Uus aasta USAs?

Uueks aastaks tekkis Remyga hull plaan... Nimelt 2004 suvi rampse müües võtsid meid enda juurde kaks fantastilist USA pensionäri: Howard ja Madeleine.
Algus ei olnud eriti roosiline - Remy oli meie orgist kõige vanem mees, kellega ma nädalases SalesSchoolis eriti läbi ei käinud. Tundus imelik tuim punnitaja. See oli kõige valem arvamus, mis mul kunagi kellegi suhtes olnud on!

Igaljuhul viskas meie Student Manager meid oma autost välja kusagil Kentucky osariigis Ashlandis (linna slogan oli "Ashland-Where Coal Meets Iron!"), täielikus karupees. Seisime veidi oma kohvritega ja hakkasime siis ukselt-uksele endale elukohta otsima. Mäletan, et minu esimene uks kutsus mulle politsei - memmel oli raskusi kuulmisega ja minul inglise keelega (Kentucky slogan oli "Kentucky-is that friendly"). Pääsesin kuidagi mendi käest ja läksin supermarketi juurde kohtumispaika kus SM pidi meid peale võtma. Ta jäi 5 tundi hiljaks kuna auto läks puruks ja meie passisime Remyga kogu see aeg seal ees. Vahepeal jõudsid linnakodanikud meile ka uuesti politsei kutsuda. Ja see oli alles esimene päev... Kolmandal päeval nõustus meid jutule võtma seesama vanapaar; neil endil lapsi ei olnud, kuid olid kunagi ühe vene poisi üles kasvatanud. Nad kõhklesid siiski väga palju kas meid enda juurde võtta. Olin USAe võtnud kaasa isa rahakoti, millega ta nõuka ajal komandeeringus käis. Seal oli meie 90-e aastate must-valge perekonnapilt ning minu kingitud Miki-Hiire kleepekad. Seda märgates Madeleine ja Howard sulasid ja võtsid meid enda juurde.

Parimat HQ ei oleks võinud tahta - üüri ei võetud ning õhtul koju tulles ootas meid alati soe toit laual. Soe toit (ja pühapäeval martsipanikook!!!) suvalisele kahele Ida-Euroopa rotile (ta kutsus meid "Silly boys") kes aeg-ajalt ikka poolkogemata nende majapidamises mõne sigadusega hakkama said! Talle avaldas sügavalt muljet see, et me 6 päeva nädalas iga päev ilma eranditeta 13,5 h töötasime. Madeleine ja Howard olid sügavalt usklikud, kuid seda mitte pealetükkivas, ebameeldivas ega pimedas mõttes. Nende jaoks tähendas jumal ainult tingimusteta armastust ja teist armastada oli elementaarne. Mitte tehes seda kellelegi millegi tõestamiseks. Madeleine rääkis, et palvetab meie eest iga päev, et me ära ei väsiks ja vastu peaks. Ta arvas, et ka meie peaks end ristima laskma. "God loves You, boys!"

Nad on võibolla kõige paremad inimesed keda ma kunagi elus kohanud olen.

Suve lõpus ära minnes ei suutnud Madeleine pisaraid varjata ja Howard saatis meid üksi ära. Tema viimased sõnad meie grupikalli ajal oli "Don't squeeze me boys or I'll fart!"

Enamus müügimeeste motivatsiooniraamatutes on viimane peatükk pühendatud jumalale. See on nagu kokkumäng teiste poolt, kus üritatakse mingit müüki sulgeda mille eest keegi teine kasu ei saaks (mine sa tea, äkki jumalal on ka oma network marketing välja arendatud?)... Nii "Greatest Salesman" kui "Tremendous" ei olnud erandid. Jumala nime võetakse enamasti suhu siis kui mingi suur jama kaelas on - ja olen kindel, et ukselt-uksele müügimeestel on neid väga tihedasti.

Mäletan et ühe vanatädi soov oli kunagi, et ma saaks ristitud, aga ma ei olnud nõus. Tema põhjendas seda lausega "sul on siis kaitse peal." Ma ei usu siiamaani iga pühapäevasesse kirikus käimisse, kiidulaulude laulmisse ega paduuslikesse loosungitesse. Aga selle USA perekonna poolt pakutud kujul hakkas see mulle meeldima ilma et keegi oleks seda mulle aktiivselt müünud. Ülimalt stressirohke töö kontrastiks olla kellegi poolt armastatud on kõige mõjuvam asi maailmas!

Selle suve suurim õppetund oli oskus olla tänulik kõige eest mis sinuga sünnib. Kui suvi oli läbi ja me Mitsubishiga Nashvilli checkouti sõitsime, siis rääkis Remy, et mõtle kunagi selliseid häid inimesi ei ole enam... Need maailma paremad inimesed ei ela igavesti.

Igaljuhul pakkus Remy välja fantastilise idee minna neile uueks aastaks külla ja lasta ennast ristida kus nemad oleks meie ristivanemad. Neil endil lapsi ei ole - äkki said nad tänu meile veidikenegi aimu mis tunne on kellelgi kasvada aidata ja kellegi eest hoolitseda. Nagu ütlesin, ma jumalasse eriti ei usu, kuid usun, et inimesed kes tema ideid järgivad on paremad kui need kes seda ei tee. See on hea asi. Samas midagi seletamatut kusagil on, või kui ei ole, siis on see meie tajudes. Ennast midagi uskuma sundida või kedagi ümber veenda ei oleks õige - inimene peab ise läbi oma kogemuse leidma selle.
Kui tõesti mingi taevas olemas oleks siis Madeleine ja Howard oleks sinna juba ammu oma pileti lunastanud. Olen selles kindel - juba ainuüksi selle mõtte toetamine oleks seisukohti muutmist väärt.



Kuna olime oma orgist ainukesed kes töötasid Kentuckys (üljejäänud olid West-Virginias), siis laenasid nad meile John Denveri jm kantrivendade kasseti :)
http://www.youtube.com/watch?v=DC8nDdPM_Qk
http://www.youtube.com/watch?v=vLBKOcUbHR0&mode=related&search=
http://www.youtube.com/watch?v=kz_mwWjoGdE&mode=related&search=photomontages%20videos%20slide-shows%20anniversary%20motor%20homes%20travel

Aitab kurbusest, ees on Laupäev ja RETRO NIGHT loomadisko! Teeme end koos sõpradega ninjakilpkonnadeks!