Lauri, üks kolleeg töölt, läks Lätti ja andis mulle oma pileti ühele Modera kliendiüritusele. Selle sisuks oli kardisõit. Mõtlesin, et üritaks seda ära võita. Ma arvan, et veidi aiman kuidas peab endaga käituma, et olla hea sportlane või müügimees. Mida peab ütlema, et luua oma peas uus reaalsus, mis paneb su ajud antud olukorras maksimaalselt proovile. Aga olla hea rallisõitja, kus füüsiline/vaimne pingutus on veidi teistlaadne? "Enthusiasm makes the difference!" Ütlen kohe alguses ära, et olin seda sporti varem vaid üks kord teinud ja seal jäin viimaseks.
Meil oli kolm sõitu: proovisõit, kvalifikatsioonisõit ja finaalisõit. Iga sõidu järel sai näha kõikide sõitjate kõikide ringide parimaid aegu. Analüüsisin enda sõitu ja enda selftalki ning leidsin huvitavaid seoseid....
Proovisõidu ajal gaifisin lihtsalt kiirust. Meil oli tiimis ka kaks naist, nii et päris viimaseks ma ei jäänud (12 koht 16t).
Kvalifikatsioonisõidu ajal ei läinud mul alguses üldse hästi. Naised läksid ka pettunult koju. Pagan. Alguses nii hästi ei läinud. Otsustastin proovida seda selftalki asja. Umbes poole peal hakkasin endaga juttu ajama a'la "I am like Michael Schumacher, I will beat Mika Häkkinen!" See kõlas nii rumalalt, ent keerasin veel asja üle võlli: "Mika Häkkinen is peace of s...t when I come to the stage! Eat my dust, Schummi!" Ja nii kuni lõpuni välja... Hakkasin isegi mõnedest mööduma. Pärast ringide aegasid vaadates leidsin, et umbes poole pealt läksid need järsult paremaks. "Õppisid," väidavad skeptikud, aga vahe oli kardi mõttes üüratu - ringi pealt keskmiselt ligi 4 sekundit ning püsis stabiilselt lõpuni.
Klassikaline küsimus: kas mul läks hästi kuna hakkasin iseendaga rääkima või peale seda kui hästi hakkas minema hakkasin iseendaga rääkima?
Ja nüüd finaal - kvalifikatsioonis olin tänu supersõidule 3s koht (kokku vist mingi 14 võistlejat) ning olin finaalis 7e parima seas. Teadsin, mida tegema pean - olin valmis mõelnud kõige hullemad alandused kõige kõvemate ralliässade jaoks keda teadsin ning kõige hullemad kiidulaulud enda, sündinud Rallikeisri jaoks! Kiivri klaasist osa võtsin pealt ära, et sinna tatipritsmeid nägemist ei segaks! Rallikeiser läks võtma seda, mis talle kuulus! Start! Andsin ketsi ja röökisin kardis nagu rattal! Algul pürgisin koguni teiseks kuid siis hakkasid teised must mööduma. Panin käiku oma kõige hullemad afirmatsioonid! Kuid ületasin finišijoone suure vahega viimasena... Mis juhtus? Kas sama asi kaks korda ei töödanud?
Istusin ja mõtlesin, mida valesti tegin. Kõrval kuulsin seda mida rääkisid teised võistlejad, needsamas kes minust paremad olid: "Mul tuli poole pealt meelde, et enne kurvi peab pidurdama mitte kurvis!" "Ma hakkasin varem kurve võtma." "Tuli meelde kuidas sõitma peab!" Ühesõnaga tehniline jutt. Sellel ajal kui mina mõtlesin kuidas oma ajudega hakkama saada mõtlesid teised mida rajal paremini teha...
Entusiasm on ainult üks komponent sinu edukuses. SW kompanii ekspresident ütles "Every strenght you overuse becomes what... a total weakness."
Nii et paljalt oma mõtete juhtimisega midagi ära ei tee. Aga arvan, et seda on vaja - see tuleb väga kasuks rasketel hetkedel, millal kahtled oma päris võimetes. Seda sädet peab säästma lõpuks, finaalide finaaliks, millal seda kõige rohkem vaja on, mitte aga iga päev sellele lootma jäädes. Ning see töötab käsikäes kehaga. Nagu kehal, on ka meie vaimul olemas oma jõuvarud. Ja teatud perioodiks on neid ette nähtud teadud arv. See ei ole mitte rohkem ega vähem kui nõiakunst - nagu arvutimängudes maagi tegelastel spell points.
Lõpuks tsiteeriks veel Oliver Cromwelli: "Oota jumalalt abi aga hoia püssirohi kuiv."
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment