Partneri kriteerium ja müük on nõidus!

Käisin Mardiga Nukuteatris ühe Gruusia trupi väga menukat "Stalingradi" vaatamas. Laval olid mustades riietes näitlejad, kes mängisid nukkudega. Iga nukk oli eriline ja ainulaadne (sh ka erilise suurusega), käsitsi tehtud karakter - mitte nagu kuskilt tehaseliinilt tulnuna. Mul oli tohutult raske oma tähelepanu näitlejate nägudelt nukkudele suunata. Kuigi nad üritasid olla emotsioonitud ei suutnud nad siiski kõike varjata - aukartust selle eest kellega nad näitlesid. Ei tea kuidas teistel on, aga kui on väga huvitavad (ei pea olema head) näitlejad siis on tüki enda käiku pea võimatud jälgida...

Saime istumiseks suht eesmise rea - millegipärast oli meie ette pandud kaamera. Ei saanud asjast seni aru kui ilmusid kaks mustades ülikondades onu ja nende vahel... üks väga kõrge ametnik abikaasaga! Mees istus täpselt Mardi ja tema abikaasa minu taha. Eriti ringi kõõluda ei tihanud. Saal pimenes ning lavale ilmus esimene näitleja nukuga kes liivast sõja asju välja kaevas. Püha vaikuse hetk. Naine küsib valjul sosinal "Kas siin vaheaeg ka on?" "Ei," vastas Mees. Läks veel veidi aega ning nukud hakkasid rääkima. Nad tegid seda vene keeles ja inglise keeles loeti peale. Siis küsis naine uuesti "Millest nad räägivad, ma ei saa midagi aru?" ja mees seletas lühidalt. Püha vaikus oli katkestatud kaks korda. Täiesti normaalsed küsimused, kuid kas õigel ajal? Ise seal olles ja seda kogedes arvan, et ei...

Kõige hullem asi maailmas on olla koos kellegagi seltskonnas kellel puudub taktitunne. Suurimat kahjurõõmu publikus tekitabki see kui mingi paar avalikult vaidleb või kui üks teisele lihtsalt "Tasa!" ütleb. Musta pesu pesemine külaliste ees. Fakt on see, et sa ei saa kontrollida oma kaaslase käitumist ega tema sinu oma. Nii et mees käitus ise õieti!

Teine viis ebameeldivust valmistada oleks mingi püha rituaali ajal liiga oma asjadele mõeldes ja mitte teiste pidulikke nägusid tähele pannes see ära rikkuda... 18 aastasena Gloria Veinikeldris töötades sattus ühe sellise hetke tunnistajaks kuidas vene päritolu uusrikkad tellisid üheks väga pidulikuks sündmuseks paarikümneaastase ja väga kalli bordoo veini. Ühel härrastest oli kaasas blond kaunitar. Valasin veini välja kõigi austusavalduste saatel mis meie keldri võimuses oli. Ruumis põles ainult paar küünalt mille varjud mängisid seltskonna tõsistel ja pidulikel nägudel. Inimesed hakkasid tasasemal häälel rääkima. Igaüks seltskonnast sai oma klaasi vaid pisikese piisa kuna suur osa pudelist oli sade.
Haudvaikuses hakkas seltskonna pea klaasi aeglaselt suu juurde tõstma. Kõigi pilgud olid temale suunatud. Pühalik hetk.
Samal ajal võttis see noor tibi klaasi mekkis veini kiiresti, ütles kõvasti "Fuih, suhoi (tõlkes: "Fuih, kuiv!")!" ning enne kui keegi midagi öelda jõudis oli ta juba jõudnud kõrvaloleva Coca-Cola sinna peale vajada. Kõik jäid šokeerituna vait. Daam ei saanud oma veast aru ja asus oma nägu kohendama. Uskumatu, tajusin meeste põlgust oma seljakarvadega. Ülejäänud õhtu tibi ignoreeriti.
Vein veiniks, mille pärast on üks kääritatud mahl teisest vanem? Vahe on idees, inimene soovib kogeda midagi suurt, midagi sellist millega on vaeva nähtud, mis haarab selle täielikult endasse. Isegi kui maitse ei ole midagi väga erilist, loeb see, mida sa seda juues tunned. Kui oled selle eest suurt hinda maksnud, palju tööd teinud, siis ongi see sinu jaoks eriline. Ja sellest piisab, et omada õigust nautida seda hetke.

Loomulikult võiks tuua välja lugematul hulgal selliseid näitajaid meeste kohta, aga naiste, kui traditsiooniliselt kenamate, kombekamate ja viisakamate (vähemalt väliselt) peal paistab see eriti hullusti välja. Või mine sa tea... Igaljuhul kaaslase valikul peab olema valmis muutma ennast ja üritama veidi muuta ka teda - ennast sa kõrvalt ju ei näe.


SW-s toimuvad ülisuured muutused paremuse poole. Nimelt sai presidendiks Dan Moore - seesama kes iga sügis on Eestis käinud loenguid pidamas ja ütleks, et SW Motivational Speaker Nr 1. Midagi koomiku ja juhtimisteoreetiku sarnast. Igatahes on nüt üks ühik taas 4,5 taala; dealer discounti suurendati - ehk eesti keeles kui ise midagi ei müü, siis ei ole tiimist ka kasu. Tööaega vähendati ning demo fookuselt läks asi sitdowni fookusele - ehk vähem raamatu näkkutoppimisi enne slämmi ja rohkem tõsisemat jutuajamist. Eestlased on kõik järsku müüma hakanud - 10 000 (ehk pappi 42 000 taala) ühiku piiri ületasid päris mitu inimest. Fred paneb täitsa hullu - 12 000 ühikut (ligi 700 taala päevas!!!), kõik Eesti, Baltikumi ja kurat teab mille rekordid kukuvad ning kutt möllab ikka veel USA-s. Kunagi oli endal au teda üks päev Chicagos followida - müük on professionaali käes nagu maagia. Ta räägib täpselt sama juttu nagu sina, closeb samamoodi; ainuke vahe on selles, et klient nõustub kõigega. Kuna jutt ja toode on sama, siis, järeldasin saab see jõud tulla ainult inimese seest. Tegemist on kas suhtumisega või nõidusega!


Õnne südamest Eikele, kes sai reedel väikese tütre Laura emaks! Poegade juhul oleks pidanud vist kaastunnet avaldama. Sain nimelt Mairilt kätte pildid Velveti orienteerumisüritusest. Kõikidele noortele isadele väike õpetus, kuidas metsas liikumist segavatest hääletajatest vabaneda.

1. Säilita rahu, hinda probleemi tõsisust. Ära igaks juhuks kohe appi hakka karjuma!

2. Proovi alguses heaga. Kui see ei aita siis hakka õrnalt jalgu raputama, kiirenda seda järsult. Niiviisi hakkavad hääletajad varsti väsima/tüdinema. NB! Püüa vältida ropendamist!

3. Võta appi käed ja eemalda väsinud hääletajad ettevaatlikult jalgade küljest haarates neid kraest. Üles tõstes veendu et nad ei oleks näoga sinu poole - on oht saada hoop kubemesse. Sokuta nad kellegi teise kätte.


