha:

Kõigepealt tuleb anumas segada kokku järgmised komponendid:
3 muna
1 teelusikatäis soola
1 teelusikatäis soodat
3 supilusikatäit suhkrut
1 liiter hapupiima (kui ei ole siis keefir sobib ka)
odrajahu kuni 0,5 kg (vaadata silma järgi, et tainas tuleks piisavalt vedel; nagu pannkoogitainas)

Valmistada ette ahjuplaat, määrides seda võiga, ning valada seejärel tainas plaadile. Plaat taignaga eelkuumutatud ahju (250 kraadi) ja hoida seal ca 20 minutit, kuni karask on kergelt kuldpruunikas. NB! Ärge laske end heidutada sellest, et küpsenud karask noaga torkides veidi taignalik tundub - ta peabki nii jääma.

Olleks roa ahjust välja võtnud, tuleb ta katta riidetükiga ja jätta tahenema. Ei tohi anda järgi kiusatusele karaskit kohe sööma hakata - ta ei ole veel valmis! Kõige tähtsam osa Maailma Parima Karaski (jah, veel parem kui Kurgjal pakutu!) valmistamisprotsessist on veel ees. Veidi äärest nokitseda-maitsta on siiski lubatud.

Minna varakult magama (koguni kell 21 õhtul kui võimalus on) ning panna äratuskell kella 4 peale hommikul. Unustasin mainida, et karaski valmistamisel tuleb jälgida ilmateadet - järgmine päev peab olema ilmtingimata vihmane!

Hommikul ärgates lõigata karask lahti ja panna võileivakarpi, seejärel panna selga metsakannatavad riided, selga vihmakeep, jalga kummikud, võtta kaasa spinning ja minna koos sõbraga kalale. Väljasõit ei tohiks nihkuda hilisemaks kui 5:05 NB! Tuleb jälgida, et muud toitu peale karaski ei oleks kaasa võetud; erandiks oleks termos suhkruta piparmünditeega!

Seejärel sõita Tallinnast ca 60 km kaugusele Jõele ning alustada kalapüüki üsna pidevas paduvihmas. Valida jõelõik mis on kaardil märgistatud kui "võsa," "niiske pinnas" ja "inimtühi." Ragistada mööda jõekaldadaid kuni kella 14:30'i - mitte lasta end heidutada halvast ilmast, raskesti läbitavast maastikust ning kaaslase puusadeni vettevajumisest! Selle aja jooksul tuleb püüda kinni 4 ahvenat (suurimad soomuskatte lõpuni 22 cm), 3 alamõõdulist haugi (lasta tagasi!) ning 2 haruldast ja kaitse all olevat lõhe sugulaskala harjust (ca 15 ja 25 cm ning lasta kindlasti tagasi!). Loobuda umbes 7-t landist, mis tuleks visata kinni nii kaldataimestikku, puuokstesse kui ka veealustesse rontidesse. Karaskit ja teed tuleb kogu aeg kaasas kanda, kuid neid mekkida on vahepeal keelatud!

Kui mõne karaskihuviline soovib teada milline üks harjus välja näeb, siis siin ta on! Nagu tavaline heeringas ainult suure ülauimega. Kuna selle kala püük on keelatud ja tegemist on väga õrna loomaga, peab tema õnge otsa sattumisel käituma üliettevaatlikult - võimaluse korral üldse mitte kaldale tõmmata vaid vabastada juba vees.

Kui kell saab 14:30, siis minna tagasi autosse, panna soojendus põhja, et riideid vähegi kuivemaks saada ning võtta kotist välja võileivakarp karaskiga ja termos teega. Maailma Parim Karask on valmis!

* * *

Pärnu puhkuse ööd veetsime Vigala residentsis, kus kütsime suitsusauna ja ma suitsetasin oma elu esimese resti kalasid. Saagiks tonkaga vimb, ahven, kiisk; ujukiga maisiga 12 särge (2 suurimat 24 cm soomuskatte lõpuni) ning ussikesega viidikas ja kiisk.

Üllatuskülaline merest - vastu hommikut leidis tonka sõnnikuussi üles üks vimb (ca 30 cm), kes oli kurguni täis puruvanasid ning tigusid (koos kodadega)

Tonkat ei tohi Vigala jões õues toimetades üle tunni järelvalveta jätta - kitsas sängis voolava jõe veetase võib vihmaga väga kiiresti muutuda.