Oli üks legendaarne korter Tallinnas Luha tänaval, mille esimesel korrusel elas helitundlik Majavamm (elab siiani). Selle korteri ajalugu algas 2005 aasta sügisel, kui kaks noort inimesti, Artuuro ja Massa, otsustasid sinna oma pesa teha. Esikusse veeti kaks tugitooli ja diivanit asendav kohver, külmik oli alati külma õlut täis ja õhk oli vesipiibust udune. Värvikad mälestused pandi paberile ja kleebiti seina peale. Tualettruumi ukse peal oli kiri "Nõupidamisruum." Ülejäänud klidudest mäletan praegu eredamalt kahte:
Kas ilu- või tiluotsas võimlejad? No eks igaüks mõtleb oma ni...tuse piires.
Ots on telefoni otsas, mehed, piip on otsas!
Aastatel 2005 - 2007 elasid seal püsivalt (kui mitte arvestada paaripäevaseid visiite) nii mitmedki inimesed: Remy, Rattus, Kristel, veel mingi tüdruk, Kiss, Elina. Viimased kaks jäid pikemaks ajaks... Oleksin ka ise seal suurima heameelega elanud, kuid tol hetkel juhtus nii, et elasin hoopis ühe naisega koos. Seal saalis pidevalt igasugu rahvast - iga nädalavahetus käis pralle, millest korteri tolleaegsed elanikud suurima heameelega alati ka osa võtsid. Aeg ajalt tõmbas esimesel korrusel elav Majavamm end käima ja politsei käis kohal; kuid muidu said majaelanikud üksteisega hästi läbi.
Käisin nimelt üle poole aasta selle korteri praegustel asukatel Kissil (maailma jalgade karvasuselt teine koht) ja tema tüdrukul, Elinal külas. Korter oli tundmatuseni muutunud - haisvad madratsid olid välja visatud, uus tapeet seinal ning uus mööbel. Toas elas valge kastreeritud kass ning tugitoolide asemel oli tehtud kassile ronimispoom. Totaalne muutumine - ainuke vana asi oli vesipiip ning kaks noort inimest seal sees. Ja Majavamm allkorrusel, kes tõenäoliselt praegu oma laua ääres teed joob ja mõtleb et kõrvakuulmine muutub iga aastaga järjest halvemaks - huligaanide müra ei jõua enam kohale. Äkki kutsuks igaks juhuks politsei teiste majaelanike eest, või lihtsalt vanade aegade mälestuseks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment