Korduma Kippuvad Küsimused 2007

Lähen homme Tšehhi mediteerima ja jõuan tagasi alles 4-l jaanuaril. Vahepeal kohtun ka oma Egiptuse õega Praha lennujaamas kaheks tunniks - niipalju siis minu jõuludest pere juures!

Korduma kippuvate küsimuste (KKK) rubriigid tehakse küsimuste kohta mida inimesed pidevalt küsivad. Ja kui neil palju tegemist on siis küsivad samad inimesed mõnikord ka samu küsimusi. Teatud küsimuste ikka ja jälle esitamine sulle inimeste poolt kes omavahel läbi ei käi, näitab, et midagi on teistmoodi. On midagi mida sinult oodatakse ja mida peetakse loomulikuks; kuid millele sa oled ikka ja jälle sunnitud andma sellise vastuse, et neil on võimalus seda uuesti küsida mõne aja pärast.

Ja neid küsitakse seni kuni neile lõpliku vastuse annad! Kas siis tekivad uued KKK-d? Jah!

1. Millega üldse tegeled praegu?

Üritan lõpuks ometi saada normaalseks inimeseks, kes teeb mida armastab iga päev. Olen tööl väga heas kohas tehes huvitavat tööd mitte eriti kõrge koha peal; tean et vajan pikemaajalist stabiilsusperioodi praegu kõige enam! Normaalseks saamise idee tekkis mul peale 2005 aasta teist raamatumüügisuve, kuid ebaõnnestusin päris mitmetes üritustes. Keskendusin valedele asjadele, kuid jätkasin rabelemist et teha vähemalt midagigi seni kuni midagi paremat välja mõelda suudan. Selle aasta kevadel hakkasin aimu saama mida tulevikus teha tahan... aga see jääb saladuseks ja tänan jumalat et inimestel puudub oskus mu pea lõhki lõigata ja sealt seest mõtteid lugeda!

2. Kas ülikool läbi?

Kumma mõtlete? TLÜ-s viidi psühholoogia erialal üle 4+2 õppekavalt 3+2-e ning see nõuab ainete tegemist mida loetakse vaid teatud semestril ja eeldavad teatud teiste eeldusainete olemasolu. Nii et iga veerand umbes 4 AP-d ja kui kõik hästi läheb siis kuni sügiseni 2009.

TTÜ-s võtan peale esimest aastat (mehaanikateaduskonna tootearendus ja tootmistehnika) iga veerand mõned AP-d, niipalju kui töö lubab. Miks seda veel vaja on? Sest tahan osata reaalteadusi ja olla võimeline neid oma lastele õpetama! Lisaks annab see erilise perspektiivi mitte muutuda 100% sotsiaalinimeseks kes tegelikust maailmast eriti ei jaga.

Kui kõik metsa läheb, siis rajan oma aine - masinapsühholoogia, kus õpetan kuidas autoga käituda kui ta halvasti töötab. Ja pakun teenust väga karmi raha eest!

3. Kas sul naine on?

Ei. Ja seda küsitakse viimasel ajal eriti tihti - eriti kui seltskonnas on mingi mu partneriga naistuttav ja mõni vallaline neiu. Tehakse seda nagu muuseas, nagu jutujätkuks. Küsijaks on seesama partneriga naistuttav ning vastuse teada saades vaatab ta väga paljutähendusliku "no-ma-ju-ütlesin-sulle" näoga oma vallalisele sõbrannale otsa. Oi oi oi!

Ma ei julge öelda välja mida ma ei taha, sest ajalugu on näidanud, et seda tehes toimub mingi imelik kiiks - sa kukud just sellise inimese otsa! Tundeid niikuinii kontrollida ei saa, aga kui saaks, siis mis võiks olla the best deal? Ja ma ei räägi sellest mitte egoistlikult enda vaid mõlema partneri mõttes!

Kõige paremini sõnastas selle üks tuttav koreograaf, Ulrike, kes pani selle kuldsetesse sõnadesse nõnda: "Mees peab suutma oma naise üle olla uhke sama palju kui naine oma mehe üle!"

Ja kõige tähtsam - mees peab ise tasemel olema, et olla midagi väärt! Loogiline ju!

4. Kas sa sel suvel käisid USAs?

Ei, ma ei ole juba kaks suve USA-s käinud. Üks kindel põhjus minna oleks, kuid sellest olen juba rääkinud.

* * *

Täna oli asutuse jõulupidu - käisime kõik koos külas tuntud skulptoril Jüri Ojasaarel ning saime ka ise kätt proovida. Teemaks oli eelmise aasta olulisem sündmus Eestis. Kolleegid tegid nii pronkssõduri, savietsi, vabadussamba jm. Vabadussamba konkursi võitnud töö oli tekitanud väga kõvasti poleemikat kohalike kunstnike ringis: "Selline rist on liiga primitiivne ja mittemidagiütlev, et sümboliseerida Eesti Vabadussõda." Nõustun, mulle endale oleks meeldinud palju rohkem mingi ülev lahingustseen, mis tekitaks emotsioone justnimelt noorte, tulevaste beeta ja gamma-isaste hulgas ning muudaks nad võibolla veidigi alfalikumaks (aga liiga palju on ka halb)! Jüri näitas meile ka oma tööd: selleks oli ühe vana foto järgi tehtud kolmemõõtmeline kujutis. Fotol oli perekond heinateol - isa, kaks poega, ema, tütar ning üks sulane. Taustaks heinakuhi. Pildi mõtteks oli, et Vabadussõda puudutas just kõige rohkem rahvast kui sellist; see oli rahva sõda.

Aga millepärast just seesama perekonnapilt? Asi, mida Jüri komisjonile ei maininud - seal oli tema perekond. Pereisa sõdis Vabadussõjas Võnnu all ning pildil olev pikka kasvu poisiohtu poeg Sinimägedes, kus ta haavata sai. Tütar pildi peal oli tema ema. Pilt oli tehtud 1938 aastal ja selle talu maad olid samuti Sinimägedes - kes ei tea, siis seal peeti maha II Maailmasõja lõppvaatuses ühed kõige verisemad lahingud; kus eesti üksused lootsid peatada oma jõududega Punaarmee ning taastada Eesti Vabariik nagu 1918 aastal. Ebaõnnestunult, kuigi vallutajad kandsid väga tõsiseid kaotusi. Selle käigus ei jäänud talust pea mitte midagi järgi. Mõistan selle töö emotsionaalsust antud kunstnikult.

Ise tegin nabast ülespoole suurekõhulise kiilaka eesti mehe, kes laiutab käsi ja vaatab arusaamatuses otse ette midagi küsides (lisan foto kunagi hiljem, tuli üsna loovtruu). Lugu ise on järgmine:

Juss võttis laenu ja ostis endale maja koos saunaga. Ühel õhtul tuleb ta leiliruumist välja ja läheb hüppab mõnuga maja ette kaevatud tiiki. Aga oh häda, samal ajal kui ta tiigis end jahutas, jõudis laen hapuks minna, tema maja haamri alla minna, uue omaniku saada ning uus omanik juba maja maha lammutada. Globaalne infomaailm ju! Nii et kui seesama eesti mees tõuseb tiigist püsti (sellest on ka pool keha vaid näha - ülejäänud vee all), näeb ta maha lammutatud maja, laiutab mõistmatuses käsi ja küsib: "mis toimunud on?" Tema pilgus peegeldub mõistmatus - ta ujus tiigis ega tea mis toimub või mida ta valesti on teinud. Ja riided jäid ka majja.

See oli väike liialdus punktiks. Head vana aasta lõppu kõigile, enne uut aastat kedagi ei näe! Nagu mu kolleegid tööjuures meedias kajastatud majanduskrahhi prognooside peale irooniliselt tsiteerivad: "Väga murettekitav fakt on, et järgmises kvartalis on oodata Eesti majanduskasvu kasvu aeglustumist!" Nii et tegelt pole hullu!

kodu

Põmm-põmm-põmm! Stseen Lord of the Ringsi triloogia teisest osast, kus kangelased on mängu kaotamas - kindlus on orkidele praktiliselt kaotatud ja nad on koos viimsete vastupanijatega koondunud troonisaali. Ainuke asi mis neid hävingust lahutab on paks tammepuust uks.

Arvan, et midagi taolist tundsid ühe Kalamaja maja elanikud pühapäeva õhtul kell kaheksa umbes kaks nädalat tagasi. Ülakorruse-Margus on vist hulluks läinud! Asusin teostama ühte olulist etappi oma elus normaalseks inimeseks saamisel - normaalne elukoht. Või oleks vist parem öelda - minu kodu. Olen antud korteris juba 2 aastat elanud kuid seda õiget tunnet veel sees ei olnud; miks?

Oma kodu Koduks tegemist olen pidevat edasi lükanud - varem ei tajunud selleks mitte mingisugust vajadust. Koht ise on ideaalne, viimane korrus ja kaks tuba eri maja külgedel. Kui naabri analoogset korterit maakler hindamiseks külastas siis osutas ta ühele vaatele (Toompea) ja teisele (Tallinna laht) ning ütles: "Selle eest poolteist ja selle eest poolteist!" Vanem majarahvas teadis rääkida, et meie asemel elasid sees kunagi KGB-lased, kes passisid binoklitega peale et keegi liiga kaugele Soome poole ei ujuks.

Vene ajal olid korteris urutaolised mitme pere elamud, liigendatud paljudeks pisikesteks tubadeks. Tänapäeva avara silmaringiga inimesed soovivad aga midagi muud, avarust. Niisiis otsustasime meie pere korteris väikese ümberehituse teha. Ja alustasime seina lammutamisest! Siinkohal tahaksin lisada veel ühe KKK: "Ega sa ometi kandvat seina maha ei võta," küsisid esimese küsimusena pea kõik sõbrad.

Klassivennast ehitusmees Jürgen aitas kuvaldat osta ja elektrijuhtmeid seinast välja kiskuda. Tulevad meelde taas Minu Mömuaaridest üks elu tipphetk - kui peale 1000 km jõlkumist Hispaanias nägin üle kuu aja merd. Santiago oli arhitektuur ja tsenter ja maagiline koht; kuid minu süda kiskus ikka mere, täpsemalt öeldes Finisterre neeme poole. Tegin selle nimel 50 km-d jalutuspäevi mägedes, et jõuaks lennukipileti ajaks ka roomlaste maailma lõpus (seda finis terre nende keeles tähendaski "maailma ots") ära käia (Santiagost oli sinna 3-4 päeva teekond). Mäletan läbi paduvihma küngaste tagant esimest sinist triipu paistmas ning ülevoolavat tunnet mis siis valdas.

....umbes samalaadne tunne valdas mind siis kui mürinal langevate kivide ja läbi hajuva tolmu nägin esimest korda merd läbi seinaaugu. Sellisest kohast, kus varem vaatas vastu mingi rumal poster, ei olnud nüüd midagi. Justkui vang kes on 20 aastat omale päästetunnelit kaevanud ning näeb esimest päikesekiirt.

Kodu-tunne oli mul vaid lapsepõlves. Viimane tõeline kodutunne mida meenutada suudan, on see kui sõjaväest esimest korda peale noorteaega üle kolme kuu linnaloale sain. Ja seda just jõulude ajal. Hüppasin marsalt maha ning kõndisin väga väga aeglaselt mööda tuntud rada Olereksi juurest mööda, läbi pisikese metsasalga oma maja poole. Oli pime ja Saue oli jõuluehetes. Taevast tuli täpselt sellist lund nagu vanades armastusfilmides ja lumi krudises sõdurisaabaste all. Ei julgenud kohe sisse minna vaid käisin ümberringi ja imetlesin maja mille isa oli valmis ehitanud. Kiikasin aknast sisse ja vaatasin jõululauas istuvaid sugulasi (meil neid ikka on!). Kuigi olin neist vaid meetri kaugusel ei märganud nad mind, kuigi onu Harry vaatas küll pikalt otsa. Minu lehvitamisele ei reageerinud. Pidin enne sisseminekut ennast päris kõvasti koguma.