* * *

Praeguse seisuga olen olnud kaine juba kuu aega. Kuidagi selgem on - ei ole sellist hullu uimasust hommikuti. Sõbrad ütlevad, et olen kuidagi tõsisem ning valvelauatšikk ütles, et ma olin varem oma pikkade juuste, pearäti ja lühikeste püsktega nagu väike hipipoiss (sellest vist juba varem kirjutasin). Nimelt olen nyt siilisoenguga ja käin tööl ülikonna ja triiksärgiga - niimoodi teevad vist normaalsed inimesed?

Lõpetuseks väike lugu eesmärkidest (refereering taas suvi 2005 autosõit Nashvillest Floridasse YEE-HAA!):
http://www.youtube.com/watch?v=M4iTyHItFwg

"Matemaatika tähtedega"

Käisin täna TTÜ-s Insenerimehaanika kontrolltööd tegemas. Ülesandega vedas - sain maksimumpunktid, kuigi kordasin kogu materjali üle alles enne töö algust. Millegipärast on loogikat nõudvate teadustega mul nii et kõige paremad tulemused just siis kui heidad kiire pilgu materjalile vahetult enne töö algust ja NB! oled esimene inimene esimeses pingis kellele töö kätte antakse! Kas julge hundi rind on rasvane? Ei, pigem on lugu selles, et sel juhul saad sa I rea, A grupi või A-1 grupi töö ja selle materjal on võetud enamasti õppematerjali algusest, mis loogiliselt on kõige lihtsam. On ka erandeid, aga see seadus kehtib suhteliselt tihti! Ja õppides vahetult enne tööd on sul peal ajapuudusest tulenev stress, mis millegipärast (vähemalt minu) ajudele väga värskendavalt mõjub!

Silver, it-geenius tegi endale mailiaadressi mataonlahe@gmail.com. Tööd tehes tundsin mingi aeg päris kõva adrenaliini, põnevust ja äratundmisrõõmu. Võiks teha teleshow "Tantsud tähtega'st" inspireeritult - "Matemaatika tähtedega" või "Füüsikalaborite tegemine tähtedega!" Saates toimuks tuletiste ja integraalide võtmine aja peale ning erilise naudinguga vaataks kuidas tehakse minu lemmikut "Laboratoorne töö nr 18: Suhkrulahuse eripöörang." Igas saates langeks üks prominent välja. Mõelge milline boost matakursuste osavõtmisele! Sest, tuleb tunnistada, tänapäeva TV showd ei propageeri mitte tarkust vaid hoopis oskust teistele meeldida. Eputada. Teistele meeldimine ei sõltu aga üldse sinu käitumisest - kui oled kedagi pahandanud või kellegi konkurent, teeb ta kõik, et sinust halba muljet jätte. Seega - ülimalt frustreeriv protsess, mille tulemus on kontrollimatu! Tean seda väga hästi, sest töötan PR-i peal! Inimesed analüüsivad harva - nad teevad otsuse ja siis hakkavad seda endale (ja teistele) põhjendama! See aga, mis on sinu sees saad sa ise kontrollida ja aredada ning seda ei saa keegi sult ära võtta.

Ja võiks teha ka õige "Mantlipärija," sellise, kus antakse igale vennale 500 dollarit ja lastakse lahti kuskil USA väikelinnas keeluga sealt lahkuda ning tuttavatega ühendust võtta... Ülesandeks on kuu ajaga ajada kokku nii suur summa kui võimalik! Vot see oleks õige challenge! Teen vb naljapärast ettepaneku TV3-e, vaatan mis räägivad.

Üks hilisemaid SW-d, Hiiekas, on ka tagasi - nagu aru sain oli ta viimane USA-aeg täielikku rotielu elanud ega ole end isegi pesta saanud. Tegime väikese kohvi, tekkis hull mõte minna talvel Muusikakooli mingit pilli õppima. Mina mõtlesin ise mingit tšellot või kitarri, Hiiekale pakkus rohkem pinget pasun ja trompet. Ja siis hakata kuskil baarides mängimas käima. Lahku minnes küsis ta mis eriala teda tegemas näeksin; pakkusin füüsikaõpetajat, lastekodu juhatajat ja dirigenti. Ta ise arvas, et kunstniks sobiks paremini. Mulle pakkus ta erialaks mingi kohviku omanikku (kes käib kamandamas ja tasuta lõunaid söömas), ürituste korraldajat või psühholoogi. Päris huvitav - võiks teha testi kus suvalised inimesed välimuse järgi üritavad kellegi eriala määrata (loomulikult ilma mingi vihjeta). Äkki see keegi saab sellest mingi hea idee...


SW kogemusi on hea kõrvalt näha - inimesed muutuvad iga suvega järjest küpsenumateks.

Londoni-seiklused ja reaalteadused

Üks tüüp käis Londonis teatrifestivalil kaheinimese tükki näitlemas. Tüki tegemisega läks väga kiireks ning lõpuks oldi teksti õppimisega päris jännis. Õnneks etendati vaid inglisekeelsele publikule - subtiitrid jooksid all. Etenduse ajal mõttepausi tekkimisel küsis ta oma partnerilt kõvasti otse "Ja mis ma nüüd sinu arvates ütlema peaksin?" "Ma ei tea isegi," oli vastus. Projekti kolmas osapool päästis päeva suurte slaidide ettenäitamisega. Festival oli pull - ööbiti ühikataolistes tubades ning tal oli au saada enda üles narile magama mingi maniaki. Hommikupoole saabus see koos ühe ärasebitud eriti suure tüdrukuga kes enne üles koikule ronimist end tema ees lahti riietas. Tüübi väitel sai ta sellest trauma, kuid silmalaugude lihaseid kontrollime me siiski ise mitte ei tee seda kõrvalised jõud.

Täna oli kontoris minu aeg särada! Üks kolleeg, kes on kõigis PR asjades ülipädev rääkis kuidas ta mata riigieksamil 80 punni sai. Mainis ka, et tegi mingi lihtsa vea - nimelt ruutvõrrandi x2 + 5x - 6=0 lahendamisel. Minu hämmingus pilgu all hakkas ta koos teise targa töökaaslasega tõsimeeli arutlema kasutades täiesti vale metoodikat (sulgude ette toomine jms)! Ja ise olid veel jumalast kindlad. Rehkendasin veidi ja kuigi ma alguses ise veidi valesti arvutasin ja õigele meetodile täiega vastu vaieldi, sain lõpuks õige vastuse. Tean, et sellist hetke enam ei tule kus ma oma TTÜs õpitud teadmistega sotsiaalinimeste vallas särada saan! Ikkagi, siit ka põhjus miks otsustasin end ka TTÜs täiendada - ei pea tulevikus lapsi targema naabrimehe juurde mataülesannetega saatma. "Issi on minust lollim!"
Töökaaslaste toetuseks pean ütlema, et nende sotsiaalne oskus mõjutada pani ka mind ennast hetkeks oma lahenduse õigsuses kahtlema. Õnneks õiglus võidutses!

Tööjuures analüüsisime koos kolleegidega uut Kalevi meediaportaali. Veidi lapsekingades; uudised jõudsid hiljem üles kui teistesse meediakanalitesse - päevalehtedelt on ta kõvasti materdada saanud. Pulli pärast helistasin ja kutsusin nad Suusaliidu pressikonverentsile. Toru otsas võttis vastu veidi ebakindla olemisega härrasmees, kes andis kohe "jah" sõna ning veel tänas kutse eest. Kruuda Kruudaks, aga inimesed on seal toredad.

