Rattasoit

Plaanisin kirjutada eile ohtul, kuid see loppes tana kell 4 hommikul.

Toakaaslaseks on mul Austria mehhatroonikatudeng Jorgen, kes enne programmi oli juba 2 kuud kohapeal yhes yyrikorteris elanud. Votsin heameelega vastu ta ettepaneku jalgratta peal linnaekskursioonile minekuks. Kuna ametlikult oli Hiinas eile sobrapaev, siis plaanis grupp ohtul yhte kohalikku pubi kylastada. Kavatsesime teha pisikese tuuri ning enne pubiaega tagasi hotelli jouda. Peale pargi ning everything-you-don't-need poodide kylastamist naitas ta mulle parimaid kohalikke baare nii; et sujuvalt joudsime ohtusele grupiyritusele. Oli huvitav tunne yle 8 kuu korraga rohkem kui 1 olu korraga ara juua. Opetaja raakis, et taiwanlased tantsida ei oska ning tanu sellele on klubides peamiselt valismaalased ning pubides kohalikud - piljardit mangides ja tantsuplatsi poole kiigates nagin et see on tosi. Tagasi minnes ekslesime ainult ara ning joudsime alles kell 4 hommikul vaevaliselt ratastel hotelli tagasi. Hommikuses keeletunnis oli palju viltuseid nagusid ning tunne on selline, et see lobu ei ole seda vasimustunnet vaart... Isegi mitte puhkusel olles.

Tegin paar vahvat videot hiina keelt prussivatest valismaalastest, rattasoidust Taiwani tanavatel ning yhest tuumapohmellis olevast jaapani poisist keeletunnis klassi ees. Need lahevad siiski alles siis yles kui Eestis tagasi olen ning juhtme otsa enda katte saan, mille kellegi nouannetest hoolimata maha jatsin. Ja nad lahevad koos tana ylesvoetava tantsuvideoga mis peaks naljakas olema, kuna oleme veel kobad! Hiina karaoke ootab ka oma jarge.