Imelik on see, et peale seda kadus selline koduigatsus teema ära. Hakkas toimima pigem vastupidine efekt. Peale sõjaväge ei maganud mõnikord pea nädal aega kodus, käisin sõprade-tuttavate juures. Ühel õnnetul veebruarikuul ei saanud Silveriga transpordi peale ja pidime oma inglise keele õpetaja paraadnas magama. Ja ükskord sõjaväe reservireisi ajal isand Bobkoviga Rootsi pargis põõsaste all ajalehtede peal koos läti neiudega. Aga see selleks.

Ühika-aastad olid üsna värvikad, see vääriks kindlasti eraldi peatükki. Riided vedelesid põrandal segamini õppematerjalide, mustade toidunõude ja igasuguste muude vajalike asjadega. Toa lõppu minnes pidi jalaga ruumi tegema. Toanaaber Timoga leppisime kokku, et koristama peab see mees ja ainult sel hetkel kui talle tüdruk külla tuleb. Ja kuna tema oli Manhunt Estonia 2003 siis ei ole raske arvata kes rohkem lappi liigutas. Timo üritas protestiks küll ainult enda voodi alt koristada; kuid tolm on teatavasti kergesti lenduv ja nii oli tolmu nivoo enamasti päeva jooksul taas ühtlaselt laiali kandunud.

Kui lõpuks korterisse kolisin, siis jätkus taoline elu vahelduva eduga ligi 2 aastat. Nagu öelda - erilist vajadust ei olnud. Selline tunne nagu kodust puudust tundmise tunne, seda lihtsalt ei olnud.

Viimased kaks nädalat olen tundnud harjumatut tunnet - üleväsimust ja väikest tüdimustki. Ei teadnudki mille pärast - möödunud on esimene poolaasta mu töökohal; olen ma kunagi kuskil nii kaua töötanud rutiinselt samadel kellaaegadel? Kas see ongi tunne mida tunneb kella 9t kuni 17i töötav normaalne inimene iga päev? Läheb see tulevikus hullemaks? Targad raamatud väidavad, et elu läheb iga päev raskemaks, ainult et meie ise muutume tugevamaks.

20. detsember läheb lennuk Tšehhimaale, kus mind ootab 10 päeva Vipassana meditatsioonitehnika vaikimislaagrit. Üritus ise on täiesti tasuta ning need SW sõbrad kes selle läbi on teinud (Erki, Hiiekas, Rattus, Rommy) kiidavad seda - õpetab nägema asju sellisena nagu nad tõeliselt on. Lisaks on igal inimesel ka omad eesmärgid ja ootused... Väidetavalt pidi see olema isegi raskem kui raamatumüük, eks vaatab seda. Ise tunnen et enda poolest võib isegi nii olla - paigalseismine on minus pea alati frustratsiooni tekitanud. Samas - asjad millest eemale hoiad on tegelikult kõige kasulikumad; kuna sealt saadud õppetund on organismile kõige uuem

Pikaaegsed asjad on kõige raskemad. Üldtuntud võti sellest ülesaamiseks on jagada aeg etappideks ja elada üks etapp korraga. Päevaplaan. "Schedule is your lifeline, break it and you will fail," õpetati raamatumüügis. Lisan siia alla ürituse päevaplaani.

4:00 a.m. Morning wake-up bell

4:30 — 6:30 a.m. Meditate in the hall or in your room

6:30 — 8:00 a.m. Breakfast break

8:00 — 9:00 a.m. Group meditation in the hall

9:00 — 11:00 a.m. Meditate in the hall or in your room according to the teacher's instructions

11:00—12 noon Lunch break

12:00—1:00 p.m. Rest, and interviews with the teacher

1:00 — 2:30 p.m. Meditate in the hall or in your room

2:30 — 3:30 p.m. Group meditation in the hall

3:30 — 5:00 p.m. Meditate in the hall or in your room according to the teacher's instructions

5:00 — 6:00 p.m. Tea break

6:00 — 7:00 p.m. Group meditation in the hall

7:00 — 8:15 p.m. Teacher's discourse in the hall

8:15 — 9:00 p.m. Group meditation in the hall

9:00 — 9:30 p.m. Question time in the hall

9:30 p.m. Retire to your room; lights out

Keda hakkas huvitava, siis vaadaku
www.vipassana.org

RETRO NIGHTS: Tõmbame end Tipiks ja Täpiks!

Viimasel ajal on lisandunud minu silmis must-read koomiksite nimekirja lisaks "Ernie'le" ja "Dilbert'ile" ka "Viivi ja Wagner." Nad teevad mehe ja naise ärritavad erinevused huumoriks - naiselikule ja kordaarmastavale Viivile vastandub temast täiesti erinev, otsene, matslik, veidi labane Wagner. Nagu mehed ikka. Et asi oleks piltlik on naine joonistatud inimesena ja mees suurte kõrvade lühikest kasvu seana. Eilse peo ümberkehastumine näitas seda täielikult: millised on mehed ja millised naised.

Käisin laupäeval Kuutsemäel, kus avanes võimalus õppida Eesti lumelauakoondise treeneri käe all ja lõpuks ise sõita ning pepu peal tõstuki järel lohiseda (olen rohkem suusataja). Olin eelmised kaks ööd mõlemal juhul 3 tundi maganud ja ei tundnud end eriti energiliselt. Sain Erkilt teada, et täna on Reto Night Hollywoodis ja stiiliks on Muinasjutuball. Kõhklesin väga kõvasti ent otsustasin siiki minna - ajaloost mäletan kummalist seost, et kõige paremateks pidudeks on välja kujunenud need kuhu algul üldse minna ei planeerinud...

Retro Nights on legendaarne stiilipidude seeria ja minu arvates üks parimaid, mis mõnes Tallinna klubis kunagi juhtunud on. Sa saad üheks ööks muutuda hoopis kellekski teiseks ning tutvuda teiste tegelastega sellest maailmas, kus igaühel on oma roll. Olen vist iga kord lahkunud sealt alles peale tulede pealepanemist. Mäletan ajaloost, et enne minekut olen ALATI väga tugevalt kõhelnud! Vaatad sõprade nägusid, oma eriti hullu kostüümi voodi peal ning julgustusnapsu. Ja mõtled kas ikka minna sinna hullule üritusele või hoopis kuskile vaiksesse baari. Turvalisse kohta paari sõbraga õlut (praegusel juhul teed) jooma. Peaaegu alati olen seda algset hirmu võitnud ning teinud seda mida peab tegema. Kõige aktiivsem periood jäi TLÜ aastatesse, millal võtsin sealt osa madruse, beduiinina, pioneerina, kauboina, jõuluvanana (tglt siis oli mingi HIP HOP pidu) ja paljude muude tegelastena.

Kui ma varem ilma doosi kangemata sinna ei läinud, siis mõistab igaüks, mis tunne oli mul laupäeval kell 22:30. Magamata, väsinud, lollis kostüümis ja mis kõige hullem - valmis minema linna kõige rajumale peole purukainena. Oolraidi!

Olen kuulnud, et iga magamata öö võtab su elueast ühe nädala maha. Psühholoogias õppisin, et üks parimaid naturaalseid antidepressante on see kui sa oled ühe öö magamata - ja järgmine päev tuleb maailma parim päev. Kumba teooriat uskuda? Usun südamest, et õnnelik inimene elab kauem ja mis kõige tähtsam - tunneb ennast paremini talle antud aja jooksul. Nii et leida kuldne kesktee.

Erki tõi kodust kaks baretti, make-up komplekti ning retrodressid. "Tõmbame end Tipiks ja Täpiks," hüüdis ta korteri uksel!

Mille poolest oli tänane pidu eriline ning miks tekkis seos Viivi ja Wagneriga. Teemaks oli antud muinasjutuball ja kõik tüdrukud olid .... printsessid! Arvan, et kostüümilaenutused laenati printsesside kostüümidest tühjaks ja Baltas müüdi ära kõik plastmassist kroonid. Mehed olid seevastu pooleks: kas need kes julgesid rollist välja mina või need kes olid lihtsalt tavalistes riietes. Rollist väljaminejate hulgas nägin meeste vaid üht (!) printsi ja sedagi oma printsessiga, kõik ülejäänud olid igasugused Tsiburaatorid, klounid, konnad, kollid jm uskumatud tegelased. Igaüks vastavalt oma julgusele, et näidata oma positsiooni ühes muinasjutus! Krokodill Genana on palju lihtsam tüdrukule lähenda ja öelda "Võ inagada viidete krokodilnõe jaitsõ?" Sul on pick-up line olemas ja julge krokodilli rind on rasvane! Kui kunagi veel üks selline pidu tuleb, siis tean täpselt kellena minna ja kuidas käituda!

Kui Erkiga (Tipiga) endale Holliwoodi fuajees täppe näole tegime, siis kostus järsku kõuehäälel: "Kas siin klubis häid tüdrukuid ka on?" Uksel oli Pets jõuluvanakostüümis ja käes kott pulgakommidega. See legendaarne kehakultuurlane on aastate jooksul samuti kõikidel pidudel käinud - tüdrukud sosistavad, et tal on kodus isegi oma garderoob olemas koos erinevate ümberkehastumisvahenditega.
Tänase õhtu staar oli selgunud ja valitud neiud said ka luuletuse eest vääriliselt premeeritud:



Meenub, et ühes Tallinna poes keelduti mingite väljalaenatud jänesekostüümide pärast PEDA tudengeid teenindamast. Nood käisid nendega sügisvihmas stiilijalgpalli mängimas ega julgenud lumivalgete kostüümide jäänuseid tagasi viia...

Ja kuidas lõppes minu pidu? Erki oli Tipp ja mina Täpp, igaks juhuks võtsin kaasa neoonkollase suusakostüümi kolmanda kamraadi leidmise lootuses. Üks potensaailne SW-s Raul ei olnud kahjus nõus seda selga panema ja meie kolmas kaaslane, Tropp, olemast. Kohe uksest sisse astudes lendasime keset tantsupõrandat ja tantsisime mingite printsessidega, siis jõime Red Bulli, käisime ringi, leidsime mõned SW-d (sh ka Mark Metsiku), saime uute inimestega tuttavaks, kaitsesime koos Erkiga ühte brünetti noort daami umbes 150 kg-e agressiivse austaja eest ning tegime Tipi-Täpi tantsu. Tantsisin kella 5-i ja ei tundnud puudust julgustusvahenditest. Kõik oli peaaegu täpselt samamoodi nagu siis kui päris tudengina möllamas käisin. Isegi uni oli magus - 3 tegusa päeva unevõlg sai tasutud magamisega õhtul kuni 17i.


Ja lõpuks. Viimased 5 päeva kummitanud Peter Nalitch'i loo "Guitar" versioon laulduna napsuste ukrainlaste poolt:
http://www.youtube.com/watch?v=3P1KIUmyZao
Isegi kaamera hoidja laulis lõpuks kaasa

Originaalversioon:
http://www.youtube.com/watch?v=AOzkN8dHnjk

Find a way!

On fantastiline kõrvalt vaadata kuidas inimesed siplevad kõige kiuste et oma elu mugavamaks teha. Ja tajuda, et oled ise selle täieõiguslik osake.

Minu enda suurim probleem on leida motivatsiooni uute asjade õppimiseks; vabandust, motivatsioon ei ole isegi probleem - pigem on selle protsessi juures olev tehniline keskendumine... Õppimine on kriitiline oskus, et elada kaua, õnnelikult ja teha seda laia silmaringiga. Ma ei mäletagi millal viimati laua taga õppisin - proovisin seda üle aasta eelmine pühapäev; kuidagi imelik oli raamatut kätte võtta ja uurida. Väga pikaajalise üliõpilasena pean leidma (mõtlesin ikka "tekitama") pidevalt lisavariante, et seda tegevust huvitavamaks muuta. Kodu laua taga õppimised on minu jaoks vist õpitud... Aastate jooksul olen nii mtimeidki variante katsetanud. Mõni ei tööta, mõni töötab veidi aega ning siis enam mitte.