Korteriprojekt sai veel ühe naela - sõber Jürgen tegi valmis projekti seina lammutamiseks. Kui nüüd ainult Saviets kontributsiooni nõudma ei hakkaks!

heategevus

Tööülesanded nõudsid täna õhtul veidi heategevusest kirjutamist. Mõtted ei liikunud seni kuni sattusin info otsimisel ühele fotoalbumile... Eneselegi üllatavalt tekkis selline hull sentimentaalne hetk.

http://www.paikeselill.ee/public/Sunflower_photobook_210x210.pdf

Lapsed lasteks - nad tekitavad hooldusinstinkti ning nende, meie tuleviku, toetamises ei kahtle keegi.
Aga need kellel on sündimisest saadik teistsugused on. Me kõik oleme omamoodi, aga need kellel ei ole mitte mingit süüd, et just sellisena ilmale tulid. Või kellele ei olnudki lapsepõlve, vaid ainult üks pikk piinlemine mis kasvatas nad veidi kõveraks.
Ja vanad inimesed, ka nemad olid kunagi lapsed ja nende vanemate arvates olid nad kõige ilusamad ja paremad maailmas. Ja kui neid koolis kiusati, siis tundsid nad nende pisaratest kõige suuremat valu. Ning nüüd on nad vanadekodus, oma laste poolt mingil põhjusel hüljatud, ja ootavad et pääseksid oma vanemate juurde. Iga inimene on ju aare kasvõi paljalt sellepärast, et keegi teda armastab.

Eestis, erinevalt mujalt Euroopas, on enamik annetajaid ettevõtted. Kas sellel on ka reklaami taotlus, sõltub olukorrast ja annetajast. Samas muudab see heategevusfondid liiga sõltuvaks inimeste otsusest, kes on kompaniide eesotsas. Iga kodaniku enda pisike panus muudaks abistava voo stabiilsemaks ning aitaks vähendada sõltuvust suurtegijatest.

Lasen iga kuu teatud summa oma palgast kanda ühte investeerimisfondi, et tulevikus kindlam oleks - praegu on küll selline tunne, et tekib juurde teine pea samasugune püsimaksekorraldus.


Ilma USAa kogemust tsiteerimata taas ei saa. Suve lõpus olid harjunud uste pealt näkku saama, isegi ootasin, et keegi seda teeks - see oli naljakas ja vaheldusrikas! Inimene kes oli kaotanud eneseväärikuse ja sõimas sind, et olid tema lõunasööki häirinud. Päeva lõpus rääkisime koos roommatega parimatest fruktidest ning naersime. Enenehinnang ja usk enesesse oli kõrge ja mingi ülekaaluline pereema/isa sinu töörõõmu kõigutada ei suutnud.
Aga häid inimesi ma kartsin. Kui koputad ja ootad ükskõikselt järjekordset viha-, ükskõiksuse- ja/või põlgusepurset. Ootad ükskõik mida muud kui selle asemel ulatab uksel väike tüdruk sulle klaasi vett ja ema küsib siira häälega "Why are you so far away from home? You look tired? Don't your parents miss you?" Siis on see täielik hoop allapoole vööd, mille vastu ei oska end kaitsta, eriti veel kui oled noorem. Silmade eest muutub uduseks ja tunned korraks sellist kodutu tunnet ja suurt igatsust. Mõtled Pirita männimetsa, perekonna, lapsepõlvesõprade, maakodu jm peale. Ja see mida sa praegu teed tundub kõige mõttetuma asjana maailmas. Surud vett oma kibedast kurgust alla ja vabandad end välja kuuma ilmaga.
Peataolek on ainult tunne - peab veidi toibuma ja kiiresti edasi minema, sest sellised rünnakud on kõige ohtlikumad noorele inimesele kes soovib suve edukalt lõpetada!

Samas on neist kasu - panevad oma elu ümber hindama ja õpetavad olema tänulikud iga hetke eest.

Karsklus ja Velvet

Mikk-Siim, üks psühholoog, käis Tartu Tudengipäevadel napsuse peaga kuskil külas duši all, ent ajas endale seal šampooni silma, ei näinud midagi ja kukkus vaheseinast läbi peldikusse. Blond pikkade juustega poiss ja ligi 100 kilo lihasmassi.

Keegi ütles, et Tudengipäevad on saatanast?

3 nädal on möödunud karskluse tähe all... Pea on selline lahtine ja jõuab rohkem. Ei pea muretsema et järgmine päev on raskem üles tõusta. Aga eest on 4-sünnipäevapeo nädal kuid õnneks on need imeilusasti jaotunud päevade peale laiali: E - Janno ja Mart L. Velvetist; N - Karel TTÜ-t; R - Erki Sw-t ja L - Sulev Sw-t (üritus toimub Võrus). Sellel nädalal on veel sünnipäevalapsed: mulle kõige kallim naine Liisi (minu noorem õde kes elab Egiptuses juba aasta aega), Erki (Gloria Veinika direktor, Aruküla mees) ja Remy (esimese USA suve toakaaslane).
Minu rekord on 7-sünnipäevapeo nädal nädal, kuid siis oli 4 neist reedese päeva peal ja eri Eesti otsades. Kõike ei saa aga võtta tuleb võimalikult palju!

Mäletan oma teist suurimat kainuseperioodi mis toimus 2004 aasta jaanuar kuni september. Kui inimene ei joo siis muutub ta tohutult produktiivseks - samal ajal valmistusin oma esimeseks suveks, käisin tööl Vinoteegis, organiseerisin PEDAs pidusid, võtsin 32 AP sellel veerandil aineid ning möllasin Krambambuse projektiga. Ja sain pea kõigega hakkama... Väljavõte kalendermärkmikust tüüpilisest nädalast:


Pill tuleb pika ilu peale selles mõttes et mingi aeg kui rewardid hakkavad tagasi tulema arvasin, et elu ongi selline - auhindade korjamine. Hajus side pingutuse ja saagi vahel. Auhindade korjamine asjade eest mida sa tegelikult ei vääri. Läksin uhkeks. Unustasin ära, et selleks et midagi head saada pead pingutama. Ja selleks et midagi väga head saada pead pingutama eriti palju... Loomulikult ei tohi ära unustada ka oskust tunda end hästi ka ebameeldivates olukordades - see on muidu täitsa õpitav.

Lubasin Mardile ja tema kolleegidele Velvetist sellel pühapäeval väikese orienteerumiskoolituse teha.

Asi algas paljutõotavalt - Daewoo jäi punktide laialikandmisel mudasse kinni ning jäin kohtumispaika veidi hiljaks. Õnneks juhtus see alles peale viimase punkti ülespanekut. Esimese asjana kohtumisel tõmbasin ühe kaardi terava otsaga Velveti direktoril silma ära - andvat siiamaani tunda. Teooriakoolituse ajal oli seltskond väga lõbusas tujus ning tekitas paraja kaose millele aitasid kaasa ringisebivad kaks väikest hüperaktiivset poissi ja kellegi koer. Esimesed käisid mind pidevalt varrukast sikutamas ja nõudsid, et ma oma kompassi neile kingiks. Päriseks. Koer kandis mu kaarte laiali. Oma viimase topograafiatunni olin andnud Kaitseliidu jüngritele, kes minu rääkimise ajal nagu väikesed suslikud punnis silmadega otsa vaatasid ja piiksatadagi ei julgenud. Igatahes sain sellega ühele poole aga olin suht hirmul - kartsin, et keegi ei saanud millestki aru ja pean neid hakkama metsa alt ära tooma.

