heategevus

Tööülesanded nõudsid täna õhtul veidi heategevusest kirjutamist. Mõtted ei liikunud seni kuni sattusin info otsimisel ühele fotoalbumile... Eneselegi üllatavalt tekkis selline hull sentimentaalne hetk.

http://www.paikeselill.ee/public/Sunflower_photobook_210x210.pdf

Lapsed lasteks - nad tekitavad hooldusinstinkti ning nende, meie tuleviku, toetamises ei kahtle keegi.
Aga need kellel on sündimisest saadik teistsugused on. Me kõik oleme omamoodi, aga need kellel ei ole mitte mingit süüd, et just sellisena ilmale tulid. Või kellele ei olnudki lapsepõlve, vaid ainult üks pikk piinlemine mis kasvatas nad veidi kõveraks.
Ja vanad inimesed, ka nemad olid kunagi lapsed ja nende vanemate arvates olid nad kõige ilusamad ja paremad maailmas. Ja kui neid koolis kiusati, siis tundsid nad nende pisaratest kõige suuremat valu. Ning nüüd on nad vanadekodus, oma laste poolt mingil põhjusel hüljatud, ja ootavad et pääseksid oma vanemate juurde. Iga inimene on ju aare kasvõi paljalt sellepärast, et keegi teda armastab.

Eestis, erinevalt mujalt Euroopas, on enamik annetajaid ettevõtted. Kas sellel on ka reklaami taotlus, sõltub olukorrast ja annetajast. Samas muudab see heategevusfondid liiga sõltuvaks inimeste otsusest, kes on kompaniide eesotsas. Iga kodaniku enda pisike panus muudaks abistava voo stabiilsemaks ning aitaks vähendada sõltuvust suurtegijatest.

Lasen iga kuu teatud summa oma palgast kanda ühte investeerimisfondi, et tulevikus kindlam oleks - praegu on küll selline tunne, et tekib juurde teine pea samasugune püsimaksekorraldus.


Ilma USAa kogemust tsiteerimata taas ei saa. Suve lõpus olid harjunud uste pealt näkku saama, isegi ootasin, et keegi seda teeks - see oli naljakas ja vaheldusrikas! Inimene kes oli kaotanud eneseväärikuse ja sõimas sind, et olid tema lõunasööki häirinud. Päeva lõpus rääkisime koos roommatega parimatest fruktidest ning naersime. Enenehinnang ja usk enesesse oli kõrge ja mingi ülekaaluline pereema/isa sinu töörõõmu kõigutada ei suutnud.
Aga häid inimesi ma kartsin. Kui koputad ja ootad ükskõikselt järjekordset viha-, ükskõiksuse- ja/või põlgusepurset. Ootad ükskõik mida muud kui selle asemel ulatab uksel väike tüdruk sulle klaasi vett ja ema küsib siira häälega "Why are you so far away from home? You look tired? Don't your parents miss you?" Siis on see täielik hoop allapoole vööd, mille vastu ei oska end kaitsta, eriti veel kui oled noorem. Silmade eest muutub uduseks ja tunned korraks sellist kodutu tunnet ja suurt igatsust. Mõtled Pirita männimetsa, perekonna, lapsepõlvesõprade, maakodu jm peale. Ja see mida sa praegu teed tundub kõige mõttetuma asjana maailmas. Surud vett oma kibedast kurgust alla ja vabandad end välja kuuma ilmaga.
Peataolek on ainult tunne - peab veidi toibuma ja kiiresti edasi minema, sest sellised rünnakud on kõige ohtlikumad noorele inimesele kes soovib suve edukalt lõpetada!

Samas on neist kasu - panevad oma elu ümber hindama ja õpetavad olema tänulikud iga hetke eest.