Kohvikutes ja bussis lugemine on praegune trend. Otsin võimalusi, et saaks Tallinnast välja sõita - siis on hea kuskil bussi oodates raamatuid sirvida või bussis midagi kirjutada. Mingi kohaleminemise eesmärk peab ikka ka olema mitte ainult aja tapmine; aga see selleks. Praegu on kell pool neli öösel ja olen Tartus Dorpati hotellis ootates SW Rattust kes pidi autoga järgi tulema. Fuajee kõrval käib räige pidu. Jõudsin Tartu kell 1 öösel ja olen kaks ja pool tundi edukalt laboreid ette valmistanud.

Mõnikord olen kaldunud isegi päris naljakatesse äärmustesse. Selle kevadiseks Füüsika II eksamiks õppisin ühel kevadisel varahommikul oma maakodus Vigala jõe kaldal diivanil tonka jalge vahel. Üritasin ühendada kalapüüdmisest tuleneva adrenaliini naudinguga muuta õppimisprotsessi efektiivsemaks. Sain kätte ühe väga piraka ahvena ja ka eksamihinne oli "1." Ahvena sain kätte kohe päeva alguses ja niiviisi möödus ülejäänud hommikupoolik pigem ridvaotsa vahtides. Nii et ei läinud päris nii nagu lootsin.

Üks väga hea motivaator on aeg - kui homme on eksam, siis toimub imeline ajude avanemine ning materjal jääb paremini meelde. Risti vastupidi nagu soovitavad õpetajad. See on ka 50:60 tõenäosus.

Asi mis siiani on alati töödanud on see kui suudad mõelda miks see aine rakenduslikult sulle kasulik on. Et see on aine mida tõesti kasutad tulevikus ja millel on palju laboreid ja kodutöid - et pingutama peab kogu aeg mitte vaid semestri lõpus. St et ta lihtalt nõuab tõsiselt võtmist.

P.S. Alkoholist korra veel. Taas vana tõde (mina kuulsin SW-t) - halba harjumust ei saa hävitada, seda saab asendada uue harjumusega.
Alkoholipausi pidamise ei olnud vähemalt minu jaoks odavam - pidevalt oli näpus mingi jook ehk võtmeks on juua pidudel väga palju igasuguseid mittealkohoolseid jooke. Lisak enda tundele (joon peaaegu) ei hakka siis sõbrad lolle küsimusi küsima sinu joomiseharjumuse kohta, sest loogiliselt järgneb sellele lause: "Mis tähedab! Ei huvita! Ühe lonksu võtad ikka, siis jätan su rahule!" Luban, et kui sa selle ühe annuse võtad, siis ei jäeta sind mitte rahule vaid öeldakse hoopiski: "Hea mees, sa murdsid oma lubadust, võta nüüd teine veel! Nüüd sa ei ole enam puhas!" Inimesed ikkagi austavad sinu põhimõtteid kui sul endal jätkub julgust neid austada. Kes tahab proovida perioodilist karsklust ja tundub, et on murdumas, helistagu millal tahes ja luban, et toetan teid moraalselt!

Pedas seal ei ole muud....

Kolmas päev järjest helistab mulle üks keskealine vene härrasmees ja küsib Romani. Ei oska kahjuks kuidagi aidata.





Reedel oli Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna (jah seesama kes kahjuks Arbavere mitmekümneaastase traditsiooni barbarlikult hävitas) jõuluvastuvõtt. Kaine on mõnus olla. Umbes 1 ajal öösel sain telefonikõne Beppolt, kes teatas et paneb täna pidu. Tema hääles oli eriline varjund nagu oleks midagi suurt sündinud, nii et hoolimata väsimusest läksin tema juurde Priveesse. Sain teada, et me olime alustanud karsklusperioodi samal ajal! Üks päev peale Eeriku sünnipäeva! Temal jätkus aftekas vaid sealsamas, mul aga oli see hull Tartu-pauk.

Üritusel olid kohal ka Anneliis ja kehakultuurlane Mait, kelle ID-kaardi foto on ühe tema sõbra orkuti pildialbumis märkusega "kõige hullem pussy, ärge tema sõber olge." See on loomulikult nali.

Täna oli see suur päev millal Beppo oma karskluse lõpetas, mul pool kuud veel. Põhjuse küsimusel näitas ta Anneliisi peale (või sügas lihtsalt nina?). Igaljuhul püüdis ta mind jooma meelitada ja ei tahtud kuulda sõnagi mu kainusest. See oli raske. Olen 2,5 kuulise perioodi jooksul joonud kokku u 1/5 klaasi veini Sillu lõpetamise ning 1/6 õlut Saku sünnipäeval mõlemat sõprade ülisuure surve tagajärjel. Beppo tõi lauale 6 pitsi ja ütles, et üks neist on ilma alkoholita ja pean seni proovima kuni selle üles leian. See õnnestus teise katsega - jõin ühe pisikese pitsi redbulli-rummi-grenadiinikokteili. Baaridaam rääkis pärast et jõi neid Privee töötajate suvepäevadel 60 tk ja peale seda ei mäletand halligi.

Ülikooli algusaastatel kui Terrariumis tudengipeod igal neljapäeval olid, helistas ta mulle ükskord meeleheitel häälega ja palus et ma ta ära päästaks. Aadressi nimetada ei osanud kuid ütles, et seinal on plakat ja see liigub talle vastu. Keegi kehakultuurlane päästis ta vist ära? Ise ei olnud tol õhtul paremas konditsioonis - üks infoteaduse tudeng, stünlane, SW FY-r (minu raamatumüügi first-year) viis mind klubi ukse eest leitud ostukärus koju. Ma laulsin PEDA (mitte TLÜ) hümni mida kuulsin taas kehakulturistidelt ja mida mõnikord Eerikuga ümiseme. Ei tea kes selle välja mõttes ja ega seda ideed ise ei jaga aga siin ta on. Viisiks Yellow Submarine:

Pedas seal, ei ole muud,
lit..d, pä-ätid, joodikud
tööd ei tee
nad joovad vaid,
söövad võõraid maasikaid

Refrään:
Pe....s on see Peda õppetool,
Peda õppetool, Peda õppetool
Pe....s on see Peda õppetool
Peda õppetool, Peda õppetool


Vastuvõtul nägin rahvatantsijaid kellega lubasime suvel teha oma bändi. Nimeks "Tatikollikesed" ja muusikaks hard-rock punk. Eile kuulsin internetist lugu mis avaldas mulle sügavat muljet ja pani mõtte hoopis latiinolainele:

Guitar, guitar, guitar, guitar! Jump to my Jaguar, Baby!


http://www.youtube.com/watch?v=AOzkN8dHnjk

Jesver kui nõme!

Mihkel Mutt kirjutas hiljuti, et kui kõik eestlased võtaks kätte ja hakkaks käituma ratsionaalselt, siis peaks vist sule põõsasse viskama. Sest parimad lood sünnivad rumalatest inimestest.

Ühed kõige naljakamad jutustused ongi sellest kuidas kellelgi "katus ära sõitis." Ärritunud ja emotsionaalselt käituv inimene näib väga naeruväärne. Samuti inimene, kes jagab iga veerand tunni tagant oma tundeid kui nõme miski on. Ilm on nõme, boss on nõme, arvutiekraan on nõmedalt hele, kontor on nõmedas asukohas ja see tool pepu all on ka nõme. Ja mis kõige nõmedam on, on see, et see nõme klient helistas jälle ja ültes, et ta palub mingile mõttetule küsimusele vastust. Nõme!

Nende ajus on justkui mingi eraldi osakond, kes tegeleb selle väljamõtlemisega mis kõik nõme on. Ja kuna viisakas on alati teistele vastata, siis peab ka ise midagi lisama. Selleks on mitu varianti:

1. Nõustuda: "Nojah, on tõesti nõme."

2. Arendada teemat ja end üles kütta: "See laud logiseb tõesti nõmedalt. Jumalast vana ka. Boss ei viitsi uut lauda osta ja meie vaesed töötajad peavad kannatama. Kapitalist, raisk! Eriti nõme teema, see läheb järjest hullemaks! Meil on kriis!"

Kedagi mitte solvata tahtes pean mainima, et antud teemal kipuvad nii käituma rohkem naised... või tänapäeval populaarsed gamma-isased (noortekeeles on nad vist "emod").

Noorena vihastasin selliste inimeste peale ja soovisin paigutada kõigile seadme, mis annaks tolle kandjale elektrilöögi iga kord kui ta midagi negatiivset ütleb. "Ohsajeerum! Ilm on ikka päris n.... (BZZZT) .... mõnusalt jahe." Aga ju olid siis mul endal probleemid...

Self-fulfilling propecy teooria ütleb, et me ise määrame oma praeguse olukorra ja tuleviku sellega kuidas seda tajume ja sellest räägime. Minnes ennustaja juurde, mis juhtub? Kas see mida ta ütleb, ennustab tulevikku või määrab selle läbi sinu ootava käitumise kui sõna tema huulilt pääseb?

3. Visata preventiivselt nalja enne kui ta jõuab suud lahti teha: "Noh, kuidas on, kas sama nõme päev kui eile?"

Üldiselt paneb see tema sinuga diskuteerima teemal kui raske tal on ja kuidas keegi teda ei mõista ning kui tõsise probleemini see tegelikult viib. Ahelreaktsioon. Kui ta lõunale läheb koos teiste (nais)kolleegidega, võid vededa iseendaga kihla, et ta alustab teemat "Ma ei saa aru, mis sellel ... viga on. Ta on imelik viimasel ajal. Kuidas ta võis niimoodi öelda - ise ei tee päev otsa mitte midagi, möliseb teistega ja siis vaatab, et oi küll ma olen kõva mees!" Pange tähele, et kõik hinnangud sinu tegudele on emotsionaalseid mitte arvulised ega reaalsed. Ja kui teed pisikese vea, on see kirsiks tordil sinu lahterdamiskampaanias.
Maailmasse on sündinud uus nõmedus! Sina!

4. Teisi ignoreerida ja öelda hoopis ise positiivseid vastuseid: "Ooo, sajab! Varsti saab näha imeilusat vikerkaart!"

Proovisin ühes töökohas olla positiivne, iga kord kui tahtsin öelda nõme, üritasin sealt leida midagi positiivselt ja ütlesin "fantast!" Läksin sellega vist liiale. Eksboss tegi märkuse "Margus sa oled liiga positiivne. Mõtle kui kõik lõpuks p..e läheb?" Kuigi tegutsed edasi sama efektiivselt peale probleemi lahendamist, oodatakse sinult emotsionaalset purset ja nõrkust. "Miks sa ei närvitse kui asjad pees on? Ah, ütle miks? Kas sul on ükskõik?"

Olin teises äärmuses, mis ka hea ei ole.

Reaalsust kontrollida ei saa, saab vaid oma tundeid. Ja negatiivsed terminid on üldiselt emotsioonid - see ei aita probleemide lahendamisele kaasa. Rõhutan, et ei propageeri utopiste kes tulekahju ajal "Jess, grillpidu! Ja ma ei peagi viinereid ära keetma" kisavad, kuid usun, et asjade ütlemine nii nagu nad on veidi positiivsemas variandis aitab kaasa olukorra lahendamisele. Ja kui sa niikuinii suudad veidigi oma tundeid kontrollida, siis miks mitte neid suunata sinna suunda kus nad sulle kasu teeksid. Tremendous Jones ütleb, et ole midagi paremat kui inimene, kes astub ruumi ja ütleb paar head sõna kõigile. Ta lisab ka, et kui sa arvad, et seda pole võimalik kogu aeg teha, siis on sul õigus. Aga sa saad seda õppida. Ning kui taipad, et elamine ongi õppimine, siis õpidki pidevalt olema positiivne realist.

5. Lohutada: "No ei ole hullu, äkki homme tuleb päike välja."

Sel juhul kipuvad inimesed rääkima enda tõsisest probleemist. Või peavad selle välja mõtlema, kuna keegi tundis nende vastu huvi. Sellest võib kujunede produktiivne vestlus, aga kui sama olukord kordub iga päev... Selle kohta on termin oksendamine ja oksekott (sina).

Ei loe mitte see mida sa tunned vaid mida sa teed. See mida sa räägid mõjutab teiste käitumist, suunates nende mõtteid. Sellised nõmedakuulutajad võivad ise olla väga edukad, kuid halvavalt mõjuvad nad teistele.

6. Näidata, et tema emotsioonid sind ei mõjuta: "Mulle küll meeldib lumesadu - näe Veerpalu saab väljas trenni teha ja äkki saame taas medali."

Millised inimesed peaksid pingutama et olla positiivsed realistid?

Kuidas tundub? Kui laev sõidab jäämäele otsa ja sina kui madrus teatad sellest kaptenile, siis millist reaktsiooni temalt ootaksid?

Juhil peab olema visioon, mida ta oma tegevusega saavutada tahab. Ta teab kuidas jõuda lahenduseni. Ja kui ta on negatiivne, siis taipavad ka alluvad, et see mees teab, et kogu see üritus p...e läheb. Kui inimene vähemalt käitub positiivselt, hoolimata kõigist tagasilöökidest, siis tekib inimeste peas teine reaktsioon "Talle vist tundub, et me ujume sellest välja?" Kummat teie usaldaksite?

Endale avaldas sügavat mõju "Pal tänava poiste" raamatus olev tsitaat, kus peategelane saadeti vastaste laagrisse nahatäit saama ning talle lohutuseks öeldi:
"Kangelane ei ole mitte see, kes üldse ei karda ja läheb, vaid see kes kardab kogu südamest, kuid läheb ikkagi."

koerasõber vastu tahtmist

Oskus end hästi kirjalikult väljendada ja huvitavalt argumenteerida annab tohutu eelise inimesele, kellel on vaja pidada sõnasõnda avalikkuse ees. Kui faktid ka toetavad, siis on see inimene tänapäeva infoühiskonnas praktiliselt võitmatu.


Igal alal on oma naljad ja oma eriti õelad naljad. SWd teevad "parimatele" slämmidele pühapäeva hommik kell 5 Jehoova moodi presentatsiooni. Koolisööklas trambivad väikesed pätid tossudega kapsastes. Margus Lepa raamatust "100 sigadust sõbrale," leiab neid veel ja veel.

Ajakirjandustudengid ei ole erandid. Üks rotveileriomanikust daam vihastas ükskord ühe oma kursakaaslase väga välja. Too aga tegi kooli kõrvalt Maajasse kaastöid. Nii ilmuski järgmises ajakirjas rohke pildimaterjaliga väga fantaasiarikas lugu "Anne (nimi muudetud!) ja rotveilerid" ning all sama daami initsiaalid koos pisikese taustainfoga riietuse ja hobide kohta, et inimesed aru saaksid. Teos lasti loengus laua alt ringi käima ja neiu koolipõlv jätkus huvitavalt, oma koera Maxiga (nimi moodetud!) nähti teda veidi harvem jalutamas. Auh, auh, auuuuu!


Moraal: ära kunagi ülbitse inimesega, kes oskab hästi kirjutada!

Seks tulnukatega on paha

Teksas Roadhouse sisse tulles jääb peale peldikuid kohe vasakut kätt baarilett kuskohast avaneb vaade üle kogu baari. Passisime seal nagu "Tantsud tähtedega" žürii.
Teksases on teatavast tasuta pähklid ning nende koori võib igale poole maha visata.Mitu aastat tagasi, kui esimest korda seal käisin, siis tegi seda üks baaridaam ise meie nähes demonstratiivselt: "Olge mehed, see on Teksas!" Jeehaa! Huvitav kas maha sülitada ka võiks? Või on selle jaoks eraldi klaasist topsid? Niipalju kui sinna olen sattunud tuttavatega kes seda reeglit ei tea oli hea alati nende arvelt nalja visata - kallad demonstratiivselt pähklikoored maha ja jälgid nende reaktsiooni. Vaatasin mingitele kandilistele vendadele silma ja tegin seda ka seekord. Aitab küll.

Olime seal kolmekesi T-Teatrist: Artuuro ja Markoga. Pea iga daam kellega tutvust sobitasime sai endale nime.
Saage tuttavaks: Annapähkleid, Köögihaldjas ja Hansaliising. Annapähkleid oli meie teenindaja nimi. Köögihaldja paneks ma lahtrisse alfa-emane, viskas meid lõpuks baarist välja. Hansaliisingule meeldis rääkida oma töökohast ja eriti asutuse jõulupeost. Ja ainult sellest, hoolimata segamisest.

Remont on hoos. Sein maas ja kivid välja veetud, nüüd põrand ja siis peaks vist ehitama hakkama.

Silver sai hakkama sellega, et lõpetas ülikooli. Peale seda tõmbas sõpradega nina täis ja ostis endale ühest Tallinna baarist 1400 kroonise polo, kus oli peal sini-must-valged kleepekad ja tikitud kiri "Eesti Rägbiliit." Hakka või ise baarides äri tegema. Enda must ülikond maksis 300.- (ostetud Balti jaamast) ning hele 500.- (koos kingadega, ostetud Artuurolt). Mõlemad näevad head välja. Aga varsti ostan uue, sest selle hinna nimetamine muudab need teiste silmas halvemateks.


Telekat ei vaata, ainuke asi mille peale satun on pühapäevasel vanemate külastusel. Hüperkosmos (Hyperdrive) jutustab tähelaevast, kes kaitseb Suurbritannia huvisid avakosmoses. Päris vaimukas - ajule paras puhkus.

Seksist avakosmoses:
http://www.youtube.com/watch?v=2y_nACag-Oc

Kuidas lepitada tulnukaid asteroidi jagamisel:
http://www.youtube.com/watch?v=qZtXYnOCtjY&NR=1

Omavahel liitunud tulnukate lahingulaul peale seda "lepitamist" (video on teine), kus mainiti ka laeva juhatust
http://www.youtube.com/watch?v=jQPxxfaRzzc


Üpris reaalne olukord mis võib tulevikus tekkida:
http://www.youtube.com/watch?v=LCzK5KfXW90

Teele Pääsukmees! Ja Kala-Robin!

Seoses projekti The Pitch meediakajastusega käisin täna Tallinna Ülikoolis koos ühe noore Eesti Päevalehe ajakirjanikuga tudengite mõtteid piilumas.

Projektis on 4 viieliikmelist meeskonda reklaamitudengitest (sh Überplingen Jr), kes pidid pakkuma välja loovkontseptsioone välireklaamikampaaniaks. Eelmisel aastal oli selleks Estonian Air ja võitjatöö oli lennukininale musi tegev tüdruk. Organiseerib seda üks Hollandi päritolu reklaamiguru William, realiseerib Brilliant.

Sellel aastal pidi tegema võidutöö Eesti toidu märgile, milleks on teatavasti suitsupääsuke. Võitjatööks sai kontseptsioon KÕHUTUNNE, kus pääsukesed sümboliseerisid (toidu)armastusest tekkivad liblikaid kõhus. Väga hea töö oli ka ühtede kuttide poolt välja pakutud idee kus välismaa rahvariietes eesti mees istub selgelt välismaa keskkonnas ja all on kiri "ELAN AAFRIKAS (Hiinas, Ameerikas vms) AGA ARMASTAN EESTI TOITU." Tema ees on kauss Eesti toiduga ja lipp. Mõte - inimesed tunnevad välismaal puudust eesti toidust. Must leib, pannkoogid moosiga, pudru võisilmaga, hapukapsad, sült, verivorst. Meenus Hispaania ja USA eesti toidu tunne ja seljast liikusid judinad läbi. See töö ei võitnud, kuna see oleks sobinud paremini ajakirja kui välireklaamile, kuid sellest tehakse järgmine aasta suurem kampaania. Kõiki töid saab pea näha Eesti Päevalehes.

Loomulikult hakkas ka minu ajumasin tööle. Leidsin nimelt, et pääsukesemärk on väga sarnane Bätmäni märgiga (äkki Tuiksoo kaebaks Bätmäni kohtusse?). Jah, nahkhiiremärgi asemel on tal rinnal hoopis meie pääsuke. Ja Bätmän on vabal ajal Peeter Mänd, kes põgenes Teise Maailmasõja ajal USA-e. Ja puhkehetkel sööb-joob ta teadagi mida: eesti leiba! Robinile aga meeldiksid Eesti kalad "Kala teeb head" - tema roheline kostüüm ju meenutab veidi seda kalamaskotti? Kahjuks ei leidnud kuskilt seda pääsukese logot - paistab, et peab seda tema rinnale lihtsalt ette kujutama.



Mul on ideid alati rohkem kui vaja, eriti veel ebapraktilisi. Sihtgrupp? Milleks!

Olen igal aastal käinud vaatamas tulevase lavastaja Mardi kursusetöid. Ja olen pea alati naerust kõveras olnud. "Pöial-Liisi, mina olen sinu vanaisa!"
Hiljem, suvel, käisin Elvas ka sama näidendi ühe vanema lavastaja versiooni vaatamas. Näitlejad olid samad. Ja ei meeldinud nii palju -liiga titekalt igav. Võibolla on lihtsalt asi minu maitses, aga palju huvitavam on endal alati vaadata noorte loovteostusi. Inimesed, kes ei ole veel mõjutatud sotsiaalsetest piirangutest...

Samal päeval pakkusin Williamile välja teha antud teemal kasumlik projekt, kus Ülikool saaks teenida lisaraha sellega, et müüb tudengite reklaamiprojekte läbi konkursi. William lubas Tiina Hiiobiga rääkida - äkki lähebki asi tööle!


Remont hakkas pihta ja Uisupidu oli... aga sellest varsti pikemalt.

Tagasivaade Eriku ja Indreku sünnipäeva showle:

Luha tn kommuuni surm; Majavammi uus elu

Oli üks legendaarne korter Tallinnas Luha tänaval, mille esimesel korrusel elas helitundlik Majavamm (elab siiani). Selle korteri ajalugu algas 2005 aasta sügisel, kui kaks noort inimesti, Artuuro ja Massa, otsustasid sinna oma pesa teha. Esikusse veeti kaks tugitooli ja diivanit asendav kohver, külmik oli alati külma õlut täis ja õhk oli vesipiibust udune. Värvikad mälestused pandi paberile ja kleebiti seina peale. Tualettruumi ukse peal oli kiri "Nõupidamisruum." Ülejäänud klidudest mäletan praegu eredamalt kahte:

Kas ilu- või tiluotsas võimlejad? No eks igaüks mõtleb oma ni...tuse piires.
Ots on telefoni otsas, mehed, piip on otsas!

Aastatel 2005 - 2007 elasid seal püsivalt (kui mitte arvestada paaripäevaseid visiite) nii mitmedki inimesed: Remy, Rattus, Kristel, veel mingi tüdruk, Kiss, Elina. Viimased kaks jäid pikemaks ajaks... Oleksin ka ise seal suurima heameelega elanud, kuid tol hetkel juhtus nii, et elasin hoopis ühe naisega koos. Seal saalis pidevalt igasugu rahvast - iga nädalavahetus käis pralle, millest korteri tolleaegsed elanikud suurima heameelega alati ka osa võtsid. Aeg ajalt tõmbas esimesel korrusel elav Majavamm end käima ja politsei käis kohal; kuid muidu said majaelanikud üksteisega hästi läbi.

Käisin nimelt üle poole aasta selle korteri praegustel asukatel Kissil (maailma jalgade karvasuselt teine koht) ja tema tüdrukul, Elinal külas. Korter oli tundmatuseni muutunud - haisvad madratsid olid välja visatud, uus tapeet seinal ning uus mööbel. Toas elas valge kastreeritud kass ning tugitoolide asemel oli tehtud kassile ronimispoom. Totaalne muutumine - ainuke vana asi oli vesipiip ning kaks noort inimest seal sees. Ja Majavamm allkorrusel, kes tõenäoliselt praegu oma laua ääres teed joob ja mõtleb et kõrvakuulmine muutub iga aastaga järjest halvemaks - huligaanide müra ei jõua enam kohale. Äkki kutsuks igaks juhuks politsei teiste majaelanike eest, või lihtsalt vanade aegade mälestuseks.