Punktide asemel soovitas Mart panna kommipakid ning raja läbimist pärast kontrollida kommipaberite pealt. Idee oli hea ainult et ühes meeskonnas oli üks maiasmokk kes parimates punktides (ühes oli "Lily" ja teises mingi Läti šokolaadikomm) kõik kommid põske pistis jättes maha vaid ühe kommi ja mõne tühja paberi. Üks kommipakk nägi rada maha võttes välja nagu oleks mingi eelajalooline kiskja seda rünnanud - pakist olid ainult räbalad järel ja punkti ümbrus oli kommipabereid täis. Järgmine kord hoian raha kokku ja pakin põdrapabulaid kommpiaberite sisse.

Aga üllatus-üllatus, kõik tegid raja lõpuni ning soovisid kangekaelselt kõik punktid ära korjata, hoolimata sellest et tekkis oht rongist maha jääda. Ja nagu aru sain meeldis - rada oleks võinud ainult ekstreemsem olla. Tundub, et kui oled vaba, loov ja saad iga päev teha seda mida armastad siis oled edukas ka igalpool mujal.

Seesama Velveti sünnipäev tehti Von Krahlis, kus oldi ette valmistatud näidend mille peategelased olid kaks sünnipäevalast. Contra oli kohal ja tegi neist luuletuse.


Tähtis ei ole see mida ja kuidas sa teed vaid miks sa seda teed. Laenasin ühele kolleegile tööjuurest "Life is Tremendous." SW-s kingitakse üks ekspemplar kompanii poolt kõikidele esimese aasta müüjatele. Need seadused on vähemalt minu jaoks end tõestanud.

kontorifantoom

Kuulsin ühe kummalise loo ühe kesklinnas asuvas kontori kohta. Üks kord otsustas üks töötaja hilisel õhtutunnil kontorist läbi astuda et paari asja võtta. Suur oli tema üllatus kui leidis oma kontorist koosolekut pidamas tundmatud noormehed kes tema ilmumise peale ukse pauguga kinni tõmbasid. Töötaja kehitas õlgu - ju siis tegi keegi kolleeg pikema koosoleku. Hommikul arutades ei tunnistanud keegi seda omaks. Asi unustati. Mõne aja möödudes sattus üks teine kolleeg sinna hilisel õhtutunnil ja leidis taas eest salajase nõupidamise. Ühes tegelastes tundis ta ära ühe kõrgema kolleegi eksmehe. Nii et kui tavainimese päev lõpeb, siis ilmuvad esile teised jõud... Uued direktorid ja assistendid.

Samas tuli asjal välja ka üllatavalt positiivne pool - kord nädalas kontoris käiv koristaja ei olnud eriti usin ning vihane kontorijuhataja jättis väga vihase kirja "PALUN PESKE NÕUD ÄRA JA VIIGE PRÜGI VÄLJA! AITÄH!" Kui koristaja käis tavaliselt ainult esmaspäeval siis nüüdsest avastasime ka nädala sees et keegi hea haldjas on käinud kontorit koristamas. Ja see töö oli tehtud märksa kõrgekvaliteedilisemalt! Pakkusin tuttavale välja teha iga päeva lõpuks nõud meelega mustaks - siis näeb kui tihti kontorifantoomid seal oma sabateid peavad.

Saan kuus umbes kaks tööpakkumist müügitöö tegemiseks ning üks nendest oleks olnud toodete müük telefoni teel USAe. Toimunud oleks see tänu ajavahele loomulikult öösel. Sealt ka idee. Kui me töötame enamasti kontoris päevas vaid 8 tundi ehk kasutame ajast vaid ligi 33%, siis ülejäänud aja eest maksame me mittemillegi eest. Võiks teha kinnisvarafirma kes hakkab vahendama pindu selle aja eest, millal teie kontor kasutult seisab. Kõlab idiootselt aga mine sa tea kui palju on Eestis neid kelle töö nõuab üle ookeani asuvate firmadega suhtlemist. Üüri võtad loomulikult täissumma eest. Ja kui õnnestub üürida välja kaks 8-tunnist vahetust saad veel endale ühe päeva üüriraha taskussegi!

Esimene sügis, millal ei osalenud Tartu Sügispäevadel - ei tea kas see oli nüüd hea märk normaalseks saamisest või halb märk konformismist. Bambus jäi niikuinii ära nii et pole hullu. Kevadpäevadeks see eest on Massa oma rännakutelt tagasi ja siis näeb mis mõtted tekivad antud projektiga.

Uus aasta USAs?

Uueks aastaks tekkis Remyga hull plaan... Nimelt 2004 suvi rampse müües võtsid meid enda juurde kaks fantastilist USA pensionäri: Howard ja Madeleine.
Algus ei olnud eriti roosiline - Remy oli meie orgist kõige vanem mees, kellega ma nädalases SalesSchoolis eriti läbi ei käinud. Tundus imelik tuim punnitaja. See oli kõige valem arvamus, mis mul kunagi kellegi suhtes olnud on!

Igaljuhul viskas meie Student Manager meid oma autost välja kusagil Kentucky osariigis Ashlandis (linna slogan oli "Ashland-Where Coal Meets Iron!"), täielikus karupees. Seisime veidi oma kohvritega ja hakkasime siis ukselt-uksele endale elukohta otsima. Mäletan, et minu esimene uks kutsus mulle politsei - memmel oli raskusi kuulmisega ja minul inglise keelega (Kentucky slogan oli "Kentucky-is that friendly"). Pääsesin kuidagi mendi käest ja läksin supermarketi juurde kohtumispaika kus SM pidi meid peale võtma. Ta jäi 5 tundi hiljaks kuna auto läks puruks ja meie passisime Remyga kogu see aeg seal ees. Vahepeal jõudsid linnakodanikud meile ka uuesti politsei kutsuda. Ja see oli alles esimene päev... Kolmandal päeval nõustus meid jutule võtma seesama vanapaar; neil endil lapsi ei olnud, kuid olid kunagi ühe vene poisi üles kasvatanud. Nad kõhklesid siiski väga palju kas meid enda juurde võtta. Olin USAe võtnud kaasa isa rahakoti, millega ta nõuka ajal komandeeringus käis. Seal oli meie 90-e aastate must-valge perekonnapilt ning minu kingitud Miki-Hiire kleepekad. Seda märgates Madeleine ja Howard sulasid ja võtsid meid enda juurde.

