Enamus normaalsetel inimestel on oma kindlad sõbrad ja kindlad pidutsemisharjumused. Nad ei julge eriti minna uude seltskonda. Kõige hullem nende arvates oleks minna kuskile, kus kedagi ei tunta ega ole varem olnud... See oleks tohutult ebamugav neile endale - lisaks võib teistele tunduda nagu oleks üksiolija hüljatud, tõrjutud, üksik; ühesõnaga luuser. Sellepärast eelistavad nad 5-6 pealist heade tuttavate seltskonda, kelle rüpes on hea ümbritsevat kirjeldada ja nalja visata. Turvalisus ja hea tunne.

Oskus tunda end õnnelikuna ja vabalt ka üksi olles. See oleks teine äärmus ja selliseid inimesi esineb kordades vähem. Julgus minna üksi teiste inimeste seltskonda ja otsida endasarnaseid otsijaid. Teenida ära teiste tähelepanu või taluda frustreerivat ükskõiksust... Massidega mitte kaasaminemine annab vabaduse liikuda ringi kus iganes tahad ja rääkida kellega iganes tahad. See on võimalik ainult üksi... või väga hea sõbraga. Challenging

Selline oli üks minu tavaline reede:

17:00 töölt vabaks. Koju sõites nägin teed ületavat Linnar Priimägi. Panin talle signaali, kuid peale võbeluse kõndis ta kiiresti edasi.
18:00 KUMU-e VAT Teatri sünnipäevale "Kalevipoja" näidendit vaatama. Neli näitlejat naerutasid publikut ilma mingisuguste rekvisiitide ja abivahenditega; juttu oli minimaalselt. Tänu sellele on väga raske sõnadega kirjeldada, mis seal täpselt meeldis. Vaatasin selle fantastilise tüki ära ja tulin tulema. Ülejäänud T-Teatri liikmed olid seal kella 5i hommikul.
20:30 Saku Õlletehase sünnipäev Lauluväljaku hoones. Vaatasin kuidas töökaaslased jaurasid ja tasuta õlut jõid. Glamuur, palju kenasid inimesi, 2 lava ja esinejad. Tänu oma alkoholikeelule sain palju palju sõimata.
22:45 Läksin ühe endise kursaõe Grete sünnipäevale ühte korterisse. Väike armas koosolemine oli südantsoojendav vaheldus möllule, mida kaine peaga on väga raske nautida.
23:45 Saku üritus lõppes ära ja pidin ühe joogise tüübi auto linna vedama. Pirita teel ümberpööramise hetkel sai bensiin otsa ja passisime autos ligi tund kuni Toyotast abi saabus. Samal ajal rüübati viskit.
01:00 Linnast taksoga tagasi Piritale oma Daewoo järgi
01:30 Tagasi linnas, läksin veel korra Saku peo seltskonna juurest läbi, kes lösutas mingis jazzibaaris. Lauri rääkis, et olid öö jooksul seal oma bändi hakanud tegema - seintelt pasunad ja trummid maha kiskunud ja klaverit klimberdanud. Lillevaasi tehti kokteile.
02:35 Rebisin end lahti ja liikusin kodupoole. Poole tee peal auto juurde Angeli ees nägin veel ühte sõpra kes tegi väljas suitsu ning kutsus üles, kus Aruküla Abipolitseinike lemmikkliendid ühes kommuunkorteris meelemürke nautisid. Nägin nende hulgas ka Silverit, kes oli enda jaoks telekamängud avastanud. Ajasin veidi juttu ja tegin siis minekut...
03:00 Jõudsin Koju. Väike hääleharjutus.
03:00-03:30 Tuttu.

Ei mingeid pikemaid istumisi ja teiste juttu süvenemist, ainult pealiskaudsus. Aga uudishimu kõige uue ees ei luba end kuskil pikemalt mugavamalt tunda... Sellise elustiili juures on nii, et jõuad inimestele vaid tere-headaega öelda, ega ole aega/kannatust kuulda mis neil tegelikult öelda oleks. Loodan, et see ei ole teistele ebameeldiv ega solvav - lahedaid inimesi on palju. Samas on nädalalõpud hakanud vaikselt kohustustelaadseteks muutuma... käia seal ja teha seda. Peol käimine võiks olla suur sündmus, mitte rutiin; peab õppima seda lõdvakslaskmist uuesti hindama. Eks uuel aastal näeb kui alkoholipaast möödas on

Kannatamatus kui pead paigal seisma ja väike tüdimus kui õhtu on läbi. Kõige parem tunne on aga kahe peo vahel vaikides kõndida ja põnevaid mõtteid mõelda:"See oli lahe üritus... aga mis järgmisel juhtub? Kes seal on?"

Käisin külas ühel SW inimesel. Kui oli vaja vannituppa minna köitis mu tähelepanu roheline paberilipakas kirjaga. Hakkasin seda lugema ning tajusin hüppelist adrenaliinitaseme tõusu oma veres ning värinaid seljal. Need sõnad olid mul peas, kordasin seda endale USAs olles iga hommik:

"This is the beginning of a new day. God has given me this day to use as I will. I can waste it or use it for good. What I do today is important because I'm exchanging a day of my life for it. When tomorrow comes this day will be gone forever leaving on its place something I have traded for it. I want it to be gain not loss. Good not evil. Success not failure. In order I shall never regret the price I have paid for it. May I have sufficient wisdom and courage that this will be my record for today."

Ja väike video teise USA suve lõpust kui oma tšeki esimese osa kätte sain.