Ace of Base; meie uus kontor; mure

Põhikoolis olid salmikud ülipopulaarsed - kuhu pidid kleepima oma foto ning kirjutama endast veidi. Mäletan, et seal oli üks lahter nimega "bänd," ükskord täitsin ühte järjekordset ankeeti ning mõtlesin mida võiks sinna kirjutada. Sõber soovitas kõrvalt, et kirjutaksin Ace of Base või East 17, sest muidu olen nohik (eranditult kõik olid selle kirjutanud). Ma ei olnud neist bändidest siis midagi kuulnudki - lõin käega ning kirjutasin hoopis oma lemmikbändiks "Kuldne Trio" (neil oli üks laul "...ja kui sa minu tädi näed..."). Pinginaaber hakkas kõva häälega naerma ning ütles üle klassi: "Hea mees, Margusele meeldib Kuldne Trio!" Tüdrukud kihistasid naerda ning muidu nii norimisaplad klassivennad vedu ei võtnud, üks küsis hoopis pinginaabrilt: "Mis su enda lemmikbänd on?" "Ace of Base loomulikult!" "Ace of Base, aga kas sa sealt mõnda lugu ka tead?" möh möh. Nüüd naeris klass teise venna üle. Õnneks hankis seesama vend endale peale seda siva vastava plaadi ning tegi mullegi koopia.

Tänapäeval on lood vastupidised. SW-manager Sulev pakkus mulle msn-s ühte tasuta piletit vastavale kontserdile Linnahalli. Olin nõus. Kui boss sellest kuulda sai, küsis ta "Sa oled ikka täitsa imelik? Sulle meeldib Ace of Bace? Mees, kas sul mingeid põhimõtteid ei ole?" Ei ole end kunagi lasknud põhimõtetest häirida, teatud baaspõhimõtted on, aga nendest hiljem. Vastuseks bossile võtsin kätte telefoni ja hakkasin kirglikult laulma "I saw the sign!" ning puusaringe tegema. Sellised põhimõtteinimesi võiks rohkem olla ja veel kirglikumaid ("Hip hoppi kuulavad ainult peded!" "Rock on skinnimuffide ja vannabiide musa!" "Sulle meeldib reggae? Kuradi narokomaan!") - ma naudiks nende ärritamist!

Kontsert oli võimas - imeline oli näha kuulsat inimest, keda noored omal ajal jumaldasin endast 10 m kaugusel. See brünett oli ikka HOT HOT, blond oli kahjuks veidi juurde võtnud ja hoidis madalamat profiili... Minu kõrval istus üks slaavi perekond, kus tütar käis Hugo Bossi samplite jagajailt sampleid nuiamas ja tõi need emale. Bisnes!

http://www.youtube.com/watch?v=96jFtzVa80A


Meie uus kontor asub Foorumi ärimajas, mis oleks Jackassi paradiis! Katusega kaetud siseõu klaasist seintega kontorite ulatub 6-a korruseni üles ja laest ripuvad traatide otsas alla lillepotid mis sõidavad aeglaselt üles alla. Fantaseerime Lauriga sinna kinni hüppamast ja nagu Tarzan potilt potile hüppamist. Või lihtsalt istuda rooside otsa, võtta õlu ja öelda kogu majale tere - mingi tüüp kasvab järsku poti otsast üles ja tõstab teistele toosti. Teine variant - mööda siseõu seinaastmeid jooksmine ringiratast mööda õue.

Lisaks et peame passima siseõues kolme korruse kontori inimesi, on ka õue pool vastas inimesed - Nordea panga töötajad. Tuli meelde oma 2 öö Karu ühikas kus tollase ühikanaabri Timoga aknalaual vastasmaja tüdrukutele W.M.C.A järgi trussikute väel tantsu lõime ning mikrofoni Eminemi loole eesti keeles peale räppisime. Mõni õhtu tõmbab rulood ette ja teeb varjuteatrit "Kägistamine kontoris," "Erootiline stseen" või lihtsalt "Uue bossi motivatsioonivahend rahalise preemia asemel: kontoriaeroobika!"


"Lions for Lambs" - tundub, et enamus USA filme on tellitud valitsuse PR agentuurilt. Muidu oli hea ja pani mõtlema - eriti just tänapäeva meedia mõttes. Eriti lõpp kus telekast tuli "pommuudis" kuidas popstaar Pepe oma tüdruksõbrast lahku läks ning all oli väike märkus Afganistani sõjas progressist... Eestis on sõjaväest kaks väga erinevat arvamusgruppi: vihkajad ja patrioodid. Ise kaldun rohkem viimaste hulka. Oskus end kaitsta annab sulle võimaluse midagi ära teha mitte loota teistele. Päris lahing oleks ise päris hull - mul on kaks sõpra Iraagis räsida saanud. Mäger, Silveri vanem vend, on paar konda miinipilduja tuld saanud; see eest Joel (lapsepõlvesõber Ervitalt) sai mõni aasta tagasi granaadikillu endale pepusse - USA arst oli naernud kui seda välja võttis. Endal on üks eluohtlik kogemus kui 14-aastasena tollase algelise Kaitseliiduga metsas olime. Vorme ega saapaid meil ei olnud - saime endale vanad Nõukogude omad Tondi kasarmutes saagil käies. Pagunid võtsime ära. Ma kandsin veel isa vana jahimütsi. Kuna Nõukogude armee viis eri rahva ajateenijad eri kohtadesse, sattusid eestisse lühikest kasvu mägilasigi, kelle vormid meile, poistele, vabalt sobisid. Kõik olid patrioodid ning pea kõik mu tollastest kaaslased on tänapäevaks lõpetanud Tartu Sõjakooli ning saanud kaks nooremleitnandi tärni. Ise ootan oma seerutriipudele asemele lipnikutähist - kõige vastuolulisemat auastet kogu süsteemis. Igaljuhul harjutasime tiibhaaranguid kui meist veidi eemal tee ääres jäi seisma must mersu ning sealt hüppasid välja kiilakad ülikondades vennad kes hakkasid püstolitest meie poole tulistama. Ei tea siiamaani kas tegid seda hirmutamiseks või kõmmutasid niisama metsa. Arvan, et viimane. Nad ei reageerinud meie märguannetele. Istusime grupiga madalas kaevikus. Osa grupist oli meist eemal püsti ja ei seostanud pauke ohuga. Olin vabatahtlikuna nõus neile teatama minema. Olukord oli minu jaoks tsuhteliselt ohutu - roomasin väga madalalt mööda nõgusid. Kuid tunne kuidas kuulid vihisevad kõrgelt pea kohalt sain kätte. Üllatavalt ei olnud mitte mingisugust hirmutunnet, pigem põnevus ja võimetus seostada seda mis pea kohal toimub. Kõik toimus nii kiiresti. Pidemed tühjad, kadus mersu koos kiilaspeadega minema.

Igaljuhul on viimase aja sündmused kalli idanaabri suunal minus väikeseid muremõtteid kogunema pannud. Läänelik laiskus ja heaolu, hedonistlik ühiskond, tekitab relvakonfliktist mulje nagu oleks see midagi niivõrd kauget ja võimatut. Midagi mis kunagi ei juhtu. Eriti veel sinuga.
Sarnast tunnet tundsin ka mina kuulide all joostes - keegi ei mõista midagi enne kui esimene kuul on märki tabanud.

Kui konflikti korral enamus põgeneks üle mere ja relvastatud vastupanu ei osutaks, siis ei oleks see probleemi lahendus vaid edasilükkamine. Sest kardan, et idanaabril on vaid üks lõppeesmärk - saavutada eelnev hiilgus. Ja kui algus on väga kerge, siis olen kindel et ta sellega ei rahuldu. Ja teist korda ta seda viga ei tee, et säilitab mingite kangekaelsete ugrilaste populatsiooni kuskil strateegilisel maa-alal. Ehk nagu paljud teisedki ei ole ma mures mitte ründaja tugevuse vaid kaitse nõrkuse pärast... Aga see on niivõrd hull mõte, et sellest ei maksa rääkida.

P.S. Uisupidu tuleb 5 dets stiiliks retrodisko! Elu teine Uisupidu kus olen kaine. Esimene oli aastal 2002 kui seda ise korraldasin koos Mardiga. Noored tatikad.

JOOGA!

Tore on näha arukaid inimesi, kes on oma kodutöö ära teinud ning oskavad rääkida. Olin varem tunnistajaks, kuidas meie kontorisse tuli üks noor daam. Sõbra sõber tundis teda ning oskas rääkida, et too on üks tark ja tore inimene: oli antud eriala peal heade tulemustega töötanud ning ka peaaegu magistrant. Ainult intervjuule tulles ei olnud too õnnetuke teinud preapproachi (ehk kodutööd ehk firma kohta internetist andmete hankimise) ning ei osanud midagi rääkida isegi kolme osaniku kohta.
Täna kontorisse tulnud kandidaat oli aga teisest puust - ta oskas ka igaühe kohta kontoris midagi öelda. Isegi mind mäletas ta TLÜ aktivismi ajast kui vunts, kes keeltemajja plakateid üles pani.

Tuleb meelde lugu ühest õnnestunud tööintervjuust. Tüdruk õppis nimelt pähe kõikide töötajate ees ja perekonnanimed, nende hobid ja kasutas neid tööintervjuu ajal! "Jaa, sind hr Juhan J., imetlen ma sest olete juba 10 aastat tegelenud vesiaeroobikaga. Kus me jäimegi? Millal tööajad on?" See töötas ja töötab muide siiani.

Preparation is everything! Kuid sellega mõjutad vaid enda vastas olevat inimest ning seal ei pruugi paista välja sinu tõelised oskused. Ning tööandja ei suuda oma hämmeldust alla suruda. Ning, mida kõrgema enesehinnanguga, seda ebatõenäolisemalt soovitakse teda tööle võtta. Õppides tundma enda vastas olevaid inimesi, oled võimeline õhukese sulega nende eneseuhkust kõditada. Ja täiuslik töötaja on olemas. Seda õpetavad kõik CV portaalid tööotsijatele.

Tean samas, et kui pean ise kunagi olema tööandja laua taga, siis analüüsiksin lisaks teisele inimesele ka endas tekkivaid tundeid. Nimesid-fakte on väga kerge pähe õppida...


Avalikest suhetest. Avastasin, et mitmetel sõpradel on valearusaam nagu oleks PR reklaam ning ei osata selle kasust aru saada. Selgitaksin seda allpool nii hästi-halvasti kui oskan. Reklaam on see, kui sa maksad raha, et mingi lehepinnaga teha seda mida iganes tahad. Võid panna sinna oma vanaema või koera pildi, väita pea ükskkõik mida värvilisel kireval taustal. Aga olen kindel, et pühendad reklaamile täidetud lehekülgedele vaid mõne sekundi, kui sedagi. PR on avalikkusega auhtlemine - pakkuda midagi niivõrd huvitavat, et sellest sünnib zanr, mida inimesed tahavad lugeda. Huvitav artikkel, arvamus, uudis vms. Ja mitte mingi kiidulaul vaid adekvaatne, usutav värk. Ning küsiks, kumb on parem - kas maksta raha selle eest mida rahvas jälestab või selle eest, mis tundub huvitav?


Tallinna Ülikooli tudengiteater teeb ühte tükki Tiramisu, sihtgrupiga vallalised ja kompleksivabad mehed ;)
www.zone.ee/tlyteater

Viimasel ajal on sõbrad hakanud rääkima alkoholist mitte nii positiivses toonis - täna sain teada, et tööjuurest on Lauri olnud 2 nädalat kaine; Artur rääkis, et hoiab peale Erki sünnipäeva alkoholist mõnda aega eemal (nad jõid hotellis kuni 12i päeval kangemat napsu) ning Martki (see uue pusaga) rääkis, et oli ostnud ühe õlle peale trenni kuid see polnud maitsnud. Ise olen oma valiku üle õnnelik - kõik on nii selge, mõistus on terav ning hea olla. Praegu tekitab mõte end segi juua väikest vastikust ning mõistmatust.

Allpool kõigile lubatud joogaharjutused. Nagu ütlesin Jessele - kui ei meeldi, saad raha tagasi!

Viktori Saladused...

Erki ja Indreku sünnipäev stiilis "90-d" möödus peaaegu nagu planeeritult.