Parimat HQ ei oleks võinud tahta - üüri ei võetud ning õhtul koju tulles ootas meid alati soe toit laual. Soe toit (ja pühapäeval martsipanikook!!!) suvalisele kahele Ida-Euroopa rotile (ta kutsus meid "Silly boys") kes aeg-ajalt ikka poolkogemata nende majapidamises mõne sigadusega hakkama said! Talle avaldas sügavalt muljet see, et me 6 päeva nädalas iga päev ilma eranditeta 13,5 h töötasime. Madeleine ja Howard olid sügavalt usklikud, kuid seda mitte pealetükkivas, ebameeldivas ega pimedas mõttes. Nende jaoks tähendas jumal ainult tingimusteta armastust ja teist armastada oli elementaarne. Mitte tehes seda kellelegi millegi tõestamiseks. Madeleine rääkis, et palvetab meie eest iga päev, et me ära ei väsiks ja vastu peaks. Ta arvas, et ka meie peaks end ristima laskma. "God loves You, boys!"

Nad on võibolla kõige paremad inimesed keda ma kunagi elus kohanud olen.

Suve lõpus ära minnes ei suutnud Madeleine pisaraid varjata ja Howard saatis meid üksi ära. Tema viimased sõnad meie grupikalli ajal oli "Don't squeeze me boys or I'll fart!"

Enamus müügimeeste motivatsiooniraamatutes on viimane peatükk pühendatud jumalale. See on nagu kokkumäng teiste poolt, kus üritatakse mingit müüki sulgeda mille eest keegi teine kasu ei saaks (mine sa tea, äkki jumalal on ka oma network marketing välja arendatud?)... Nii "Greatest Salesman" kui "Tremendous" ei olnud erandid. Jumala nime võetakse enamasti suhu siis kui mingi suur jama kaelas on - ja olen kindel, et ukselt-uksele müügimeestel on neid väga tihedasti.

Mäletan et ühe vanatädi soov oli kunagi, et ma saaks ristitud, aga ma ei olnud nõus. Tema põhjendas seda lausega "sul on siis kaitse peal." Ma ei usu siiamaani iga pühapäevasesse kirikus käimisse, kiidulaulude laulmisse ega paduuslikesse loosungitesse. Aga selle USA perekonna poolt pakutud kujul hakkas see mulle meeldima ilma et keegi oleks seda mulle aktiivselt müünud. Ülimalt stressirohke töö kontrastiks olla kellegi poolt armastatud on kõige mõjuvam asi maailmas!

Selle suve suurim õppetund oli oskus olla tänulik kõige eest mis sinuga sünnib. Kui suvi oli läbi ja me Mitsubishiga Nashvilli checkouti sõitsime, siis rääkis Remy, et mõtle kunagi selliseid häid inimesi ei ole enam... Need maailma paremad inimesed ei ela igavesti.

Igaljuhul pakkus Remy välja fantastilise idee minna neile uueks aastaks külla ja lasta ennast ristida kus nemad oleks meie ristivanemad. Neil endil lapsi ei ole - äkki said nad tänu meile veidikenegi aimu mis tunne on kellelgi kasvada aidata ja kellegi eest hoolitseda. Nagu ütlesin, ma jumalasse eriti ei usu, kuid usun, et inimesed kes tema ideid järgivad on paremad kui need kes seda ei tee. See on hea asi. Samas midagi seletamatut kusagil on, või kui ei ole, siis on see meie tajudes. Ennast midagi uskuma sundida või kedagi ümber veenda ei oleks õige - inimene peab ise läbi oma kogemuse leidma selle.
Kui tõesti mingi taevas olemas oleks siis Madeleine ja Howard oleks sinna juba ammu oma pileti lunastanud. Olen selles kindel - juba ainuüksi selle mõtte toetamine oleks seisukohti muutmist väärt.



Kuna olime oma orgist ainukesed kes töötasid Kentuckys (üljejäänud olid West-Virginias), siis laenasid nad meile John Denveri jm kantrivendade kasseti :)
http://www.youtube.com/watch?v=DC8nDdPM_Qk
http://www.youtube.com/watch?v=vLBKOcUbHR0&mode=related&search=
http://www.youtube.com/watch?v=kz_mwWjoGdE&mode=related&search=photomontages%20videos%20slide-shows%20anniversary%20motor%20homes%20travel

Aitab kurbusest, ees on Laupäev ja RETRO NIGHT loomadisko! Teeme end koos sõpradega ninjakilpkonnadeks!

lapsed ja barbaarsus

Kõik sõbrad kes lapsed saavad... See kummaline nukker tunne nagu oleks su sõber rongi peale läinud ja kaugele reisile sõitnud. Sa tead, et tal on seal väga hea olla ja eriti ei kurvastagi sest tahad ka ise sinna kunagi jõuda. Ja kui seesama rong kunagi sinu jaoks saabub ja sa pead peale astuma, siis tead, et kohale jõudes ootab tema sind seal ees.

410 aastal peale Kristust rüüstasid ja vallutasid läänegoodid Alarichi juhtimisel Rooma, 2007 aasta on aasta, millal hävitati üks iidne traditsioon. TLÜ ÜE otsustas, et Arbavere on liiga läbu mainega ja tegi selle asemel tavalise rebaste ristimise. Vanemate TLÜs (noh ka PEDAs) olijate südamed olid murtud! Otsust põhjendati sama läbumaine taandamisega ning selle liiga PEDAliku traditsiooni kaotamisega). Kui teile ei meeldi Arbavere, siis ärge lihtsalt tulge sinna... See ei ole ju kohustuslik. Te (ka mina) olete veel üliõpilased kes teevadki hulle asju, et vanana oleks sarved maas ja ägedad mälestused. Keegi ütles, et me kahetseme vaid neid riske mida me ei ole võtnud. Järgmisena keelatakse äkki ära ka Peda Folk oma skandaalse maine pärast ja tehakse selle asemel luuleõhtu.

Kes ei tea, siis Arbavere on legendaarne üritus, kus tudengid viiakse bussidega "Arbavere spordibaasi," mis aga on iga aasta eri kohas ja see selgub alles päev enne minekut. Pidu on kurikuulus oma lava peal toimuvate enesepaljastuste ning alkoholimängudega.

Mäletan kui kunagi STÜNi aseesimehena käisin rääkimas TLÜ iidsete vilistlastega ning imestasin, kuidas nii ägedad asjad hävinud on? Näiteks tehti kunagi päris pikka aega teaduskondade vahelisi näitlemisvõistlusi. Miks neid enam ei ole? Keegi otsustas, et teeb selle asemel midagi muud ja see uus asi ei täitnud lootusi. Seejärel loobuti sellest...

Aga mis siin viriseda ja nostalgitseda - muutsed on vajalikud ja seni kuni uus on parem kui vana on see kõik õigustatud. Ja see kui mingid vanad peerud oma noorusaegu meenutavad, ei tohiks olla argumendiks miks see muutus ei peaks toimuma. Valus on end kritiseerida kuid nii on lood!

Ja normaalsetel inimestel peaks ülikool juba ammu läbi olema!

Enamus normaalsetel inimestel on oma kindlad sõbrad ja kindlad pidutsemisharjumused. Nad ei julge eriti minna uude seltskonda. Kõige hullem nende arvates oleks minna kuskile, kus kedagi ei tunta ega ole varem olnud... See oleks tohutult ebamugav neile endale - lisaks võib teistele tunduda nagu oleks üksiolija hüljatud, tõrjutud, üksik; ühesõnaga luuser. Sellepärast eelistavad nad 5-6 pealist heade tuttavate seltskonda, kelle rüpes on hea ümbritsevat kirjeldada ja nalja visata. Turvalisus ja hea tunne.