Et rahvas kõik õigeks ajaks kohale saada, kirjutasime flyerile, et buss lahkub Ülemiste hotelli eest ning hiljaks jääda ei oleks mõtet. Tänu sellele saabus kogu rahvas õigeaegselt. Tõsi küll, ilm oli veidi külmem ja üsna mitmetes võis see tekitada frustratsiooni.

Misterivalimised läksid liiga üle ootuste - valitud 5 kandidaati olid üle igasuguse taseme ja nõustusid pea kõigega. Üks mees nägi välja täpselt nagu Mr Proper (puhatusvahendi pudeli modell), teistest kandidaatidest olid esindatud Mr X (XXL), Ehitaja (Timo), Rootsi Prints Dan ning Mark alias Mark. Meie Artuuroga (Marts Ander) üritasime seda juhtida nii hästi-halvasti kui oskasime. Kandidaatidest - ma ei ole kunagi midagi sellist näinud.

Sellele projektile võinuks tagantjärgi anda nimeks projekt KAOS LAVAL. Täiuslik esinemine sõltub teatavasti esinejate oskusest ja sellest kui vabalt nad ennast tunnevad. Igasuguste kodukootud pidude puhul peab järgima, et viimane tase esimest ei ületaks. Sest vabalt tundmine saab õhtu jooksul ainult suureneda ja oskus väheneda, vastupidine aga mitte...

Poistel oli suuri raskusi püstiseismisega - see eest olid nad kõigega nõus ja ületasid kõigi ootusi pea sajakordselt. Riided lendasid kiiremini kui kunagi varem. Tõsi küll, lavale saabumine joogid käes oli väga paljulubav. Samuti üksteise esinemise segamine. Striptiisivooru ajal lennutas õhtu staar Timo ainult oma tossu liiga hoogsalt naistesse.

Sünnipäevalapsed esinesid Musta Q (Must Kjuu) lauluga "Su rinnanibud" - koreograafi ei suutnud välja sebida kuid nad suutsid suurepäraselt matkida tollaseid popstaare (ja nende liigutusi). Ja rahvas plaksutas kooris kaasa, nagu klassiõhtul.

Tundsin ennast suurepäraselt, jah, ka ilma alkoholita. Kandsin naiste väga lühikest lillat nahktagi, joonistatud vuntse ja erilist nokamütsi. Vahepeal kammis nii ära et tantsisin üksinda ja Viljo pani DJ puldis järgimise ja järgmise loo, kuni ka tüdrukud hakkasid julgema lähemale tulema...


Sellesama erilise nokamütsi sain päeval Balti jaama turult. Maksin selle eest koos atribuutidega vaid 30, ja seda ainult tänu sellele et venekeelne müüja ei saanud aru, mis seal kirjas oli. Siis oleks see tõen mõned korrad kallim olnud. Nokatsil oli nimelt sõnum mida sai vahetada: "Sex and only sex," "Lost my virginity, can I have yours?," "Startfucker" jne. Kujutan taas ette olukorda, mida mõtles selle toote loovosakond antud toote väljatöötamisel.

Sünnipäevalapsed olid rentinud ka ühe hotellitoa nendele kes tahavad kahekesi olla - SHAG room! Igaljuhul kui pidu lõppes siis läksime koos ellujäänutega sinna edasi - magasime 7i kahes voodis ja targutasime niisama. Telekas tuli Fashion TV, kus toimus Victoria's Secret moeshow, naised aluspesus inglitiibadega. Keegi pakkus välja, et võiks teha sama ka meestele. Viktori Saladused. Ja sellest teeme kalendri aastaks 2008!

Samalaadne kaubamärk, mis lõi laineid 2003 a PEDAs amatöör-kultus-tantsubänd "The Spice Boys," kus 4 noormeest noortele tudengineiudele oma tantsuoskusi demonstreeris.


Üks asi veel, peame perega oma üleliigsest davaarist kirbuturul lahti saama - läheks prooviks seal ka kätt?

Mart sai endale uue pusa - maailmas on midagi igaveseks muutunud. Eelmise pruuni värvi dressipluusi ostis ta 2003 või 2004 aastal Soome kursaekskursioonil olles.

Et endale tuhka pähe raputada meenutaksin taas SW algust kui veel Finnairis tasuta kanget alkoholi pakuti. Arvan, et see seadus muudeti ära tänu meile. Lugu tuli meelde seoses eeskujudega. Õppisin PEDAs ühe kuldse teadmise - kõik kooliasjad tuleb võimalikult kiiresti ära teha, et saaks võimalikult palju elu nautida! Päev enne lennukile minekut kui kõik teised eeskujulikud SW FY müügitektste õppisid, oli see mul juba ammu peas ning käisin Hollywoodis pidutsemas. Minuga oli kaasas ka üks teine eks-Spice Boysi liige Juno, kellega koos lõpetasime Karu ühikas. Olime ikka päris hägused. Kui hommikul lennujaama minek oli, suutis temagi end voodist üles seada, KIRVESNIEMI suusakostüümi selga ajada ning oma pepu ärasaatmisele vedada. Käisime veel koos Ülemiste järves ujumas. Näod ütlevad kõik.

USA, siit me tuleme!


Lennukis, pean tagantjärgi häbiga tunnistama, meelitasid viskikokteilid mu juurde ka mõned teised FYd, keda ma siis veel üldse ei tundnud: Remy, Artur ja Janar. Nad olid vist muidu korralikud, pakkusin neile siis halba eeskuju. Üheskoos käisime naissoost student manageridele alkot pakkumas ("Ei, ei, lukus!") ning üritasime teiste lennukis viibivate noorte naistega tuttavaks saada. Lõpuks kolisime kõik lennuki kööginurga juurde. "Üksi double-viski, kokakoolan kanssa, kiitos!" "Virolaiset," said heatahtlikud stjuuardid aru.

On võimalik maailmale anda juba paljalt sellega panuse, et teed midagi kasulikku vaid iseendaga. Parim mõjutaja ongi see kui keegi on iseendaga rahul ja käitub lõbusalt; ning kuna keegi niikuinii ei tea mida ta tahab, siis hakatakse kriitiliselt vaatama ka enda käitumisele. "Äkki ta teab midagi mida mina ei tea?" Nii vähemalt õpin mina. See joogavärk, selle kohta on hakanud inimesed üha rohkem huvi tundma - homme skännin selle sisse ja panen üles kõigile imetlemiseks. Tänud, kes iganes selle ka koostas!

Kõigile meeldib striptiis, abiellumine ja porno!

SW Jaak (tema nõuandeid investeerimise ja finantsi kohta on eraldi blogis) lõpetas EBS-i ja abiellub Hawail koos SW Mariaga. Maria on väike tohutu energiapomm, kes värbas omal ajal Alice, kes tänapäevaks on ka 10 000 ühiku klubis (loe, teenib ühe müügisuvega ainuüksi enda müügist umbes 45 000 taala). Jaak ise on vastupidi suur ja prillidega poiss.

"Maria tule kiiremini, sa jääd muidu auto alla!"
"Ma ei jää auto alla, mul on helkur!"

Igaljuhul olid hiljuti toimunud SW eliidi sees mitmeid tõsisemaid sidumisi - Märtin abiellus Kerttuga ja Roos Marinaga. Viimased on ka juba pisikese beebi saanud. Esimesed abiellusid Las Vegases, kus´poissmeesteõhtul käis Märtin ringi, seljas fallosega T-särk. Jaak plaanis ise Hawail abielluda ("Sa oled kutsutud, Margus") ning seega oleks kogu ülejäänud seltskond lõbust ilma jäänud. Et info ei lekiks, kasutasime sellest rääkides fraasi operatsioon LAGRITS!

Me ei olnud nõus. Hiiekas hakkas tema pidu orgunnima - pahaaimamatu Jaak kutsuti sauna Tartu lähedale. Sealt kadusid salapäraselt tema riided. Selle asemele olid ilmunud vanamuti (punamütsikese) kostüüm koos parukaga. Jaak punnis kõvasti vastu kuid tal ei olnud tõesti muud võimalust. Väike make-up ka näkku ja valmis!
Nimi: Punamütsike
Vanus: 44
Perekonnaseis: lapseootel (kõht)
Väljanägemine - liibukates, punase seelikuga, prillidega, pikkade mustade juustega prostituut, kelle paremad aastad kuuluvad eelmisesse aastatuhandesse.

Esimene laks oli kõva napsuvõtmine, nii et Jaak lõpus oma kõnnakuga hakkas probleeme tekitama oma talutajatele. Autodega linna ja jõudsime erootikapoodi Desiree, kus kõik sisse sadasime. Multifunktsionaalses poes oli ka oma postiga tagaruum kuhu Jaak talutati. Sügavas hämmelduses ja segaduses tulevane abikaasa vaatas nahkdiivanit hirmunult ja ütles, et sooviks enne tualetis ära käia. Ta läks välja ja ei tulnud enam tagasi.
Miline julgus ja truudus - iga naine oleks olnud õnnelik sellise abikaasa nimel! Joosta ära teise naise (oli päris kena blond, Jana nimeks) eest liibukates, ilma võtmeteta, rahata, tuttavateta ja tundmatusse suunda. Teha seda külmas ja vihmases Tartus. Olen kindel, et tema huuled pobisesid: Maria, Maria...
Jagasime matsu sees kiirelt lahti ning Hiiekas ja Märtin Jr panid talle järgi. Ise võtsin Märtini auto ja hakkasime lähedalolevaid tänavaid läbi kammima. Jaagule sai saatuslikuks tema suur ja kaal ja suhteline ebasportlikkus - Hiiekas sai ta õige pea kätte (jooksis parki ja peitis end ausamba taha).

Jaak lubas koostööd teha, läks sisse ja oli seal üks veerand tundi ("Maria, nad sundisid mind...") kuni ülejäänud seltskond sisse kutsuti. Nagu kokkulepitult leidsime tobeda naeratusega Jaagu posti külge kinni aheldatuna, trussikute (Supermani trussikud laenas talle Märtin) väel, prillid seest udused. Ruumi ronisid sisse kõik 25 tüüpi ning naeru oli nabani, kaamerad käisid ning tehti päris mitmeid grupipilte. Daam kiskus veel kaamerate välkudes Jaagu trussikuid allapoole.

Peale Desiree Jana juurest külaskäiku (Jaak sogas, et see on kellegi FY, kes suvel raamatumüügi pooleli jättis) oli meil plaan tal linnapeal lasta asju teha. Sellest Jaak rabeles end ära - teeskles, et on ülipurjus ja ei suuda käia. Viinereid ta naistele müümast keeldus, sõi need ära. Mark või Jäppinen, emba kumba, hüppas talle kaela ja lõhkus tema prillid. Jäppinen oli enne ka peadpidi vastu kerist kukkunud ja Jaak hõõrus talle seda nina alla. Keegi hakkas ainult vene keeles rääkima ja keegi oksendas puu alla. Asi läks käest ära - siis oli plaanipärane minek Illusiooni, kus meid ootas üüritud sviit ning veidi alkoholi.
Tundsin üle hulga aja selle õhtu jooksul puudust alkoholist.


Samal nädalal esilinastus ka Pireti ja Artuuro duo "Räägime Pornost." Tegime sellest pressiteatel, mis pandi isegi SL Õhtulehe Online üles
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=255271&q=porno
On südamest kahju, et selle vaatlemisel osaleda ei saanud - pidin kontori kolimise lõpuni viima. Uus võimalus avaldub Jaanuaris, selleks ajaks tuleb ka suurem kampaania.

Sain nimelt ka ehitusloa nii et varsti saab hakata mu stuudiot ehitama.


Seoses striptiisiga tuleb meelde veel kolm lugu:

1. Üks mu anonüümne sõber oli saanud turvameestelt peksa selle eest, et näitas stripparile 500 kroonist ning enne rinnahoidjate vahele panemist vahetas selle kiirelt kahekroonise kupüüri vastu.
2. Peale 2001 aasta Peda Folki, kui lava peal toimus action, hakati seda iga-aasta Arbaverel ("Teeme Folki") järgi tegema (ütlen, et aasta 2000-2006 ei puudunud ma üheltki sellelt peolt, kuna mälestused olid ligia värvikad. Nagu ütlesin, otsustas uus Esindus selle traditsiooni elimineerida ning jätta tulevased põlved ilma värvikast kogemusest). Traditsiooniliste võistlustega alustati vist juba Tsordi ajal, aga isegi hõbekeel Kalle S. on antud laval ihualasti viibinud, rääkimata mitmete teiste inimeste tähelendudest. Kulminatsioon oli aastal 2004 sügis, kui endale USA tiimi värbama hakkasin, ja Eerik Überplingeni ning Beppoga mingiks võistluseks filmi tegime. Siis võistles laval mingi 20 matsi. Esimest ja viimast korda elus leidsin endas julgust ka sealt osa võtta (tuleb tunnistada, enamus osalejatest olid kehakultuurlased) - seal sain tuttavaks ühe oma tulevase FY-a. Asi jäi sel aastal sündsuse piiridesse, peale ühe noormehe... Bokserid ei pea niiapalju kinni kui võiksid ja ta põdes seda pikalt. Samas, peale seda hakkas tal tüdrukutega kuidagi eriti hästi vedama...
3. Peale I USA suve lõppu Ashlandist Nasvhille sõites tegime Remyga väikese peatuse Lexingtonis, kus leidsime end järsku, oh imet, stripibaarist. Kui eestis on stripparid enamasti vanemad idaslaavi daamid, siis USAs on nad väga üles haibitud. Kaks lühikeste pükstega siilisoengute ja puusakottidega lolli välismaalast oli kerge saak. Istusime šokeeritult ja vaatasime karbid lahti laval toimuvat... Kui Eesti karaoke on täis peaga "Kaelakeele hääle" laulmine Kolumbus Krisis, kus ka Maarja osas pealegi mees ning võidab kõige rohkem täis paar. USAs ei tule ükski inimene lavale, enne kui on end põhjalikult kodus ette valmistanud - ning siis särab nagu staar. Sama lugu oli seal baaris.
Aga mitte ainult - strateegi oli näidata laval toimuvat ning siis ujuvad külje alla sellised teistlaadi daamid kes muid asju pakuvad, mitte nii ilusad nagu seal lava peal. Meid võttis käevangu üks mustanahaline daam kes tuli pakkuma privaattantsu. Kõige lihtsamal müügil on teatavasti 7 etappi:
eelinfo kogunemine, lähenemine, vajaduse väljaselgitamine, toote demonstratsioon, hinna selgitamine, müügi sulgemine ja raha kogumine. Seda teavad kõik (eesti) müügikoolitajad, kes on selle SW-t üle võtnud. Igaljuhul, kui tavaliselt võetakse need kõik etapid, kasvõi moe pärast, läbi, siis meie puhul otsustati otse close minna. Kuulnud, et oleme Eestist, terve suve töötanud ning täna esimene vaba õhtu, küsis kohe "It's 20 bucks. Who's first?"


Laupäeva õhtu on käes ja Erki vaatab juba kella, sest kohe hakkavad saabuma esimesed külalised. Kama pean kohe Maikenile ära viima, mingi fotosessiooni jaoks.

tüngakõne

Üks kõige naljakamaid tüngakõnesid mis kunagi tehtud - seekord on ohvriks müügimees...
http://www.youtube.com/watch?v=un_PjRXV5l8

Korduma Kippuvad Teadmised

Erki ja Indrek peavad maha ülivägeva sünnipäevatralli -http://8eight.eu/erkiindrek_flyer.jpg
. Artuuroga koos abistame ka veidi, programm ise on päris ambitsioonikas.

Peaksin tänama Toomas Lõhmustet, kelle käest sain palju häid ideid oma kõnevea parandamiseks.
Eriti tänase ülikoomilises sessioonis Velvetis.

Sotsiaalteadustega on nii, et paljud asjad kattuvad eri erialade juurest - ja need on kõige väärtuslikumad teadmised sest kehtivad rohkemates kohtades.

Kontor hakkab kolima ja suurte muutuste aeg on käes (J.M.K.E), nii tunnen oma seljakarvadega. Sain uue läppari, mille juhet jagame kolleegiga.

Orgazmo!

Saviets kutsub alkoholi katkuks ja selle müügiõiguste eest võitlejaid alkoparuniteks. Üks ajakiri avaldas hiljuti pildi kuidas ta hoidis käes šampanjaklaasi ja poseeris koos abikaasaga, alla oli pandud üks tema avaldatud märkus alkoholi kohta. Tänase SW banketipeoga tuli nimelt meelde oma viimane viinakokteil Tartus ja sellele krahhile mis enne toimus. Üksikud pildid Püssirohukeldris laval baaridaamide käest alkoholi kurku tõmmates, sületants kellegagi, tänaval koperdamine, kasiinos sularaha mahamängimine, üritad mingitelt naistelt midagi küsida, kuskil sõbra akna all käimine, Statoili hot-dog... Lõpuks oli telefon tühi ning ei teadnudki mis saab, kõik olid kadunud. Õnneks päästis mind Statolilst leitud kallis Krambambuse-kaaslane punapäine Egle, kes oma telefoni laenas. Nii pääsesin lõpuks taas Erki, Rattuse ja Artuuro manu. Üheskoos läksime siis ühe Erki FY juurde, kes pakkus viinakokteili. Mul on meeles kuidas see maitses, kujutasin ette kuidas see voolas mu organismi ning milline mõistetamatus mind valdas. Komast tegi punkti Mardi kangelastegu, millest rääkisim varem. Sealt tuli otsus aasta lõpuni kaine olla, enne tuleb loomulikult oma äraotsustatud asjadele sõprade nõusolek saada:
http://www.youtube.com/watch?v=rY-UmFuSqX8
Eeldan, et olen mõnede oma sõprade hulgas katseisik - revolutsiooniline teooria, kas üks Eesti noor inimene on võimeline olema mingi aeg ilma alkoholita ning seejuures olla normaalse sotsiaalse staatusega ja suutma käia pidudel? Tean, et Lauri üritas seda sellel nädalavahetusel teha. Ole tugev!

Minu kainusperiood on kestnud poolteist kuud, pea sama kaua olen olnud ka nohikusoengu ning riietega. Uueks aastaks on plaanis minna Erki ja Artuuroga Vipassana vaikimislaagrisse - 2 nädalat mitte sõnagi ja vaid venitusharjutusi. See võib olla huvitav, seal käinud Southwesterni sõbrad (Hiiekas, Rattus, Erki jt vanemad, nyt ka Roman) räägivad et see on raskem kui raamatumüük. No eks me vaatame veel seda.

Isa on võtnud mingi 6 kilo kuu ajaga alla, tehes iga hommik 5-e Tiibeti munkade harjutust, igaüht mingi 10 tükki. Ütles, et mõjub maagiliselt enesetundele. Proovisin ise ka - tegin 3 õhtut. Kunagise sportlasena hakkasin kohe alguses täiega lahmima ja tegin alati täis maksimum soovitava arvu - 21 korda iga harjutust. Ei uskunud sellesse eriti kuni kolmas päev hakkasin tööle minema. Ma ei ole eriti paks poiss nii et püksirihm oli eelviimase vindi peal. Tol hetkel soovisin, et ei oleksin seda pildistanud - sellel hommikul pidin tegema juurde veel ühe augu. Kes tahab, võtku ühendust - teen talle nendest koopia. Või koguni - eratund...

Reedel oli 3 pidu (1 kokteiliõhtu ja sünnipäeva), alustasin kokteilidega vastuvõtust mis toimus Radisson SAS viimasel korrusel. Üks sünnipäev toimus UpUp-s ja teine hotellis G9 (sellega on üks teine väga hull lugu seotud, kuid taas - noored poliitikud ja suu kinni), tõsi, viimaselt hüppasime Mardiga ainult hetkeks läbi. Mootor ei läinud käima ning jõudsin juba kell 1 koju, kuid enne kojuminekut käisin veel korra SAS-t läbi. Sealt oli näha mõlemad sünnipäevakohad ja taipasin nüüd kui väike see Tallinn tegelikult on - tunnen pea kõiki baare ja klubisin, ning tõen on kusagil ka mingi tuttav või veel parem, keegi, keda kellegi kaudu tunned. Refereerides ühte palverännakul kohatud San Paolo elanikku (seal on koos äärelinnadega ligi 30 miljonit elanikku) "You have on one and a half million people in Estonia? And a 300'000 in capital? You guys are like family - everybody knows everybody!"

SW banketi afterparty oli sama vägevad kui eelmistel aastatel. Läti vend Aivis, lähenes ühele tüdrukule seljatagant ning alustas õrnalt tema kannikate masseerimist - päris originaalne. Edukalt, muide. Seda saab vist ainult SW-s harjutada. Julge hundi ring on rasvane! Paar aastat tagasi ööbisid mu pool väga vallatud lätlased, kes palusid end kutsuda Guntis girls, Aivis vääriks Guntis Man hüüdnime, koos vastava supermehe kostüümi ja G-tähega oma rinnal. Ta võiks olla kolmas partner Orgazmole ja Choda-boyle!

http://www.youtube.com/watch?v=EX-XrD3qGtM&feature=related
ja prantsuse keeles:
http://www.youtube.com/watch?v=6MsC9XBGFQo - Roquette Quequette!!!!

Võta kommi!

Siiamaani arvasin, et riigiametnikud on kuivad inimesed, kes ainult püüavad end tähtsatena näida. Täna veendusin, et see ei ole nii. On ka selliseid armsamaid. Astusin nimelt täna korra linnavalitsusest läbi. Allpool tõestisündinud lugu:

M: "Tere, oskate öelda, kellele peaksin esitama plaani korteri ümberehituseks? Kas pean kohe teie poole pöörduma või enne kuskilt pääste või tervisekaitseametist läbi minema?"
RA7 (Riigi-ametnik nr 7 - see oli karbi kohal kirjas, mitte nimi ega amet!): "No... te tulite väga valel ajal ja valesse kohta; paistab, et te ei saa üldse aru, mis siin toimub? Kas te ei tea millal siin vastuvõtuajad on?"
M: "Jah...aga..." (tahtsingi küsida, kellega selleks rääkima pean ja millal ta saadaval oleks)
RA7: "Võta kommi! Ma lähen vaatan, äkki juhuslikult meie ehitusega tegelev mees on praegu kohal."

Seejärel käis daam korraks ära. Võtsin kausist lutsukommi, lutsutasin seda ja ootasin. Vahepeal tuli üks kuri ametnik ja küsis tähtsalt kuskohas selle boksi ametnik on. Ütlesin, et ei tea. Ta vaatas kurjalt mulle, siis kommikausile, siis uuesti mulle, tegi ebamäärast häält ja lahkus. Kui komm juba täitsa otsas oli, tuli RA7 tagasi.

RA7: "Nii, sain selle ehitusmehe kätte. Ta ültes, et see projekt on väga halvasti vormistatud. Kõik vajalikud asjad on puudu ning sellega ei maksa siia nalja tulla tegema"
M: "A..." (tahtsin öelda, et see ongi projekti eskiis)
RA7: "Võta veel kommi!"
M: "Aga mill...." ("Millal siis tagasi tulen ja mida muudan?")
RA7: "Ta kirjutas märkmed paberi peale. Võta kommi koju kaasa ka! Head aega."
M: "Jah..võtan. Nägemist."

Algul olin hämmingus ja ei osanud seisukohta võtta. Oleksin pidanud tänama inimest, kes otsis maja pealt üles ehitustega tegeleva mehe, kuigi tema vastuvõtuaeg oli teisel ajal. Seesama ehitusmees oleks mind tõenäoliselt kohe kuu peale saatnud, kui oleksin teda ise üles otsinud, kuid kolleegile seda ei tee. Objektiivne kokkuvõte: inimene nägi minu pärast ekstra vaeva ilma palumata ja pakkus mulle kommi! Tänud! Komm aitab kõige vastu!