Oskus tunda end õnnelikuna ja vabalt ka üksi olles. See oleks teine äärmus ja selliseid inimesi esineb kordades vähem. Julgus minna üksi teiste inimeste seltskonda ja otsida endasarnaseid otsijaid. Teenida ära teiste tähelepanu või taluda frustreerivat ükskõiksust... Massidega mitte kaasaminemine annab vabaduse liikuda ringi kus iganes tahad ja rääkida kellega iganes tahad. See on võimalik ainult üksi... või väga hea sõbraga. Challenging

Selline oli üks minu tavaline reede:

17:00 töölt vabaks. Koju sõites nägin teed ületavat Linnar Priimägi. Panin talle signaali, kuid peale võbeluse kõndis ta kiiresti edasi.
18:00 KUMU-e VAT Teatri sünnipäevale "Kalevipoja" näidendit vaatama. Neli näitlejat naerutasid publikut ilma mingisuguste rekvisiitide ja abivahenditega; juttu oli minimaalselt. Tänu sellele on väga raske sõnadega kirjeldada, mis seal täpselt meeldis. Vaatasin selle fantastilise tüki ära ja tulin tulema. Ülejäänud T-Teatri liikmed olid seal kella 5i hommikul.
20:30 Saku Õlletehase sünnipäev Lauluväljaku hoones. Vaatasin kuidas töökaaslased jaurasid ja tasuta õlut jõid. Glamuur, palju kenasid inimesi, 2 lava ja esinejad. Tänu oma alkoholikeelule sain palju palju sõimata.
22:45 Läksin ühe endise kursaõe Grete sünnipäevale ühte korterisse. Väike armas koosolemine oli südantsoojendav vaheldus möllule, mida kaine peaga on väga raske nautida.
23:45 Saku üritus lõppes ära ja pidin ühe joogise tüübi auto linna vedama. Pirita teel ümberpööramise hetkel sai bensiin otsa ja passisime autos ligi tund kuni Toyotast abi saabus. Samal ajal rüübati viskit.
01:00 Linnast taksoga tagasi Piritale oma Daewoo järgi
01:30 Tagasi linnas, läksin veel korra Saku peo seltskonna juurest läbi, kes lösutas mingis jazzibaaris. Lauri rääkis, et olid öö jooksul seal oma bändi hakanud tegema - seintelt pasunad ja trummid maha kiskunud ja klaverit klimberdanud. Lillevaasi tehti kokteile.
02:35 Rebisin end lahti ja liikusin kodupoole. Poole tee peal auto juurde Angeli ees nägin veel ühte sõpra kes tegi väljas suitsu ning kutsus üles, kus Aruküla Abipolitseinike lemmikkliendid ühes kommuunkorteris meelemürke nautisid. Nägin nende hulgas ka Silverit, kes oli enda jaoks telekamängud avastanud. Ajasin veidi juttu ja tegin siis minekut...
03:00 Jõudsin Koju. Väike hääleharjutus.
03:00-03:30 Tuttu.

Ei mingeid pikemaid istumisi ja teiste juttu süvenemist, ainult pealiskaudsus. Aga uudishimu kõige uue ees ei luba end kuskil pikemalt mugavamalt tunda... Sellise elustiili juures on nii, et jõuad inimestele vaid tere-headaega öelda, ega ole aega/kannatust kuulda mis neil tegelikult öelda oleks. Loodan, et see ei ole teistele ebameeldiv ega solvav - lahedaid inimesi on palju. Samas on nädalalõpud hakanud vaikselt kohustustelaadseteks muutuma... käia seal ja teha seda. Peol käimine võiks olla suur sündmus, mitte rutiin; peab õppima seda lõdvakslaskmist uuesti hindama. Eks uuel aastal näeb kui alkoholipaast möödas on

Kannatamatus kui pead paigal seisma ja väike tüdimus kui õhtu on läbi. Kõige parem tunne on aga kahe peo vahel vaikides kõndida ja põnevaid mõtteid mõelda:"See oli lahe üritus... aga mis järgmisel juhtub? Kes seal on?"

Käisin külas ühel SW inimesel. Kui oli vaja vannituppa minna köitis mu tähelepanu roheline paberilipakas kirjaga. Hakkasin seda lugema ning tajusin hüppelist adrenaliinitaseme tõusu oma veres ning värinaid seljal. Need sõnad olid mul peas, kordasin seda endale USAs olles iga hommik:

"This is the beginning of a new day. God has given me this day to use as I will. I can waste it or use it for good. What I do today is important because I'm exchanging a day of my life for it. When tomorrow comes this day will be gone forever leaving on its place something I have traded for it. I want it to be gain not loss. Good not evil. Success not failure. In order I shall never regret the price I have paid for it. May I have sufficient wisdom and courage that this will be my record for today."

Ja väike video teise USA suve lõpust kui oma tšeki esimese osa kätte sain.

Playboy

Täna saabus meie kontorisse Playboy Eesti esimene number. Huvitav oli jälgida inimeste reaktsiooni. Kontori noorim naisliige haaras selle enda käsutusse ning pühendas igale leheküljele 2 sekundit, lausudes pidevalt "Porno, porno, porno..." Otsustasin jätta sellega tutvumise tööpäeva lõpuks. Suur oli üllatus, kui märkasin, et see ei ole mitte ainult paljaste tädidega leht (nagu lapsena arvasin) vaid elustiili leht - kallid autod, luksuslik elustiil ja eelkõige julged seksialased väljaütlemised kuulsuste poolt. Beatrice oli ka paljalt seal, minu andmetel paljamalt kui ta kusagil mujal oleks kunagi olnud.
Prognoos: Millegipärast on tunne, et Eesti ei ole enam kunagi endine peale seda ajakirja... Inimesed muutuvad veelgi vabameelsemaks ja soovivad selles üksteist üle trumbata. Ühesõnaga üritavad teha ennast huvitamaks. Kokkuvõttes muutub elu põnevamaks, ent seda inimestevaheliste nägelemiste arvelt.

Igaljuhul tundus, et seal ajakirjas oli ühel leheküljel üks tuttav tüdruk ühest Tallinna toitlustusasutusest. Kolleeg Lauri kinnitas mu kahtlusi - homme teeme kontrolli!

Leidsin ühe huvitava Jaapani pophiti - kummitab juba mitmes päev: http://www.youtube.com/watch?v=oVPcZY8EfFE

Korteriplaanid arenevad iga päevaga - unistus ja põhiideed normaalseks koduks on olemas, nüüd tuleb kuskilt raha sebida:

Brex ja Mr Proper

Brex........Brex.......Brex.......Brex on parem kui seks!

Ma ei mäleta enam kahjuks millises lehes oli üks rubriik mingite reklaamiauhindade nominentidest (kahjuks ei olnud seda netis ka). Oli üks selline pikem artikkel nendest kes midagi mingites kategooriates võitsid ning siis oli eraldi artikkel veel sellestsamast Brexist. See rääkis kui jõle, lame ja mõttetu on see reklaam ning kes see idioot küll selle välja mõttes. Ma ise millegipärast ei usu, et reklaami autor, keegi Jüri Kivit, arvab tõsiselt, et leivakuivikud naisest tõesti paremad on. Äkki on tegemist strateegilise sammuga - pakkuda midagi nii primitiivset ja äraleierdatud (insipiratsioon tuli tõenäoliselt Smilersite "jalgpall on parem kui seks" laulust), et see paratamatult teistest erineb! Oleksin tahtnud ise selle reklaami loomise juures olla - millised naerukrambid võisid sellel loovmeeskonnal olla. Ja veel rohkem ajavad mind naerma inimesed, kes usaldavad enda esmaseid reaktsioone ning kohe pröökama hakkavad. See on ju reklaam - klient maksab selle eest summa, et see üles pandakse ja ta võib seal kõike väita; adekvaatsusest on asi väga kaugel. Ja selliste asjade peale närviminek näitab, et kommenteerijal endal on midagi elust puudu (sex) ja midagi selle asemel (leivakrõpsud). www.brex.ee - mäng tekitas ka päris palju poleemikat.

Praegu ei suuda ma meenutada sellest eelmisest artiklist ühtegi nominenti, ent Brexi laul kummitab ikka... Mingis artiklis oli kirjutatud, et parimad reklaamid on need, mida inimesed kaua aega kaasa laulavad. Ja 5500 .- eest saada kajastus ka eesti suurimates päevalehtedes! Sest lõppude lõpuks laideti vaid reklaami, aga leivakeste maitse kohta ei ole keegi midagi kobisenud.

Kui keegi leiab mingi pikema remixi sellest, siis palun andke mullegi teada. Teeks ise kui oskaks, tahaks miksida seda "Dallase" tunnusmeloodia ja mingi vägeva tümpsuga. Või kui kellelgi oleks see originaal mp3-a. Ei tea kas see lause patenteeritud on?


See selleks.
Ilma alkoholita juba nädal ja reedel ootab ees Saku sünnipäev. Kuidagi palju energiat on tekkinud. Kõnetundide progress tuleb visalt-lugeda oskon normaalselt, aga ennast unustades tulevad kohe vead. Olen lindistanud oma igapäevaseid hääleharjutusi; varsti näeb kas on paremaks või hullemaks läinud!
Normaalsel inimesel on soliidne lühike soeng ja ta käib normaalselt riides. Valvelauatsikk ütles, et kui varem nägin välja nagu mingi hipi (käisin lühikeste pükste ja rattaga tööl, juuksed olid pikad ja sassis) siis nüüd selline...tõsine (triiksärgid, ülikonnad, soliidne soeng särgid-värgid). Viisin täide pikaajalise mõtte end kiilakaks ajada - aitab eputamisest. Kui Silver masinga möllas jälgisin mahakukkuvaid salke, hieroglüüfe ühe rätiku peal, nurgas vedelevat tühja pilsneri pudelit ning mr Properi julgustavat pilku.

Isadus, karsklus, homobaaride efekt ja SW

Otsustasin et tingituna keerulisest ajaressursside olukorrast ma aasta lõpuni alkoholi ei tarbi! Ja järgnevad kaks juhtumit kinnitasid mu arvamust.

Eerik, seesama kehakultuurlane, kellel just sünnipäev oli, saab isaks! Kunagisi üks suurimaid peoloomi kellega on kirjeldamatult palju kildu saanud... Oli juba 5 kuu, ent vend otsustas seda meile veidi hiljem teatada - ta kutsus sõpru ükshaaval enda ja tüdruku poole külla, kus teatas igaühele jutu käigus nagu muuseas suurest sündmusest. Mina olin igal juhul täiesti šokeeritud! See sündmus teeb tema maailma hoopis uueks. Uus inimene sünnib kahe teise inimese segust. Ja seesama uus inimene muudab maailma kas rohkem või vähem! Veidi psühholoogiat õppinuna tean, et suurim mõjutus inimesele tulebki lapsepõlvest! Nüüd mõistan, miks lapse saamine ja kasvatamine on tegelikult kõige vastutusrikkam asi, mida sa eales teed!

Ühel kunstnikuhingega sõbral juhtus väike õnnetus - tal õnnestus ühes lillade laternatega baaris end veidi liiga napsuseks juua. Läksin teda kell 3 öösel päästma! Kui ta mulle ukse peal vastu tuli, siis kukkus trepil väga õnnetult, nii et verd ikka tuli näost. Tahtsin härrat peldikusse lohistada kui baaridaam kisa tõstis, et kaks meest peldikusse minna ei tohi! Sain aru et siin seda asja ikka juhtub. Õnneks rahunes ta õige pea maha ja kuuldes, et mul on pikem kainusperiood, tegi isegi alkoholivaba joogi baari arvelt. Mäletan kui kuu aega tagasi Angeli kohvikus tualetis käisin ja selja tagant naisehäält kuulsin: "Ma tean seda kutti, ta käis minuga samas koolis nooremas klassis! Issand, too on ka homo!" Sellise jutu peale ei saanudki ma teha muud kui kamraadi õrnalt pepule patsutada. Aloha mutid, järgmine Reaali päev on teil üks klatšiteema rohkem!

Sõbra vedasin suurte raskustega enda poole - tundsin end tõelise samariitlasena!

See homobaaride teema on üldse ülipopp - kui mingi baar tahaks enda mainet tõsta siis reklaamigu end kui samasooihalejate eliitbaari ja kassa on garanteeritud. Alustades Nightmanist, kus lõpuks enam mehi sisse ei lastud, kuna need käisid seal geisid norimas; lõpetades Angeli, Noku (no see enam-vähem). Võiks teha äriplaani, kus panna baari nimeks ülikõlavad KINKY PERVERT või CLUB ORGAZM või BI-HAVE! Ja sisse saab ainult maski kandes ja nappides nahkriietes!!! Vean kihla, et sellel oleks lööki! Meenub kuidas ristiti lavaka rebaseid - seoti silmad kinni ja pandi baleriinikostüümides Angeli klubi lavale. Sidemed võeti samal ajal ära kui muusika algas... Peo nimeks oli get fucked ning turvadel oli lava ees päris karm tööpäev.

SW rahvas on pea täies koosseisus tagasi: Eerik, Rattus, Erki jt. Käisin ühel sünnipäeval selle suve linnukeste "war story'sid" kuulmas. Sünnipäevalaps, keda saab varsti ühes ajakirjas väga erootilise teemaga seotult nähe, oli TOP loo autor. Ühte callbacki tehes koputas ta asjatult uksele, kuni pereisa hüüdis teda kuurist "Come here, boy!" Seal oli siis treileri peremees, u 70 aastane habemega kutt; istus ihualasti, tõmbas kanepit ja viipas kutsuvalt...
Üks teine vend rääkis kunagi kuidas ta sattus klaasist ukse peal vastamisi paksu perenaisega, kes kõrvaklapid peas eevakostüümis toas balletti tantsis. Raamatutest ta huvitatud ei olnud.

Kes teeb, sellel juhtub!

"Rallikeisri" edupsühholoogia

Lauri, üks kolleeg töölt, läks Lätti ja andis mulle oma pileti ühele Modera kliendiüritusele. Selle sisuks oli kardisõit. Mõtlesin, et üritaks seda ära võita. Ma arvan, et veidi aiman kuidas peab endaga käituma, et olla hea sportlane või müügimees. Mida peab ütlema, et luua oma peas uus reaalsus, mis paneb su ajud antud olukorras maksimaalselt proovile. Aga olla hea rallisõitja, kus füüsiline/vaimne pingutus on veidi teistlaadne? "Enthusiasm makes the difference!" Ütlen kohe alguses ära, et olin seda sporti varem vaid üks kord teinud ja seal jäin viimaseks.