Tahan öelda, et mõistan neid täielikult. Üritada olla hea inimeste vastu, kes iga päev küsivad samu ülilolle küsimusi - ma ei peaks ka vastu. Teine selline klass on autokooli õpetajad, kelle närvid on kõvasti kannatada saanud. Eriti need ajad, kus tuleb uus klass ning vaene sohvriõpetaja peab kuulama täpselt samasid küsimusi ja parandama samu vigasid. "Lase sidur aeglaselt üles... Aeglaselt....niii...(auto sureb välja)... NO KURADI IDIOODIHAKATIS!! MIKS SA NII TEGID!"
Lisan paar pärli, mis enda elus meenuvad. Peaks tegema piilokaamera nii, et mängid meelega väga lolli autojuhti. Oi kuidas saaks pärast naerda.
"Kuhu sa haige mäger pöörad!"
"Sa sõidad nagu mingi hädine naine!"
"Pööra, loll, pööra!"

ja lõpuks kui võtsin sõidutunni ühelt jumalakartlikult (auto oli ikoone täis), vaikselt vene härralt Andreilt (eestikeelseid õpetajaid ei jätkunud). Tema läks ainult üks kord minu peale endast välja, aga siis ka korralikult.

"Termos, margus, termos....termos....TERMOSIIL, BLJÄÄD!" ja tõmas kahe käega kõigest jõust käsipidurit. Auto jäi seisma enne määrdunud keelumärki. Istusime kahekesi vaikselt, väljas sadas vihma, autoraadio mängis vaikselt. Andrei vaatas ühele ikoonile otsa ja pobises midagi. Tormos tähendab nimelt vene keeles pidurit.


Überplingen Seenior (Eerik) kutsus vaatama oma naise, Monika, poolt produtseeritud filmi trikielauduritest www.teip.ee. Emotsioon oli võimas - inimesed teevad seda mida armastavad, teevad seda väga hästi, inspireerivad teisi ning loovad uut väärtust. Muusika, ilus loodus ja asjade tegemine, mida enamus meist kunagi ei julgeks. Või julgeks aga peaks siis aluspüksid ära vahetama.

Le nouveau Beajulais est arrive (loodan et kirjutasin õieti)! Täna algas uus aasta prantslastele (ja paljudele teistest rahvustest veinisõpradele) - esimene selle aasta vein Burgunder tehti lahti. Juhuu!

Avarii

Töömõtted peas (täpsemalt: kahjukindlustus telefoni teel) sõitsin Pärnu maanteelt Viru poole kui Suur-Karja tänavalt üks džentelmen mulle vasakpööret tehes sisse sõitis. Millele mõtled, seda saad! Saadud hoobist tegi auto pisikese pirueti ning lendas sisse kolmandale autole, kelleks oli takso. Tulemus: Daewoo oli kahest otsast mõlkis, uks oli päris katki ning üks ratas sodiks. Ise jäin terveks - üks jalg oli veidi valus, aga see läks peagi üle.

Hea on olla eestlane ja teha avariisid eesti meestega. Temperamentsemad kaaskodanikud või mõned naised oleksid kõvasti kisa tekitanud, enne kui nendega oleks saanud asjast rääkida. Peale pauku tulin autost välja, läksin sõitva juhi juurde ning ütlesin viisakalt:

M: "Noh, oli väike kõks."
EM (Eesti Mees)"Oih, oli jah. Näe tahtsin just koju naise juurde sõita"
M: "No kuidas siis nii läks?"
EM: "Ei pannud üldse tähele et tulid. Tulid kuidagi jõle kiiresti."
M: "Ei osanud oodata, et siit pööratakse. Kasko on sul?"
EM: "On ikka, ainult ajast on kahju - peab hakkama organiseerima."
M: "Teeme äkki väikse kohvi siin lähedal ja teeks paberivärgi ära?"
EM: "Jah, näe see taksojuht sai ka oma auto ära pargitud, lähme kutsume tema ka."

Eestlased on fantast rahvas - rahulikkus lubab kõik probleemid viisakalt ja õiglaselt lahendada! Ei ole mingit emotsioonitsemist ega rusikatega vehkimist. Ja keegi ei pane kellegi autot pärast põlema.

Sain lõpuks teada milleks kindlustus hea on - kui kõigil avariipooltel on nii kasko kui liiklus olemas, siis on palju palju pingevabam. Teadmine, et süüdlase korral ei pea kumbki otseselt oma kulutustesse suurt auku sisse tegema. See lubab inimestel olla enesekriitilisem.

Seda loomulikult ainult sel juhul kui jätkub enesekindlust oma süü tunnistamisel.

plokk

Motiveerivaks olukorraks tuleb nimetada juhtumit, kus sa enda arust midagi väga head teed, kuid publik arvab risti vastupidi. Eelmisel nädalal oli neid koguni kolm:

1. Insenerimehaanika loengus esitasin uhkelt kodutöö (mööda ühte otsa jäigalt kinnitatud nelinurksele plaadile mõjuvad jõud ja jõumomendid, lisaks oli ühe serva juurde ka mingi plokk kinnitatud) enne tähtaega. Õppejõud vaatas seda korra, läks seejärel klassist välja ja tuli tagasi. Vahepeal kostus väikest naerukõminat kah. "Me vaatasime koos teiste õppejõududega, et kogu oma 40 aastase karjääri jooksul ei ole ma märganud tööd kus jõu vektorid on nii valesti määratud. Lugege palun Topniku õpik uuesti läbi." Tõsi küll - ajasin cos ja sin segamini - siililegi on selge, et cos on lähikaateti ja sin nurgast vastaskaateti ning hüpotenuusi jagatis!
2. Tööjuures kirjutasin endaarust jube originaalse artikli valmis ja andsin targemale kolleegile ülekontrollimiseks. Too vaatas tükk aega ja teatas, et see on pigem koolikirjand kui arvamusartikkel. Tuli meelde kuidas põhikoolis see mulle väga südamelähedane oli (keskas läksin pätiks) pea alati loeti mu kirjutisi klassi ees ette. Üks vana koolivend meenutas, et olin töinanud, kui ei saanud mitte "5" vaid "5-." Ise ei mäleta, aga mine sa tea, äkki ta ikka ei valetanud.
3. Koosolekul pidime pakkuma ideid ühe alkoholifirma jõulukampaaniaks. Tuli nii hea mõte, et pidin teiste jutule vahele segama. Pakkusin välja teha jõulukalender, kus iga kuu lahtri sees (selle sissekirjutusega registreerin selle enda copyks!) on pudel antud firma toodangut. Ühte kasti mahub vist ka parasjagu 24 pudelit? Ja sama kast keerata korgid küljele ja üles panna sang! Vaimustushüüde asemel ütles boss: "Margus, su ideed on liiga laiaampluaassed. Jätame seekord siiski valitsuse omale kohale, eks!"

Ideid on mul rohkem kui jõuan teostada. Aga need on toored ja nende töötlemine on see, mis on oluline. Lihvija saab rohkem palka kui teemandi leidja.

Käisin hiljuti end rahvusraamatukogus täiendamas ja ostsin 2 ideed. Enese lohutamiseks kaevasin nad oma ajust välja.

1. Praegusel segasel ajal on eri äriliste teenuste erialad rohkem või vähem osaliselt kattuvad. Turundus, ürituste korraldamine, müük, koolitamine, reklaam, PR, juura jne. Klienti ei tohiks huvitada see mis teenust ta täpselt sisse ostab - kõige efektiivsema kokteili saavutab kui neid omavahel integreerida. Aga kui palju sellised firmasid Eestis või maailmas on? Laia silmavaatega inimesed kes teavad täpselt kõikide erialade võimalusi, milliseid teadmisi millal kasutada ning mida millega kombineerida? Ja mis võiks olla selle kontseptsioon: "pakume kõike," "lahendame probleeme," "terviklahendus." Idee võib olla hea, aga rahvas ei oska seda veel kasutada.
2. Selle idee copysin ühe turundusraamatu vahel olevalt artiklilt. Toote väljatootmisel üritatakse liiga palju mõelda inimeste "soovidele." Kõik need igavad euroautod on tekkinud tänu sellele, et keegi üritas leida mingit keskmist. Aga erilised ongi need asjad mis sünnivad ühe, teisiti mõtleva inimese peas. Kes pakub midagi sellist välja, mille peale keegi ei oskagi tulla. Sama toote paremaks tegemine on uuendamine aga senikuulmatu asja väljamõtlemine on tõeline leiutamine!
Parim näide on autod - varem olid nad palju tuusemad, nüüd lähevad kõik vägisi samasugusteks kätte. Võrrelge uut Mustangi või Camarot vanaga ja saate aru... Nii et asjad lähevad sitemaks!

"Kes püüab kõigest väest saab igaühe käest..."

...oli 10-a Harrastusteatrite Riigifestivali T-Teatri slogan. Üritus ise toimus Võru kultuurimajas "Kannel." Äge oli näha lisaks noorematele ka vanemaid inimesi, kes ennast teostavad. Ka 50 aastaselt saab tõmmata!

Kauaaegne bussisõit on parim viis panna keskendumishäiretega inimesi õppima.

Magamise jaoks oli meie grupile ette nähtud klassiruum ja kaks matti, mille peal magasime kui silgud tünnis. Öösel äratas meid üles ühe teise ülikooli Tudengiteatrist üks härra kitarriga - naised oli jumalast pöördes, muudkui palusid tal mängida ja jääda veel minutiks. Kutt mängis kuni kuni kõik ära tüdinesid, siis otsustas magama tulla (mitte minna) - sadas meie naiste keskele. Õnneks jäi üks tüdruk minu ja tema vahele, aga see mis järgnes oli ikkagi kohutav. Ma ei tea ise mis on norskamise sõnum ürgses looduses, olen kindel, et seda saavad endale lubada vaid kõige suuremad ja vägivaldsemad loomad. Äkki on selle funktsiooniks teistele isastele märku anda, et alfa isane on koopas ja praegu ei ole mõtet tema emaseid puudutada!

Viimane analoogne kogemus oli mul ka Võrus, Meegomäe lahingukoolis, kus oli 25 meest toas kellest kolmandik olid norskajad. Siis päästis olukorra kaasvõitleja kes mulle oma teise paari kõrvatroppe andis.

Olime koos ühes paadis ja otsustasime, et midagi on vaja ette võtta. Äratamine ei andnud mingeid tulemusi. Marta proovis kuti nina kinni suruda - üllatuslikult see mõjus. Kuna ööbisime klassiruumis, siis pidime midagi käepärastest vahenditest välja mõtlema. Pabersalvrättidest kõrvatropid ei aidanud. Proovisime siis tema nina Õigekeelsus Sõnaraamatu vahele panna ent ta lükkas selle ära. Seejärel valmistasime paberist tampoonid mida Marta talle ninasõõrmetesse üritas toppida. See aitas kuid õige pea õngitses tüüp need oma ninast välja. Olukord tundus meeleheitlik, seda ei parandanud ka veidi hilisemana peolt saabunud Tõnu. Ta oli alustanud õllega reede õhtul, jätkanud konjakijoomisega laupäevase hommikukohvi juurde, joonud vahepeal kõike mis võimalik ning otsustas nüüd sõpru otsima tulla. Tema kontsert ei olnud nii suurejooneline ent muljetavaldav siiski.

Vastu hommikut toppisime ühe suure tropi asemel kutile sõõrmetesse mitmeid väikeseid kuulikesi, mida tal ei õnnestunud kätte saada ja norskamine vähenes. Kombineerides selle kõrvatroppidega sai paar tundi lõpuks ikkagi magatud.


Olen juba kolmas pühapäev järjest vanemate juures - teen vist järgmise aasta normi täis. Head isadepäeva - vanamees on juba kurat teab kui vana aga hobiks on maratonisõitmine nii suuskadel kui rattal, Saue Lionsite juhtimie ja möllab ringi niisama. Käivad emaga line-tantsus pikemat aega ja õpivad youtubest sammusid. Lisaks teevad joogat, ehitavad potte ja korrastavad Vigala maakodu. Alkoholi ei tarbi, suitsu ei tee.
Igaljuhul on isa viimase kuuga ikka mitu kilo alla võtnud ja kõvasti energilisem. Nimelt on olemas mingi Tiibeti 6 harjutuse hommikuvõimlemise süsteem, mis hullult energiat annab. Normaalsed inimesed harivad end kehaliselt kogu aeg mitte siis kui mingi huvitav võistlus, väljakutse tulemas on. Väikeste asjade tegemisel regulaarselt on imelised tulemused - proovin selle asja ka järgi.