Meil oli kolm sõitu: proovisõit, kvalifikatsioonisõit ja finaalisõit. Iga sõidu järel sai näha kõikide sõitjate kõikide ringide parimaid aegu. Analüüsisin enda sõitu ja enda selftalki ning leidsin huvitavaid seoseid....

Proovisõidu ajal gaifisin lihtsalt kiirust. Meil oli tiimis ka kaks naist, nii et päris viimaseks ma ei jäänud (12 koht 16t).

Kvalifikatsioonisõidu ajal ei läinud mul alguses üldse hästi. Naised läksid ka pettunult koju. Pagan. Alguses nii hästi ei läinud. Otsustastin proovida seda selftalki asja. Umbes poole peal hakkasin endaga juttu ajama a'la "I am like Michael Schumacher, I will beat Mika Häkkinen!" See kõlas nii rumalalt, ent keerasin veel asja üle võlli: "Mika Häkkinen is peace of s...t when I come to the stage! Eat my dust, Schummi!" Ja nii kuni lõpuni välja... Hakkasin isegi mõnedest mööduma. Pärast ringide aegasid vaadates leidsin, et umbes poole pealt läksid need järsult paremaks. "Õppisid," väidavad skeptikud, aga vahe oli kardi mõttes üüratu - ringi pealt keskmiselt ligi 4 sekundit ning püsis stabiilselt lõpuni.

Klassikaline küsimus: kas mul läks hästi kuna hakkasin iseendaga rääkima või peale seda kui hästi hakkas minema hakkasin iseendaga rääkima?

Ja nüüd finaal - kvalifikatsioonis olin tänu supersõidule 3s koht (kokku vist mingi 14 võistlejat) ning olin finaalis 7e parima seas. Teadsin, mida tegema pean - olin valmis mõelnud kõige hullemad alandused kõige kõvemate ralliässade jaoks keda teadsin ning kõige hullemad kiidulaulud enda, sündinud Rallikeisri jaoks! Kiivri klaasist osa võtsin pealt ära, et sinna tatipritsmeid nägemist ei segaks! Rallikeiser läks võtma seda, mis talle kuulus! Start! Andsin ketsi ja röökisin kardis nagu rattal! Algul pürgisin koguni teiseks kuid siis hakkasid teised must mööduma. Panin käiku oma kõige hullemad afirmatsioonid! Kuid ületasin finišijoone suure vahega viimasena... Mis juhtus? Kas sama asi kaks korda ei töödanud?

Istusin ja mõtlesin, mida valesti tegin. Kõrval kuulsin seda mida rääkisid teised võistlejad, needsamas kes minust paremad olid: "Mul tuli poole pealt meelde, et enne kurvi peab pidurdama mitte kurvis!" "Ma hakkasin varem kurve võtma." "Tuli meelde kuidas sõitma peab!" Ühesõnaga tehniline jutt. Sellel ajal kui mina mõtlesin kuidas oma ajudega hakkama saada mõtlesid teised mida rajal paremini teha...

Entusiasm on ainult üks komponent sinu edukuses. SW kompanii ekspresident ütles "Every strenght you overuse becomes what... a total weakness."

Nii et paljalt oma mõtete juhtimisega midagi ära ei tee. Aga arvan, et seda on vaja - see tuleb väga kasuks rasketel hetkedel, millal kahtled oma päris võimetes. Seda sädet peab säästma lõpuks, finaalide finaaliks, millal seda kõige rohkem vaja on, mitte aga iga päev sellele lootma jäädes. Ning see töötab käsikäes kehaga. Nagu kehal, on ka meie vaimul olemas oma jõuvarud. Ja teatud perioodiks on neid ette nähtud teadud arv. See ei ole mitte rohkem ega vähem kui nõiakunst - nagu arvutimängudes maagi tegelastel spell points.

Lõpuks tsiteeriks veel Oliver Cromwelli: "Oota jumalalt abi aga hoia püssirohi kuiv."

Õpi rääkima ja joo ainult Septembris!

Septembriseijoo - idee on hea, aga mis ülejäänud aasta tehakse. Septembrilõppu võetakse vastu nagu uut aastat. Alkoholivaba Eesti Eest võiks teha kampaania "Septembrisjoon" või "Jaanipäevaljoon" või "Jaanipäevaljoonjavõidupühalvõtankaveidi" ning ülejäänud aasta võivad alkoholimüüjad tegeleda ekspordi suurendamisega. Kui Saviets selle käsu kinnitaks oleks päris huvitav - siis toimub Jaaniööl tõeline sõnajala otsimine metsa alt... Eestlased kui raskelt töötav rahvas - äkki see ongi selle traditsiooni taust? Aga see selleks.

Üks oluline omadus normaalsel inimesel on normaalselt rääkimine. Nii et teised ei pea kõike mitu korda üle küsima. Nii ei panda lõpuks tähele mitte seda mida sina räägid vaid seda kuidas sa räägid. Boss lubas mind peale katseaja lõppu koolitustele saata, et mu tööalaseid oskusi veelgi enam lihvida - saatiski. Kõnekoolitusele.

Kummaline on see, et kui müüsin raamatuid, möllasin sõjaväes või juhtisin igasugu üritusi, on häälega kõik OK. Aga kui pean rääkima teise inimesega silmast-silma või tegema mingeid asju mis nõuavad ettevalmistama tegevusi, siis kiirustan ja neelan sõnalõppe alla. Kas probleem on mõtlemises :O

Mart, seesama kes lavastas hiljuti oma EPLi esikaanenäidendi "Perekond," soovitas mulle Andres Ots'a. Ta oli nõus. Andres rääkis, et on kaks võimalust kuidas treenida noori näitlejaid asju õieti ütlema:
1. korrata ühtesid ja samu sõnu kuni saavutad täiuslikkuse
2. mõelda iga sõna peale ning anda sellele oma häälega tähendus (see meeldis meile rohkem)
Ta mainis, et sama, kiiresti rääkimise, probleem on paljudel noortel just tänapäeval - varasematel aegadel esines seda vähem. Eks see ole meie superkiire ühiskonna mõju.
Ta soovitas osta raamatu Martin Veidemann "Vajadus olla mõistetav" ja tulla uuesti kuu aja pärast tagasi. "Diktofon," ütles Andres, "on parim viis õppida oma häält kasutama." Juba õhtul lindistasin esimese šedöövri sealt raamatust ja joonisin alla esimesed sõnad, mis nõudsid mitu korda kordamist...

Tuli meelde kuidas nooremana ei sallinud (ja ei salli siiani!) väga aeglast rääkimist, ühe ja sama pointi korrutamist, mämmutamist; nagu rääkija tahaks olla väga kindel et temast õieti aru saadakse. Olulise jutuga saab veel kuidagi hakkama, aga kui sinuga kõneldakse ainult selle pärast et nautida oma hääle kõla, venitades iga silpi, siis tahaks kiiresti selle inimesi juurest ära kaduda. Paistab, et nüüd pean (vähemalt mõneks ajaks) selliseks muutuma.